Kas kinkida tänutäheks tort või mitte?
Lahkuva haridusministri töödele ja tegemistele mõeldes tuleb mõista eelkõige seda, miks ja kuidas peab esinema üks poliitik, kes ka edaspidi soovib poliitikas jätkata. Kindlasti on vaja täpselt ja värvikalt kõik saavutused üles lugeda ja ennast kiita.
Intervjuud lugedes jääb mulje, et Tõnis Lukas jõudis kaheksa kuuga rohkem kui mõni tema eelkäijaist nelja aastaga. Et tema lahendas pea kõik mured kenasti ja kiiresti. Tõnis Lukase demonstreeritud aktiivsus ja tegevused on olnud eelmise ministriga võrreldes kahtlemata tasakaalukamad ja tulemuslikumad. Küllap aitas ka varasem kogemus, eriti oskus lõpetada oma tööperiood võimalikult paljude dokumentide allkirjastamisega, mis jätab jälje ajalukku ja järgmisele ministrile parajad pähklid puremiseks.
Haridusasju spurtides ei aeta
Kena, kui haridussüsteemile raha juurde hangiti, kuid küsida tuleb, milleks seda raha kasutatakse. Kas tegevused ja nende võimalikud tagajärjed on ikka põhjalikult läbi mõeldud? Poliitilised loosungid vajavad täitmist, kuid kas tegu on vaid tehniliste lahendustega? Lisaks rahale on vaja veel kahte ressurssi: aega ja asjatundlikke inimesi.
Kui nii paljust on raporteerida, jääb mulje, et rabelemine ja kiirustamine olid ministri kaheksakuulise etteaste eesmärgid omaette, kuid haridusasju spurtides ei aeta. Haridussüsteemi järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse tagamine eeldab professionaalset ja stabiilset tööd. Kahju, kui Tõnis Lukase jutu järgi ülitöökas HTM-i kollektiiv pidi nädalavahetustel müdistama, et ikka täielikule eestikeelsele õppele üleminek ja õppekava uuendused teoks saaksid. Kui ministri kohalolek järje- ja tempohoidjana oli vajalik, peaks küll mõtlema tööjõu sobivuse ja/või töökorralduse peale.
Ehk võibki rahul olla palgakoefitsiendi kehtestamisega Ida-Virumaal töötamiseks, kuid pidada järjekordset programmi suursaavutuseks, mis pani asjad pöördumatult liikuma, on mõnevõrra ennatlik. Kas on ikka nii, et „eestikeelsele õppele üleminek sai nii palju toetust, et järgnevatel valitsustel pole võimalik seda tagasi pöörata“? Ja miks peaks arvama, et paljukirjeldatud imelist uuendust tahab keegi tagasi pöörata?
Olen näinud vähemalt nelja eesti õppekeelele üleminekut, kord koos keelekümblusega, kord protsentidega 60 : 40, kuid alati on asi piirdunud kavatsusega. Taas on paigas peatsed tähtajad ja kohustus kohe tegutsema hakata.
Pisut ehmatavalt mõjus lause, kus osa ministri ettepanekuist oli ka ministeeriumi ametnikele uudis. Küllap siis ministeeriumis vajalik pädevus puudub, kui ministri esitatud Tartu kogemus ei tundu Ida-Virumaal rakenduskõlblik. Või on olukorrad ja demograafiline seis äkki Tartus ja Kiviõlis-Sompas erinevad? Tore, kui ülemineku juhiks määratud Ingar Dubolazovil on nüüd ka juba suur hoog sees, aga HTM-is oleks seda hoogu ja asjatundlikkust mõnevõrra varem vaja läinud.
Hariduspoliitiline ideaalmaastik
Kiiduväärt on ministri koolide külastamine ja küllap ta ajaloolasena sai ka tunniandmisega hakkama.
Tuleb muidugi rõõmustada tema analüütilise lugemisoskuse arengu üle, mis võimaldab märgata tekstides ja kirjades nüansse, detaile ja potentsiaalseid miine – viimasel hetkel. Muret eesti keele pärast ma küll elevust tekitavaks ei arvaks, küsimus on palju sügavam ja tõsisem. Tõepoolest, see on meie keele ja kultuuri jätkusuutlikkuse küsimus.
Riigimehelikult kõlab ka lause, et ministri töö on leida suurtele teemadele terviklik lahendus. Õige seisukoht, aga praeguseks veel terviklahendusi ei paista, eriti kui mõelda eestikeelse õppega alustamisele nii 1. kui 4. klassis.
Lüganuse kooli päästmine ja õpetajate palga tõstmine 2400 euroni on kena lubadus küll, kuid igatsetud sotsiaalne turvalisus tähendab rohkemat kui palgaraha. Õpetajale ja koolile pandud kohustused õppekava muudatuste rakendamiseks pole täidetavad. Õppesisu valik ja selle lõimitud tervikuks kujundamise ülesanne käib koolile ja õpetajale üle jõu.
Ka HTM-ile polnud uute õppekavade tegemine jõukohane, seetõttu antigi ülesanne õpetaja suureneva autonoomia sildi all koolile. Õpetaja on õppekavade rakendaja ja tal peab olema, mida rakendada. Eesti koolikultuuris on riiklik õppekava traditsiooniliselt olnud ühtluskooli (ja mitte ühtsuskooli!) töö alusdokument, mis tagab kõikidele õpilastele võrdsed võimalused õppimiseks elukohast olenemata.
Kindlasti on õigustatud ministri mure Eesti jätkuva ääremaastumise pärast. Aga kui „koolivõrgu tasakaalustatus üle Eesti on Eesti tuleviku võti“, miks pakub HTM üsna soliidseid summasid valdadele, kes oma koolivõrku kokku tõmbavad ja koole sulgevad? Küllap tasub siinkohal meenutada OECD soovitusi targaks kokkutõmbamiseks (vt „Shrinking smartly“).
Kokkuvõtteks: kindlasti püüdis lahkuv minister oma seekordsel lühikesel ametiajal edendada Eesti haridust parimate kavatsustega ja talle omasel viisil. Õpetaja karjäärimudel ja mitmed teised probleemid jäävad mantlipärijaile lahendada. Tuleb loota, et kavandatud hariduspoliitiline ideaalmaastik ei jää vaid paberile. Lahkumiskingiks (või lohutuseks) võiks ju ollagi väike sefiiritort.
Torti pole vaja kinkida
vaid tööd tuleb JÄTKATA! Läänemetsal on tuline õigus – haridusasju ei tohi ajada spurtidega vaid tasakaalukalt. Ja kui öelda ausalt, siis oleme jõudnud olukorda, kus HARIDUSMINISTRIT on Eestis isegi väga raske leida. Hoidku jumal meid viimaste aastate ilukõnelejate eest! Me ei suuda ju enam ERISTADA – mida säilitada ja mida muuta?
Koolitöö aluseks on ju teadusele tuginev stabiilsus… Hüplemisega siia-sinna loome vaid MULJET tegevusest. Üks lähemaid ülesandeid peaks Lukasel olema ka TEADUSPÕHISE ÕPETAJAKOOLITUSE TAASTAMINE Eestis… Ja lõpetada raha RAISKAMINE isehakanud nõustajatele-koolitajatele!
Head vaikse nädala jätku, kolleegid!
P.S.
No nii …
Pikkadel koolmeistriaastatel on mul olnud ca 15(!) ministrit, kellest EESTI koolile oli suurim kasu Ferdinand Esenist (1960-80) ja kõige hukutavam Aaviksoo aeg. Viimane “lõi” isegi Gretškinat, kes ei hävitanud DIDAKTIKAT, vaid ajas ideoloogia joru… Kuid tark inimene teeb siin ise vahet!
Kooli aluseks on “igavad” looduspärased traditsioonid, mis alates just 20. saj. 2.poolest toetusid TEADUSELE või näiliselt moodsad nn innovaatilised meetodid-vahendid – Tiigrihüpe surmas ju laste ARENGU.
Kuuldes, et uus valitsus pöörab tähelepanu just kõrgharidusele, võib öelda – EESTI kooli langus jätkub. Sest… MÕTLEMISE arengule pannakse alus juba ENNE KOOLI – tegelegem üldharidusega – mõtleva inimese vundament!
P.P.S. Häid PÜHI, kolleegid!