Kasulik viide. ICAP
Kasulike viidete esimeses soovituses suunan õpetajaid ja õppijaid Michelene T. H. Chi ja Ruth Wylie ICAP-i teooria juurde. See on järjest enam tähelepanu leidev õppimist kirjeldav teooria, mida oleme rakendanud Tartu Ülikoolis „Digiefekti“ projektis õppimist uurides, aga seda kasutavad ka kolleegid Tallinna Ülikoolis, ja oma üllatuseks leidsin selle olevat olulisel kohal isegi Ameerika Ühendriikides California Ülikoolis Berkeleys, kus sel poolaastal külalisteadlasena töötan.
ICAP on lühend, mis seostub nelja kognitiivse kaasatuse tasemega õppimisel: kõige väiksem on kaasatus passiivsel õppimisel (P – passive), suurem aktiivõppes (A – active), aga veel parem konstruktiivselt lähenedes (C – constructive) ja kõige tulemuslikum interaktsioonis (I – Interactive). Kaasatuse tase määrab ka akadeemilised tulemused.
Artikkel on väärtuslik veel seetõttu, et selles võrreldakse ICAP-i sellest ehk enam tuntud teooriatega konstruktivismist, kognitiivsest koormusest ja Bloomi taksonoomiast.
Artikkel on vaba juurdepääsuga:
Chi, M. T., & Wylie, R. (2014). The ICAP framework: Linking cognitive engagement to active learning outcomes. Educational psychologist, 49(4), 219–243.
https://files.eric.ed.gov/fulltext/EJ1044018.pdf
Hr. professor!
Kui TÜ ja TLÜ õpetajakoolituse läbinud inimesed ei suuda ära seletada, kuis laps-alaealine psühholoogiliselt omandab-salvestab uusi teadmisi, ja milliseid didaktilisi meetodeid ta oma aine tundides selleks peaks-võiks kasutada, siis ajab Teie poolt pakutud VIIDE ta veelgi suuremasse segadusse… MÕTLEMISE arendamisest läbi mõtlemisoperatsioonide (tunnis) me ju enam ei räägigi.
Ta ei tule oma tööga toime ja põgeneb koolist (kui tunneb VASTUTUST ka oma töö TULEMUSTE ees!). Vastasel juhul nõuab ta vaid PALKA ja hindamise-eksamite kaotamist koolis, et kõigil oleks MÕNUS… Aga see viib väikerahva hukuni!
Chi ja Wylie artikli näol on tegemist huvitava ja intrigeeriva käsitusega. Artikli autorid püüavad kogu õppeprotsessi taandada nn ICAP taksonoomiale. Selle järgi kirjeldatakse õppimist õpilase tegevustena neljal järjestikusel tasemel passiivse vastuvõtmise (P) – õpetaja edastatava info üksühese vastuvõtmise, ilma varasema teadmisega seostamata; aktiivse vastuvõtuna (A) – õpetatavat kitsapiiriliselt mõtestava tegevusena; konstrueeriva tegevusena (C) – õpitava ümber mõtestava ja interaktiivse tegevusena (I) – teistega mõttevahetuses sündiva tegevusena. Taksonoomia autorid lähtuvad hüpoteesist, et õppimist toetavad kõige tõhusamini interaktiivsed tegevused, neile järgnevad vähem tõhusana konstruktivismlikud, neile veelgi vähem tõhusana aktiivsed tegevused ning lõpuks vähim tõhusana passiivsed tegevused. Autorid defineerivad käivituvad kognitiivsed protsessid väliselt jälgitava käitumisena ning püüavad erineval viisil õigustada pakutavat taksonoomiat, tuues esile erinevaid teemaga seostuvaid uurimusi. Kuid ühegi puhul pole hinnatud nende usaldusväärsust. Seetõttu vaatamata toetumisele suurele hulgale erinevatele katsetele defineerida hüpoteetilised taksonoomia kategooriaid nii, et neist saaks lähtuda õppetöö korraldamisel, neist usaldusväärseid järeldusi ei sünni. Artiklist jääb mulje, et autorid on justkui loomas alternatiivi tüüpilistele käsitustele pedagoogilises psühholoogias. Nii väidavad nad, et ICAP annab uue versiooni õppimise konstruktivismlikku käsitusest, kognitiivse ülekoormuse teooriast ja lõpuks Bloomi taksonoomist. Näiteks osutatakse artiklis, et“… põhiline erinevus Bloomi taksonoomia ja ICAP taksonoomia vahel on selles, et Bloomi taksonoomia toob selle kasutajatele esiplaanile nende püstitatavad õppe-eesmärgid ja selle, kuidas nende saavutamist hinnata, siis ICAP keskendub selle kasutajatele tähelepanu suunamisele vahenditele nende eesmärkide saavutamiseks“ (lk 240). Kuid lahtiseks jääb ikkagi küsimus, kui adekvaatselt avab autorite vahendite taksonoomia – interaktiivsus, konstruktivism, aktivism ja passiivsus – tunnetusprotsessi õppimisel kogu selle rikkuses. Eriti aga on küsitav, kui tõsiselt saab võtta interaktiivsust õpilaste vahel kõige tõhusamaks õppimisviisiks igal elujuhtumil. Esmapilgul võib tõesti tekkida artiklist mulje, et see kujutab endast läbimurret pedagoogilise psühholoogias, mis on võrreldav konstruktivismi ja kognitiivse ülekoormuse kontseptsioonide või Bloomi koolkonna taksonoomiate sünniga. Kuid veidi enam süüvides saab selgeks, et pakutava sügavamaks mõistmiseks tuleks hoopis seda näha mõne süsteemse pedagoogilise psühholoogia kursuse – arengupsühholoogia, õppimise olemuse ja teooriate ning õppimiseks vajalike tingimuste (st põhilise, mis seostub õppe- ja kasvatus töö korraldamise) põhitõdede valguses. Vaid neist lähtudes saaksid selgeks ICAP-teooria rakenduspiirid. Ka võiks see artikkel olla tänuväärseks arutlusaineks mõnes õpetajakoolituse seminaris.
Suurepärane, prof. Krull!
Kuigi ma ei saanud lõpuni aru, kas Teie pikk elegantne selgitus oli mõeldud irooniana üha levivale sõnadega mängule või oli see tõesti tõsiprofessorlik vahelehüüe … Hm!
Puutudes kokku noorte õpetajatega, kogen nende (ja üldse levinud) mõtlemisvõime ahtrust ning piiratust nn teoreetilistes küsimustes. Sestap olen VÄGA skeptiline artiklis pakutud VIITE “suures kasus” töötavale õpetajale. Neid endid selles üldse SÜÜDISTADA ei saa ega tohi! Taksonoomiate mõtestamiseks sobib aga suurepäraselt kadunud Peeter Kreitzbergi raamat (1987), mida õpetajad kahjuks ei tunne.
Küll näitab Teie kommentaar, et TÜ-st pole kadunud ehtprofessorlik vaim … Peaasi, et see jõuaks ka laiade massideni! Elame veel!
Lp Peep Leppik
Võtke minu kirjutist kui esmast hinnagut ICAP-teooriale, mis sündis artikliga tutvumise tulemusena. Arvustuses ei teinud ma otseseid järeldusi selle teooria sobivuse kohta kasutamiseks ühtedes või teistes oludes. Siinkohal lisan vaid nii palju, et kõnealuses artiklis on ignoreeritud nii ammust ajast kui äsjaseid uuemaid teadmisi õppimise, õpitulemuste klassifitseerimise ja õpimotivatsiooni kujunemise kohta. Seetõttu ei saa ICAP-teooriat pidada õppe- ja kasvatusprotsessi põhijoontes avavaks uueks käsituseks.
Edgar Krull