Eelmisel nädalal suunas Margus Pedaste lugejad kognitiivse kaasatuse eri tasandeid kirjeldava ICAP-mudelini. Kõrvalepõikena tasub soovitada ka uurimusi, mis aitavad vastata küsimusele, kuidas seda kõike ikkagi klassiruumis teha. 

Häid mõtteid selleks leiab näiteks ICAP-mudeli pinnalt koostatud vaba juurdepääsuga artiklist [Morris, J., & Chi, M. T. (2020). Improving teacher questioning in science using ICAP theory. The Journal of Educational Research, 113(1), 1–12], kus kirjeldatakse õpetaja küsimuste mõju õppijate kaasatusele. Päris huvitav on jälgida iseennast õppijatega suhtlemisel. Kas kaldun küsima rohkem kindlat vastust eeldavaid küsimusi stiilis „Mitu silma on konnal?“; „Millised nad on?“ või suunan õppijaid ennekõike mõtlema: „Miks need silmad just sellised on?“ või „Kuidas teha vahet veekonnal, tiigikonnal ja järvekonnal? Ja miks neil üldse peaks vahet tegema?“. 

Kõik on väga kena ja ükski õpetaja ei vaidleks, et just nii võikski õppimine toimuda, eks ole? Aga kuidas ma õppijad niiviisi arutlema saan, nad ju ei vasta, kui küsimused vähegi keerulisemaks muutuvad! Seega tekib kohe küsimus, kuidas luua õpetajana tingimused selleks, et õppija julgeks, tahaks ja oskaks arutleda, katsetada, eksida ja ka ise küsimusi küsima hakata.

Motivatsiooni kvaliteedile keskenduv isemääramisteooria, mis on ehk paljudele õpetajatele juba siit-sealt tuttavaks saanud, kirjeldab muu hulgas tingimusi, mis toetavad õppijate sügavamat kaasatust õppeprotsessi. Rõhutades õppijate psüühiliste põhivajaduste toetamist, antakse väga selgeid ja läbiproovitud soovitusi, millised õpetaja tegevused toovad endaga suure tõenäosusega kaasa õppijate kaasatuse ning millised hoopis trotsi või apaatia.

See on ahjusoe artikkel, kus suur hulk valdkonna eksperte hindas tegevusi, mida seostatakse õppijate autonoomia-, kompetentsus- ja seotusvajaduse toetamise või pärssimisega, ning koondas oma töö tulemused tabelisse, mille leiate soovitusega lingitud artiklist alates leheküljelt 27. Õppijate psüühiliste põhivajaduste toetamise võlu ja valu seisneb aga selles, et kõigest kolmest põhivajadusest tuleks mõtelda korraga, žongleerides nendega kui habraste kristallvaasidega. Nii toetab õppijale valikute andmine autonoomiavajadust vaid juhul, kui samal ajal on arvestatud ka õppijate kompetentsus- ja seotusvajadusega. Põnevat avastamist!

Ahmadi, A., Noetel, M., Parker, P., Ryan, R., Ntoumanis, N., Reeve, J., … & Lonsdale, C. (2022). A classification system for teachers’ motivational behaviours recommended in self-determination theory interventions.