Keelekaste: Eesti hümni tähendus
Igal ajal on leidunud neid, kes arvavad, et Eesti hümn on vananenud – et see ei kõla parasjagu käibiva eesti keele valguses kaunilt, on kohmakas-koperdav, hädiste riimidega, sisaldab mõistetamatuid sõnu … Arhailisena jääb see moodsale inimesele nii vormilt kui ka sisult kaugeks – meenutame, et meie esinduslaulu sõnad kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1869. aastal – ning vajab asendamist uuega või siis vähemasti parandamist!
Sellised seisukohad on kõlanud 19. sajandi lõpus, ilmasõdade vahelisel ajal, hümni ennistamise aegu 1980-ndate lõpul ja 1990-ndate algul, pidevalt hiljemgi. Hiljem on seda arvamust esindades silma paistnud Jaak Urmet ja Jaan Kaplinski; viimane esitas ka oma, Jannseni versiooni „luuleliseks“ silutud kohenduse.
Hümni kriitikud ja uutjad on olnud väärikas seltskond, sellesse on kuulunud poliitikuid ja pedagooge, kirjanikke ja kunstnikke, muusikuid ja keelemehi, aga ometi pole nende reformisoovid eriti poolehoidu leidnud, pigem vastupidi: suurem osa eestlasi paistab arvavat, et hümn ei pea olema sugugi „tänapäevane“ või „ajastukohane“.
Toomas Kiho on sellega seoses kirjutanud, et „ühegi hümni idee ei olegi olla otseseoses tänase eluga nagu ajaleht või uudistesaade tv-s“. Ka „pole hümni sõnad koht vahendamaks maailmale paremaid palu oma rahva luuleloomest“. Liiatigi: tahtes, et hümn oleks kogu aeg kaasaegne, peaksime seda iga natukese aja tagant tuunima hakkama!
Ja muud sümbolid? Lipp, mille üle muuseas vaieldigi pärast esimest ilmasõda; „Kalevipoeg“, mida tahtiski parandada Johannes Aavik; mõni sümbolehitis, näiteks Pikk Hermann? See torn on ju ka vananenud, tõmbame maha ja ehitame uue, näiteks klaasist! Ainult et varsti, üha uutes ja muutes, polegi meil enam ühtki suurt tugevat rituaalset sümbolit, sest niimoodi need lihtsalt ei toimi.
Riigi ja rahva peamistesse sümbolitesse on neotud maa ja selle inimeste ajalugu ning mida kauem on need sümbolid muutumatuna vastu pidanud, seda põlisem, järjekestvam ja -kindlam on ilmselt riik ja rahvas isegi, samas kui agaralt oma sümboleid värskendavad maad jätavad üsna ebakindla mulje, just nagu üha oma nime ja logo muutvad ettevõtted. Ka hümni mõte pole olla hetke sõnavarale ja esteetikanormidele vastav luulekunsti tippsaavutus; selle väärtus seisab eeskätt just traditsioonilisuses, ajaloolises ulatuses, „ajast-ära-olekus“, kui kasutada Kiho väljendit.
Pealegi sarnaneb hümni laulmine pigem rituaali või loitsimisega, misjuures on olulised hoopis muud kriteeriumid kui iga üksiku sõna arusaadavus või ajakohasus. Ometi meenutab meie vana hümni vastasus mõnel puhul lausa primitiivset võõraviha: kui miski jääb mõistetamatuks, on see kohe ka halb, vilets, vigane ning tuleb kõrvale heita. Ent nagu on öelnud Henn Saari just hümni silmas pidades: „Kui tõmmata ärkamisaja naiivluule tänapäeva pressikeele liistule, siis hakkavad vead kummitama nagu rohelised kuradid. Kui mõista, aru saada, millega on tegemist, siis paistab vigadusi üpris vähe kätte“ (Eesti Raadio „Keeleminutid“, „Kitsad prillid“, 29.11.1998).
Edasi lahkab Saari, kes hümni teksti 1991. aastal kultuuriministeeriumi palvel üle vaatas, juba üksikasjalikumalt sealseid keelendeid, mis vastalisi pahandanud („teal“, „see suure, laia“, „sull’“, „võtku rohkest õnnista“), näidates, et need pole Jannseni ebaõnnestunud keeleväänamised, konarused või vead, vaid lihtsalt toonane, ajalooline eesti keel, kus on palju murdelist.
Ka kritiseerijaid ärritav Jumal-kaitseja hümni kolmandas salmis pole ju muud kui ajastu eripära. Mõnel muul ajal võinuksime tema asemel saada midagi tänapäevas veel rudimentaarse ja kohatumana mõjuvat. Näiteks kui peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu kuulutas 1935. aastal välja võistluse uue riigihümni saamiseks, pidid selle sõnad muu hulgas käsitama armastust ja kiindumust „rahvuslikkude tõuvooruste vastu“!
Seeasemel, et sümbolit aina teiseks teha soovides näidata oma heitlikkust ja ebakindlust, tuleks ehk hoopis rohkem seletada ja õpetada, miks meil on nimelt säärane hümn – hümn, mis just praegusel kujul, kui ka lõpetada Saari sõnadega, annab hästi aimu sellest, „et eestlased ei ole alles nüüd taevast alla venelaste maa peale kukkunud Puulased ja Tohtlased“.