Keelekaste. Muutuvad võõrsõnad

31. märts 2023 Priit Põhjala - 2 kommentaari
Priit Põhjala.

Möödunud aasta novembris võttis Emakeele Selts vastu otsuse mõnede võõrsõnade uue kirjapildi kohta. Kui varem oli korrektne kirjutada üksnes „gala“, „karate“, „polügoon“ ja „tsunami“, siis nüüd võib kirjakeelega raksu minemist kartmata kirjutada ka „gaala“, „karatee“, „polügon“ ja „tsunaami“. Õigekeelsussõnaraamatus need uuendused veel ei kajastu, Sõnaveebis on aga koos selgitustega kenasti üleval.

Rööpvormide lubamisel on lähtutud põhimõttest, et eesti keel on häälduspärase kirjapildiga keel ja ka võõrsõnade kirjakuju võiks meil üldjuhul vastata hääldusele. Loetletud sõnade puhul see nii ei olnud: kirjutada tuli „gala“ ja „polügoon“, samas kui valdav hääldus on „gaala“ ja „polügon“. Uued rööpvormid on niisiis hääldusmugandid, mis kaotavad kirjapildi ja tegeliku häälduse vahelise ebakõla. Samuti lahendavad need käänamisprobleeme; näiteks „karate“ normingukohane osastav ei ole mitte sagedasti kasutatav „karated“, vaid hoopis paljudes kummastust tekitav „karatet“, samas kui „karatee“ on osastavas „karateed“, just nagu suur hulk eestlasi ongi harjunud rääkides käänama.

Rõhutagem üle, et uued vormid ei tühista seniseid; juba 1980. aastatel tehti keelekorralduses maha, et varasemad normingud uute tulekuga valeks ei muutu. Kes tahab, sest on näiteks sedasi õppinud, kirjutab ikka „tsunami“, ja kes soovib, kasutab ajakohastatud vormi „tsunaami“. Kas püsima jääb emb-kumb või jäävad mõlemad, seda näitab aeg.

Oleks aga vale mõelda, et säärane uus valikuvabadus kõiki rõõmustab. Kummalisel kombel leidub päris palju neid, kes arvavad, et keel võikski täiesti muutumatuks jääda. Elu on lihtsam, kui reeglid on jäigad ja valikuid vähem, liigsed muutused ja võimalused tekitavad segadust ja ebakindlust. Pealegi kujutab iga „järjekordne vabakslaskmine“ keelele eksistentsiaalset ohtu. Ja üldse, kelleks need keeleinimesed end peavad, muudkui teevad suvaliselt reegleid ümber ja lisavad ÕS-i sõnu, mida pruugivad mõned kusagil külapoe taga!

Keelekasutajate soov stabiilsuse järele on mõistetav, aga püsikindlus üksi keele kestmajäämist ei taga. Loomulik elav keel peab ka edenema, arenema ühes muu maailmaga, vastasel juhul muutub ta kasutuskõlbmatuks muinsuseks ja sureb välja.

On ka täiesti asjatundmatu uskuda, et keeleinimesed võtavad kirjakeelt muutvaid otsuseid vastu kerge käega. Vastupidi: enne ikka kaalutakse väga pikalt ja põhjalikult ning lõplikud muutused kinnitatakse pigem hiljem kui varem – siis, kui tegelik keelekasutus või mingid muud olulised tegurid ja tendentsid juba päris veenvalt näitavad, et on aeg nende kiiluvees jälle ka pisut kirjakeelt värskendada. Seejuures jälgitakse hoolega, et uued normingud sobiksid eesti keele häälikulisse, grammatilisse, semantilisse struktuuri ega hakkaks seda pikemas perspektiivis murendama. Selge, et enamiku sõnamoeröögatuste või laialt levivate kantseliitlike tarinditega kaasa ei minda!

Võõrsõnu, mis on ühel või teisel kaalukal põhjusel saanud kõrvale võrdväärse või soovituslikuma rööpvormi, on eesti keeles omajagu: „arbiter“ – „arbiiter“; „padespann“ – „padespaan“; „sümptoom“ – „sümptom“; „vaakuum“ – „vaakum“; „ekläär“ – „ekleer“; „satään“ – „satiin“; „hiniin“ – „kiniin“ … „Atsteegi“ ja „bengaali“ on asendanud „asteek“ ja „bengal“, „biisam“ ja „glint“ on loovutanud koha „piisamile“ ja „klindile“ ning „maršruut“ ja „mazurka“ „marsruudile“ ja „masurkale“. Keegi ei kirjuta enam „gifft“ ja „offer“, vaid ikka „kihvt“ ja „ohver“. Sajanditaguse „apelsiini“ asemel on tänapäeval „apelsin“ ja pole sugugi ebatõenäoline, et millalgi hakkab „mandariini“ asendama „mandarin“.

Seejuures on hea tõdeda, et keelekorraldajad on valmis oma otsustest ka taganema, kui selleks piisavalt põhjust on. Näiteks 1999. aasta ÕS-is lubati „pansioni“ ja „pensioni“ kõrvale ka häälduspärasemad „pansjon“ ja „pensjon“, kuid nendeks ei olnud inimesed veel valmis – hääldamisest hoolimata oldi j-iga variantidele nii valjult vastu, et 2006. aasta ÕS-ist võeti need jälle välja. Ja ometi, mis on „pansjon“ ja „pensjon“ selle kõrval, et sadakond aastat tagasi tuli esimese puhul ette kirjapilti „pangsioon“ ja viimase kirjutas Jakob Hurt 1860. aastal kujul „pangsjoon“!


2 kommentaari teemale “Keelekaste. Muutuvad võõrsõnad”

  1. janus ütleb:

    mina juba vana mees ja joon kefiiri, ei taha keefiri

  2. Piret Kivi ütleb:

    Eestlane, kes luges lapsepõlves kuhjade viisi seiklusromaane, kiniiniga selles elus hästi hakkama ei saa. Tekib tõrge. Isegi jälkustunne. Minu jaoks on olemas hiniin ja kiinapuu koor. Oma kiniiniga võib EKI otseteed põrgusse sõita. See on paslik karistus neile, kes röövivad teistelt lapsepõlve.

    Kuigi taandareng on toimunud ka minu peas. Keeleliselt mandunud keskkond mõjutab. Pidin eile tükk aega nuputama, mis tõus ja mõõn ühe sõnaga on. Lapsepõlves mul seda muret ei olnud. Siis olid looded tuttavad. Tänu malaariahaigetele meremeestele, kes tarvitasid hiniini või kiinapuu koort. Hüva kraam. Teeb karastusjoogid mõnusalt mõruks.

    EKI maailmavaade on alljärgnev: “Tehke, kuidas tahate, aga peate tegema nagu meie jakobiinid, mitteeestlased ja pooleestlased käsivad.”

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!