Kes siis päästab Eesti hariduse?
Eesti Haridustöötajate Liit korraldas 27. jaanuaril Tallinna Reaalkoolis erakondadele debati „Kes päästab Eesti hariduse?“. Haridusdebati eesmärk oli selgeks teha parteide plaanid Eesti hariduse tõsisemate probleemide lahendamiseks. Heidame debatile veel kord pilgu – mida ikkagi lubatakse?
Debatil osalesid Tõnis Lukas (Isamaa), Liina Kersna (Reformierakond), Jevgeni Ossinovski (SDE) ja Indrek Lillemägi (Eesti 200). EHL-i debatile pääsesid erakonnad, kelle kirjalikud vastused nädal varem saadetud haridusküsimustele olid õpetajate hinnangul parimad. Haridusdebatti juhtis Ainar Ruussaar. Räägiti nii õpetajate palkadest, õpetaja karjäärimudeli loomisest, eestikeelsele õppele ülemineku korraldusest, õpetajate järelkasvust kui ka erakondade haridusprogrammidest.
Paljudes küsimustes valitses erakondade vahel üksmeel: õpetajate miinimumpalk peab 2024. aastaks tõusma vähemalt 2000 euroni, alustavaid õpetajaid tuleb senisest paremini toetada, aktiivsematel, kogenumatel ja professionaalsematel õpetajatel peab olema võimalik teenida suuremat tasu, koolijuhtidel peab olema rohkem võimalusi töötasu suuruse üle otsustada. Erimeelsused tulid esile eestikeelsele õppele ülemineku korralduse teemal.
Jevgeni Ossinovski ütles, et arusaam, kuidas eestikeelsele haridussüsteemile üle minna, on pidevalt muutunud ning konsensust pole kujunenud. „Tegelik probleem on see, et eesti ja vene lapsed õpivad eraldi majades, meil on segregeeritud haridussüsteem. Tallinna Reaalkool siin ja Tõnismäe Reaalkool mõnisada meetrit eemal, kuidas me paneme need lapsed koos õppima?“ küsis Ossinovski ja lisas, et praktilist lahendust pole praegu kellelgi. Tema sõnul peeti praeguse valitsuse moodustamisel sel teemal pikki vaidlusi, aga üksmeelele ei jõutud.
Ossinovskile oponeeris Tõnis Lukas: „Eesti ja vene laste vägisi kokkupanekut ei ole me valitsusega planeerinud ja mina haridusministrina kindlasti ka mitte. Koolikeskkond peab jääma kandma eesti kultuuri. Reform näeb ette võimalust õppida ka oma emakeelt ja kultuuri, mida vanast traditsioonist pakuvad endised vene õppekeelega koolid, mis on venekeelsetele noortele ka atraktiivsemad. See vahe mingil määral ikkagi jääb,“ ütles Lukas. Jevgeni Ossinovski nentis, et on Lukasest erineval seisukohal. Tõnis Lukas lisas, et Eesti koolide õppe sisu peab lähtuma tõsiasjast, et Eesti on rahvusriik.
Liina Kersna tõi välja, et venekeelsete laste vanemad panevad aina rohkem oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse. „Nemad on seda reformi juba aastaid ellu viinud, meil on 5000 teise emakeelega last eestikeelsetes koolides ja see number iga aastaga kasvab,“ sõnas Kersna.
Indrek Lillemägi nimetas praegu ellurakendatava õppekeele reformi puudusena tõsiasja, et see ei too eesti- ja muukeelseid noori igal pool ühte kultuuriruumi koos õppima. „Isegi Tallinnas säilivad mullid, kus inimene, kes kooli uksest sisseastujat vastu võtab, ei oska eesti keelt. Järgmine samm on sellistest mullidest lahti saada,“ rääkis Lillemägi.
Küsimusele, kust võtta eestikeelsele õppele üleminekuks vajalikud õpetajad, vastas Jevgeni Ossinovski, et vastust sellele täna ei ole. „On tahe, on loodetavasti piisav ressurss, aga lahendused tuleb alles leida,“ sõnas Ossinovski.
Tõnis Lukas rõhutas õpetajaameti väärikuse taastamise olulisust. „Tõstame palga sinna, et saab rääkida juba ka millestki muust. Enamik viimasel 20 aastal pedagoogilistel erialadel lõpetanud inimesi ei tööta õpetajana. Kutsume nad karjääripöörajatena tagasi, see on kindlasti lahendus,“ ütles Isamaa haridusminister.
Riigikokku pürgijatelt nõuti konkreetseid vastuseid, kust võtta lubaduste täitmiseks vajalikud sajad miljonid eurod.
Liina Kersna rõhutas, et Eesti koolivõrk pole efektiivne. „Meil on väga palju väga väikeseid koole, kus on näiteks paarkümmend last ja seitse õpetajat. Ja siis on meil väiksed gümnaasiumid, mida on väga kulukas üleval pidada. Numbrid on hirmuäratavad,“ rääkis Kersna. Endine Reformierakonna haridusminister tõi välja, et kui ta otsis koolivõrgu korrastamisele Riigikogus toetust, polnud ükski erakond valmis kaasa tulema.
Indrek Lillemägi ütles, et haridusse tuleb raha juurde leida riigieelarvest. „Meie ütleme selgelt välja, et peretoetuste indekseerimise oleme valmis kaotama, et kulud peretoetustele ei suureneks järk-järgult. Ka maakondliku tasuta ühistranspordi oleme valmis lõpetama,“ sõnas koolijuht ja Eesti 200 poliitik ning lisas, et riigieelarves on palju kulusid, mis pole mõistlikud ja tuleks ära jätta.
Jevgeni Ossinovski tõi välja, et majandusprognoosi kohaselt kasvavad riigieelarve tulud järgmise nelja aastaga kahe miljardi euro võrra. „Suur osa läheb loomulikult pensionitesse ja tervishoidu ja nii edasi, aga vaba raha on prioriteetide küsimus. Kui haridus on prioriteet, peab see ka otsustes väljenduma,“ ütles endine haridusminister.
Tõnis Lukase sõnul sobiks riigil võtta hariduse jaoks ka laenu, mille suurusjärk võiks olla sama nagu Eesti äsjane riigikaitsekulude tõus. „Ainult distsiplineerivast kokkuhoiust suuri asju ei tee. Laen haridusse toodab meie ühiskonnas tulevikus kasu, tarkade inimestega saame ka suurema kasvu eelarvele tulevikus,“ rääkis Isamaa haridusminister.
Debati lõpus pidi iga osaleja välja tooma, mis teeb nende erakonna haridusprogrammi teistest paremaks.
Tõnis Lukas tõi välja õppe sisu lähtumise eesti kultuurist ja rahvusriigist. Samuti märkis Lukas ära kutsehariduse toetamise. „Meie hariduspoliitika väga oluline lüli on kutsekool ja kutseharidus. Et kutseharidus ei kukuks jälle ree pealt maha. Selle aasta finantse suutsime kutseharidusel tõsta, panna ta rohkem tähelepanu alla. Aga see peaks niimoodi püsima. Kutseharidus on Eesti hariduse üks osa,“ meenutab Lukas.
Liina Kersna tõstis esile koolijuhtide toetamist ja arendamist. „See, et koolijuht peaks saama vähemalt kahekordset õpetaja palka, peaks olema elementaarne, ja see, kuidas me koolijuhte valime, peaks olema paremini läbi mõeldud. Mina pean koolijuhi ametit väga suure mõjuga ametikohaks. Koolijuhile võiks olla ka tähtajaline leping, mis ei tähenda, et koolijuht tohiks olla ainult 5 või 7 aastat ametis, vaid et mingi perioodi tagant värskendatakse ideid ja visioone. Kooli juhtimine peab olema fookuses ka riigieelarve läbirääkimisel,“ sõnab Kersna.
Jevgeni Ossinovski rõhutas ligipääsetavust haridusele, sõltumata perekonna majanduslikust taustast. „Meile on hästi oluline ligipääs, et ka kõige vaesema pere laps saaks õppida kõige paremas koolis. Hoiame tasuta kõrgharidust, samuti hoiame üldhariduses samasid väärtusi. Üks samm, mis on veel tegemata, on lasteaed. Lasteaed kui alusharidus ja haridussüsteemi loomulik osa peaks olema tasuta, selle võiks ka ära teha,“ leiab Ossinovski.
Indrek Lillemägi ütles, et programmid on kõigil ilusad ning eristuda kavatsetakse asjade ärategemisega. „Eesti 200 tuleb ja teeb ära! Kus on harjutud ütlema, et hariduses ei saa või riigieelarves on kõik need muud kulud ja haridusse ei ole raha – meie ütleme välja, et haridus on prioriteet,“ sõnab Lillemägi.
Eesti Haridustöötajate Liidu esimehe Reemo Voltri kommentaar:
Kas debatil räägitu võiks tuua lahenduse mõnele hariduse probleemile?
„Kõik lubavad/lubasid õpetajaameti väärtustamist ja palgatõusu – kui need asjad reaalsuseks saavad, siis võiks õpetajate järelkasvu probleem saada leevendust,“ arvab Voltri.
Kas mõni debatil kõlanud vastus oli faktiliselt ebakorrektne?
„Liina Kersna väitis, et tema ajal tehtud palgatõusu tulemusena oli õpetajate palk samal tasemel, nagu on praegu. Tegelikult oli 2022. a õpetajate miinimumpalk võrreldes Eesti keskmisega 85% ja 2023 on see 95%,“ sõnas Voltri.
Debatti saab vaadata Postimehest.
KOLLEEGID!
Kui Eesti HARIDUSE PÄÄSTMISE üle arutlevad poliitikud, kelle tööst on see viimastel aastakümnetel sõltunud, siis… on arutelu ise mõttetu. Ja kui arutelu lähtus kahest “tõest” – Eesti haridus on maailma tipus ja õpetajad on vanad, siis seda absurdsem!
Sisuliselt asjatundmatute inimeste arutelu ei vii ju kuhugi – aja raiskamine! Kas HTL-il pole võimalik (või ei osata) leida enam inimesi, kes SISULISELT kooli allakäigu üle arutleks?