Kolm vaadet 195-aastasele Tartu Õpetajate Seminarile

Õpetajate seminari 195. aastapäeva tähistatakse märtsis loeng-seminaride sarjaga „Seitse aastakümmet õpetajate seminari õppejõu pilgu läbi“, kus heidetakse pilk selle õppeasutuse seitsmele viimasele kümnendile. Aga millised olid eelnevad aastakümned?

Mida me minevikust teame?

Õpetajate seminari õppejõud teavad raamatute vahendusel seda, et 19. sajandi algul, kui Eesti hariduselu hakkas Põhjasõja-järgsest hävingust paranema, asutati 1802. aastal taas Tartu Ülikool ja taastati koolide võrk üle kogu Eestimaa. Tollase koolikorralduse alamastmeks olid linnadesse rajatavad elementaarkoolid, kus hakati ette valmistama algkooliõpetajaid. 1828. aastal avati saksakeelne elementaarkool ka Tartus, see kandis nime Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar. 

Algusest peale kuni oma surmani oli kooli juhatajaks esimene Tartu Ülikooli lõpetanud eestlane, esimese eesti kirjanduse ajaloo autor Dietrich Heinrich Jürgenson (1804–1841). 19. sajandi lõpus nimetati kool ümber Jurjevi Õpetajate Seminariks. Toonast kooli iseloomustas tugev venestuspoliitika, koolis valitses kasarmukord. Õpilastel keelati omavahel eesti keeles kõnelda, (sund)ained olid vene ja kirikuslaavi keel, ära keelati ka teatris käimine. Õppimisvõimalused püsisid siiski head, seminaril oli korralik raamatukogu ja suurt tähelepanu pöörati metoodikale: olulise osana lisandusid õppekavale praktilised harjutused koolides.

24. märtsil 1919 avati vastloodud Eesti Vabariigis eestikeelne Tartu Õpetajate Seminar, kus hakati ette valmistama õpetajaid 6-klassilisele algkoolile. Iseseisvas Eestis pääsesid esmakordselt õppima ka tütarlapsed. Seminari juhataja oli Juhan Tork, hilisem esimene eestlasest pedagoogikadoktor. Õppeaeg kestis kuus aastat ja praktika toimus Tartu algkoolides. Seminari õppekava oli mitmekülgne ning õppejõududeks olid tolle ajastu säravaimad anded: Johannes Aavik ja Albert Saareste (eesti keel), Peeter Põld ja Alfred Koort (pedagoogilised ained), Juhan Tork (pedagoogiline psühholoogia), Paul Kogermann (keemia), Juhan Aavik (muusika) jpt. Haritlaste üleproduktsiooni kartuses suleti õpetajate seminar ja selle asemele asutati Tartu Pedagoogium. See õppeasutus ei osutunud siiski edukaks: kooli õppekava oli üsna piiratud ja õppijatelt küsiti õppemaksu.

Pärast viieaastast pausi avati 1937. aastal Tartu Õpetajate Seminar taas, õppetöö kestis seal kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Kuna Eestis kehtestati 7-klassiline koolikohustus, siis pidid seminarid hakkama õpetajaid selle tarbeks ette valmistama. Nüüd korraldati õpetajatele täienduskursusi marksismi-leninismi alustest, Nõukogude kooli struktuurist ja Nõukogude pedagoogikast. 

Mida me minevikust mäletame?

Õpetajate seminari endised õppejõud mäletavad, et pärast sõja lõppu 1947. aastal loodi endise seminari asemele Tartu Õpetajate Instituut. Seda nime kandis kool kuni aastani 1955, mil instituudist sai Tartu Pedagoogiline Kool. Nüüd seati koolis põhiülesandeks algklassiõpetajate ettevalmistus. Samal, 1955. aastal loodi kooli juurde harjutuskool. Tartu Pedagoogilisse Kooli võeti algul õppima keskkooliharidusega noori, alates 1963. aastast ka 8. klassi lõpetajaid. Suures impeeriumis peeti toonast pedagoogilist kooli omatüübiliste haridusasutuste seas kolme parima hulka kuuluvaks. Kool leidis tunnustust kõrgel tasemel ettevalmistuse ja lõpetajate kutsekindluse poolest. 

Oluliseks tähiseks kooli ajaloos ja laiemalt eesti muusikahariduse arengus oli 1967. aasta, mil Tartus hakati koolitama eesti algkoolidele muusikaõpetajaid ja lasteaedadele muusikakasvatajaid. Samal aastal avati Pärnus pedagoogilise kooli filiaal kehalise kasvatuse õpetajaiks pürgijaile. Filiaal tegutses kuni 1978. aastani ja andis Eesti koolidele 427 võimlemisõpetajat. Tartu Pedagoogilisest Koolist sai õpetajadiplomi ühtekokku 3045 heal tasemel keskeriharidusega pedagoogi. Paljud neist jätkasid oma haridusteed ülikoolis ning mitmed tulid oma kooli tagasi õppejõududena noorematele teadmisi jagama.

1. jaanuaril 1990. aastal anti koolile tagasi tema kauaaegne nimi – Tartu Õpetajate Seminar. Järgmisest aastast alustas seminar tegevust rakenduskõrgkoolina rektor August Solo juhtimisel. Kõige olulisemaks kujunes järgnevatel aastatel kõrgharidust kandvate õppe- ja ainekavade väljatöötamine. Seminaris oli kolm õppekava: klassiõpetaja, muusikaõpetaja ja eesti keele kui võõrkeele õpetaja õppekava. 1991. aastal loodi täienduskoolitusosakond, mis pakub eri pikkuse ja temaatikaga kursusi tegevõpetajatele. 1997. aastal lisandus klassiõpetaja õppekavale kaks lisaeriala: algklasside inglise või saksa keele õpetaja ning põhikooli käsitöö- või kunstiõpetaja. 

Mida me minevikust õpime?

Õpetajate seminari praegused õppejõud nägid aastaid tagasi seda, et tollase haridusministri Tõnis Lukase otsusega liideti 1. juulil 2001 õpetajate seminar Tartu Ülikooliga ja seminarist sai vastloodud haridusteaduskonna üks osa kolledži õigustes. Seminari direktori kohused võttis enda kanda haridusteaduskonna asutajadekaan professor Toomas Tenno, aasta hiljem Tartu Raatuse Kooli praegune direktor Toomas Kink. Liitmine Tartu Ülikooliga tõi kaasa õppekavade muutmise. Järgides universitas’e printsiipi, kaasati õpetamisse lisaks seminari õppejõududele erialaspetsialiste kogu ülikoolist.

Seniste diplomiõppe õppekavade asemele loodi neli uut õppekava, neist kolm – klassiõpetaja, klassiõpetaja vene õppekeelega koolis ja muusikaõpetaja oma – olid integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavad ning nende lõpetajad said magistrikraadi. Kolmest õppekavast on praegu õpetajate seminari vastutusalas pika ajaloo ja traditsioonidega klassiõpetaja õppekava. 

Vastutusalade (ümber)jagamise ja killustatuse ning õpetajate ületootmise kartuses tehti teiste õppekavade kohta otsused, mille õigsuse hindamiseks kulub veel aega. Muusikaõpetaja õppekava liikus 2007. aastal Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse, klassiõpetaja vene õppekeelega koolis läks 2008. aastal seminarist Narva kolledžisse ning õppekava, kus valmistati ette mitte-eesti õppekeelega põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, otsustati sootuks sulgeda. Nelja-aastase alushariduse pedagoogi õppekava baasil loodi kolmeaastane koolieelse lasteasutuse õpetaja bakalaureuseõppekava ning alates 2012/2013. õppeaastast hakati klassiõpetajaid ette valmistama üksnes päevaõppes. 

Uusi õppekavu iseloomustas suund teaduspõhise õppimise ja õpetamise suunas. Lisaks tugevale praktilisele ettevalmistusele keskenduti üliõpilaste teoreetilisele ettevalmistusele ja eesmärgiks seati koolitada õpetajaid, kes suudavad orienteeruda tänapäeva teabetulvas ja on valmis elukestvaks õppeks.

2018. aastal võeti õpetajate seminaris suund algõpetuse ja alushariduse valdkondade teadus- ja arendusvõimekuse tõstmisele. Teadus- ja arendusprojektides tõusis fookusesse algõpetuse ainedidaktikate süsteemne uurimine ja arendamine, kujundati mitmesuguseid pedagoogilisi sekkumisi. Praegu hinnatakse ja arendatakse kooli ja koolieelse lasteasutuse õppevara, arendatakse õpilaste suhtluspädevust, uuritakse algklassiõpilaste matemaatika õppimise motivatsiooni ning arendatakse nende kliimateadlikkust, samuti vaadeldakse õpetajate tegevust õppeprotsessis. Uusim arendustegevus on tehnoloogiaga rikastatud õppemängude loomine eesti keelest erineva emakeelega lastele eesti keele ja kultuuri õppimiseks.

Kokkuvõtteks

Eri nimede, institutsioonide ja riigikorra all on õpetajate seminaris algkooliõpetajaid koolitatud juba peaaegu kaks sajandit. Kool on kandnud edasi Eesti vanima õpetajaid koolitava õppeasutuse traditsioone. Õpetajate seminari 195. aastapäeva tähistatakse märtsis loeng-seminaride sarjaga „Seitse aastakümmet õpetajate seminari õppejõu pilgu läbi“, kus heidetakse pilk selle õppeasutuse seitsmele viimasele kümnendile. Esimeses loengus minnakse 1950.–1960. aastatesse ja viimases arutletakse õpetamise üle viimasel kümnendil. Eri ajastute õppejõud ja õpilased meenutavad ja tõlgendavad koos kuulajatega olulisi muutusi seminari ning kogu Eesti hariduse ajaloos. Loengute pealkirjad on inspireeritud kirjandusest ja väljendavad ajastu sõnumit: „Kui kõik ausalt ära rääkida …, oli seminari vaim vaka all“ (1950.–1960. aastad), „Siit nurgast ja sealt nurgast“ (1970.–1980. aastad), „Tuulte pöörises“ (1990. aastad), „Koosolekute palavik“ (2000. aastad) ja „Tark mees taskus“ (2010.–2020. aastad).

Aastapäevanädalal on avatud ka näitus „Õpetajate seminar sõnas ja pildis“, kus tutvustatakse nii Eestis kui ka välisriikides ilmunud kirjandusteoseid ja memuaristikat, milles on kajastatud õpetajate seminari. Külastajad saavad lugeda katkendeid Mats Traadi, Friedebert Tuglase, Riho Lahi ja Tõnis Migagu, aga ka Juhan Torki, Juri Lotmani ning paljude teiste seminaris töötanud ja õppinud autorite teostest. Näitusel eksponeeritakse ka Viive Kuksi ja Sashami graafikat.

*Artiklis on kasutatud Krista Uibu ja Evi Saluveeri peatükki „Õpetajate seminari kahe viimase aastakümne verstapostid“, mis avaldati kogumikus „Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi 20 aastat“ (2022).