KÕRVALPILK ⟩ Reigo Ahven tooks kooli uue, reaaleluks ettevalmistava aine

24. märts 2023 Tuulike Kivestu-Rotella - 1 Kommentaar

On keeruline ette kujutada ettevõtlikumat inimest kui muusik Reigo Ahven. Praegu on tal käsil muusika start-up’i Fairmus rajamine, USA jazz-bändi Vanguard Jazz Orchestra kontserdi korraldamine enda loodud Philly Joe jazz-klubis ning töö Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) rütmimuusika loovjuhina. 

Reigo Ahven. Foto: Indrek Kasesalu

Milline õpilane sa olid?

Mulle meeldisid ained, millele mul oli nutti. Olin tugev eesti keeles ja kirjanduses. Võib-olla klassikalises mõttes ma eesti keele grammatikat lõpuni läbi ei hammustanud, aga ilmselt otsapidi tänu keeleaparaadile, mille olen pärinud oma isalt (ta oli keele peale mihkel), sain oma „tänavavõitlusvõtetega“ viie kätte. See tähendab, et isegi kui ma ei teadnud, miks mõni asi niimoodi on, ma ei eksinud. Keelehuvi on mul tänaseni alles.

Koolis pandi mind ikka kõnesid pidama. Mäletan, mida tundsin, kui pidin lõpuaktusel kõigi ette minema ja täiskasvanu käehoidmiseta oma mõtteid tervele koolile presenteerima. Saan aru, et see ei olnud just Lennart Meri kaliiber, aga mulle meeldis see väga ega tekitanud erilist stressi. 

Võib öelda, et olin keskmisest aktiivsem. Juba kooliajal hakkasin korraldama kontserte. Näiteks 11. klassis korraldasin Saxappeal Bandi kontserdi ja olin ise selle üle väga uhke.  

Alates 8. klassist õppisin paralleelselt Otsa-koolis. See polnud tavapärane ja kui läksin, nelgid peos, avaaktusele, siis selgus, et „oi, me ajasime sassi, sul pole ju põhikooli lõputunnistust, me ei saa sind siiski vastu võtta“. Aga sain ikkagi kooli sisse.

Mulle tehti vist koolis päris palju järeleandmisi lihtsalt sellepärast, et mõisteti, kui oluline see trummivärk mulle on. Võib-olla said õpetajad ka aru, et akadeemikut minust niikuinii ei saa. Mu kirg oli teises kohas. Õppisin koolis nii, et mõned kolmed olid, aga enam-vähem sain niimoodi hakkama, et ei olnud esimene ega ka viimane. Minuga ei olnud eriti muret. Paljude õpetajatega on säilinud tore suhe, ehkki lõpetasin kooli juba 23 aastat tagasi.

Mis on sulle kooliajast eriliselt meelde jäänud?

Mulle meeldis, kui õpetajal oli mingi imelik hobi või kiiks. Kui ta ei olnud lihtsalt õpetaja. Meeldis, et õpetajad tahtsid meiega bändi teha. See andis väga huvitava mõõtme koolis olemisele – inimlikkuse mõõtme. Tekitas tunde, et ma ei ole mingi plankton, vaid oleme õpetajatega kollegiaalses suhtes. See oli tore!

Oli lahe, et õpetajad tahtsid pilli mängida. Otsa-koolis olid mul kursavendadeks näiteks Henno Kelp, Vaiko Eplik ja Jarmo Seljamaa. Kujuta nüüd ette, et sa tuled iga päev keskkonnast, kus sa nendega mängid, ja siis õpetajad musitseerivad mingil lumelabidast välja saetud basskitarril … See oli lihtsalt nii armas – täiskasvanud üldse ei oska, aga tahe on meeletu! See läks mulle tohutult korda. 

Väga sümpaatne oli mulle füüsikaõpetaja metoodika. Ta oli väga inimlik ja pragmaatiline. Üritas meile selgeks teha, kuidas iseseisvasse ellu lülitudes esimese asjana kohe mitte surma saada. Selles mõttes oli ta vahva. 

Sa oled kogu aeg muuhulgas ka õpetanud.

Kuna ma olin kooli ajal pisut lillelaps, ei kujutanud ma muidugi ette, et peaksin tulevikus kuidagigi pedagoogilistes sfäärides aktiivne olema. Praegu olen MUBA rütmimuusika loovjuht ning annan ka rütmikatunde. 

Mida sa õpetamise juures oluliseks pead?

Muusikaõpetaja on peamiselt küll praktiliste oskuste andja, aga mulle on õpetamise juures väga oluline inimlikkuse mõõde. Õpilased olid algul päris üllatunud, kui küsisin neilt, kuidas neil läheb. Kõik olid mingi asja pärast stressis ja proovisime siis üheskoos mõelda, mis oleks see üks asi, mida nad kohe muudaksid, kui saaksid näiteks Harry Potteri võlukeppi kasutada. Ma üksikasjadesse muidugi ei lasku, aga vastused olid päris ootamatud. Avastasin, et neil puudub kogemus, et keegi täiskasvanu lihtsalt kuulab neid. Küsib ja siis ka kuulab. Ja siis kohe ei targuta, kuigi targutamine on väga minulik. Proovisin neid lihtsalt kuulata. See on nagu vana hea poliitikute nipp: ükskõik, kuidas sa sisemiselt ka ei oponeeri, kui alustad sõnapaariga „Ma mõistan“, võtab see juba palju pinget maha. Dialoogi tekkimiseks on see hea. Kui sa ütled, et mõistad, siis mängid justkui korra läbi, mis oleks, kui sa proovikski päriselt mõista. See tavaliselt aitab. Ja nende 15-aastaste tulemus rütmikas läks paremaks. Pärast meie vestlust tekkis usaldus, mis andis mulle võimaluse oma tunde efektiivsemaks muuta. 

Olen olnud ka õpetaja abi oma laste lasteaiarühmas. See oli ülikasulik kogemus. Just seal osutus hoiak „ma mõistan sind“ väga oluliseks. Mu naine, kes on sealsamas lasteaias liikumisõpetaja, tuli heale mõttele kinkida kõikidele õpetajatele nende sünnipäeval vaba päev. Õpetajaid asendasid sel päeval lapsevanemad. Olen kogu aeg tundnud huvi, kuidas mu lapsed grupis käituvad ning milline on nende igapäevane keskkond. Meil on Montessori sugemetega rühm, kus on paljude eri kodukeeltega lapsed vanuses 3–7. Kujuta ette, milline mäsu sellises rühmas on! Kujuta ette, et neid on 15 ja õpetajaid on kaks. Seal tekib palju igasuguseid mikropingeid.

Ajapikku ongi mulle hakanud kõige rohkem meeldima väikelaste õpetamine. Käisin üheksa aastat regulaarselt lasteaedades tunde andmas. Mängisime lastega Aafrika trumme ning tegime mitmesugust rütmikat kuulmise järgi. Mulle tohutult meeldis mõte, et need lapsed puutuvad praktilise muusika tegemisega kokku. Vahet ei ole, mis neist tulevikus saab, kas nad hakkavad muusikuteks või mitte, aga nad on mõnda instrumenti mänginud ja kui nad teinekord lähevad mingisugusele kontserdile, on neil justkui kontseptsioon, mida tähendab tekitada helisid mingis süsteemis. 

Teine asi, mis on mulle meeldima hakanud, on täiskasvanute õpe. Eriti mittemuusikutest täiskasvanute õpe. Nende motivatsioon on hoopis teistsugune: „Ma olen alati tahtnud!“, „Nüüd on mul aega“. Mõni ütleb, et need pillitunnid on kõige lahedamad kaks tundi tema nädalas. Ma näen, kui palju saab muusikaõpe inimesele anda. 

Kui sa nüüd tagantjärele hindad, siis mis koolis omandatust on sulle hilisemas elus kõige olulisemaks osutunud?

Arvan, et võib olla mingit sorti kohusetunne. Õppisin ka seda, et kui sa oled milleski päriselt hea, siis see avab sulle ikka igasuguseid uksi, aknaid ja võimalusi ning on lõbusam elada. 

Mida sa muudaksid Eesti koolis?

Kui ma saaksin midagi haridussüsteemis reformida, siis tooksin sisse ühe aine, mis puudutaks reaalelu pärast kooli lõppu. See võiks olla selline praktikumi moodi asi, kus mängitaks läbi olukordi täiskasvanuelus, millega me kõik kokku puutume. Näiteks asjad, mida mina pean praegu väga hästi tegema, on prioriteetide seadmine, logistika ja dokumendihaldus. Kui ma mõtlen, kas mind koolis neist ühegi jaoks ette valmistati, siis pean tõdema, et mitte väga. 

See on päris naljakas lõhe: ühelt poolt teadsin detaile mingist Uruguai vabadusvõitlusest, aga mitte seda, kuidas jõuda Soome Turu kesklinna. Sellised praktilised asjad, et sa pead kontrollima, kas sul on kehtiv reisidokument ning mis on reisikindlustuse puhul oluline ja mis mitte. Väga hea, et oled õppinud kolm aastat rööbaspuudel ringide tegemist ja sinna on läinud tohutu hulk tunde, aga kui sa pead nüüd jõudma näiteks konkreetseks kellaajaks Lätti kaubandus-tööstuskoja koosolekule ning sul peab olema presentatsioon valmis, lips ees, soeng kammitud, siis sellisele päriselule ei pöörata nii palju tähelepanu. 

Kui tahad autoga sõita, pead käima autokoolis ja tegema lubade saamiseks hunniku eksameid. Aga selleks, et lapsevanemaks saada, piisab viiest minutist vabast ajast ja sobivast partnerist. Ja edasi oled sa kõhuli ja pead iseseisvalt kõike õppima. Ükskõik kes võib lapsevanemaks saada, pole ju nii, et tulevane vanem peab läbima mingi koolituse, et olla pädev. 

Mulle tundub, et perekonnaõpetus kõlab kuidagi arhailiselt, aga selle raames on palju elementaarset, mida tuleks lahata. Iga neljas inimene on kogenud perevägivalda ja mulle tundub, et kuni me neist asjadest ei räägi, ei saa need ka paraneda. 

Kasvõi selline psühholoogia teemaline keskustelu, et erinevate tunnete tundmine käib inimeseks olemise juurde, et on väga okei olla kurb, või siis vihane. Oluline on, mida sa negatiivse emotsiooni kanaliseerimiseks teed. Aga need tööriistad on jäetud noortele endale avastada. Probleemidega tegeletakse tagantjärele. Oma emotsioonidega peab inimene sõbraks saama ja selleks võiks koolis tööriistad anda.  

Kõigil ei õnnestu selliseid asju perekonnas õppida, saaksime kasutada õpilasi, kellel on seesugune tugi kodus olemas. Nemad saaksid näiteks vestlusringis tuua oma klassikaaslastele häid näiteid. Et need, kellel kodune tugi vajaka, saaksid kasvõi mudeldamise ja läbimängimise vormis võimalustest üldse teadlikuks. 

Ka näiteks abielulahutus. Õpilastega võiks käia läbi kümme abielulahutuse juhtumit, andes noortele inimestele märku, et ka see on okei. Mulle tundub, et inimesed saavad šoki, kui selgub, et pikaajaline paarissuhe ei viinudki sinnani, millest Ameerika filmid räägivad. Aga paraku on see elu osa. Iga kolmas paar lahutab. Kuidas on üldse võimalik, et koolisüsteem seda ei käsitle? 

Või mida tuleb teada seoses matustega. See teema on pühitud nii vaiba alla kui vähegi võimalik. Ja kui äkitselt on šokeeriv olukord käes, öeldakse inimesele lihtsalt: „Kaastunne!“. Ma käin koolis, et õppida, kuidas elus hakkama saada, aga sellist asja pole 12 aasta jooksul isegi mainitud. Pean guugeldama. Keegi minuga seda rahulikus olukorras läbi ei käi, aga nüüd, kui lein on ligi, pean hakkama saama. 

Ma muidugi ei oska öelda, mis selle aine üldnimetus võiks olla. Eks seda on lihtsam rääkida kui programmi tasandil kooli sisse viia. 

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamale panna? Mis on sinu sõnum neile?

Kallid õpetajad, pidage vastu, te olete kõige tähtsamad tegurid Eesti helge tuleviku vormimisel. Ma ei tee nalja – õpetajad määravad selle, missugune on Eesti kümne, viiekümne aasta pärast. Ma austan iga inimest, kes on otsustanud tegeleda õpetamisega. 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “KÕRVALPILK ⟩ Reigo Ahven tooks kooli uue, reaaleluks ettevalmistava aine”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!

    Inimeste puhul toimib TEADUSES normaaljaotuse kõver. Seepärast ei tohiks me üksiknäidete puhul vaimustuda üldistamisest… Koolis peaks siiski valitsema deduktiivne lähenemine probleemidele. Küll kumab siingi läbi meil üha levitatav ameerikalik põhimõte, et kooli põhiülesanne on inimese nö eluks ette valmistamine. See on väga kitsas ja väikerahvale hukutav!

    Tõsise kooli põhiülesandeks on ikkagi MÕTLEVA ja kultuurihuvidega kõlbelise inimese kujundamine!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!