Kuhu liigud, haridus?

24. märts 2023 Kristi Mumm, Tartu Forseliuse Kooli õppejuhT; Merle Ööpik, Tartu Karlova Kooli õppejuht - 1 Kommentaar
Vestlusringis osalejad: Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm, Tõrvandi Kooli õppejuht Jonas Nahkor, Miina Härma Gümnaasiumi õppejuht Terje Hallik ja moderaator, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Mari Roostik. Fotod: Kristi Mumm

Esinejate ja Tartu õppejuhtide mõtted sõnastasid Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm ja Tartu Karlova Kooli õppejuht Merle Ööpik

„Kuhu liigud, haridus?“ küsiti 16. ja 17. märtsil üleriigilistel õppejuhtide koostööpäevadel Tartus. Kahepäevastele koostööpäevadele oli tulnud 210 Eesti õppejuhti, et ammutada mõtteid, jagada kogemusi ning leida inspiratsiooni. Millised suunad hariduses on ja mis teemad kõlama jäid? 

2035 – see on kohe käes!

Emeriitprofessor Marju Lauristini avaettekanne pani mõtlema haridusstrateegiale 2035 – õpilased, kes lähevad tuleval sügisel 1. klassi, lõpetavad 12. klassi aastal 2035. Me ei tohi unustada, et õppijakesksus, individuaalsed õpirajad, ennastjuhtiva õppija toetamine, iseendaga toimetulek infokülluse ja globaalsete väljakutsete valguses, mitmekesiste valikute pakkumine on teemad, mis tuleb fookusesse võtta juba praegu. Ühiskond muutub pidevalt keerulisemaks, mitmekihilisemaks, ettearvamatumaks. Kuidas sellega hakkama saada? Kuidas saame toetada noort, et ta tuleks selles kompleksses, ärevust loovas maailmas iseendaga toime? Lauristin tõi välja, et mida tehnoloogilisem on maailm, seda enam on meil vaja õppida kirjandust ja filosoofiat, et toetada inimese mõtlemist, tähenduse loomist ning mõtteselgust. Humanitaaria aitab hoida arutelu, suhteid ja avatust.

Teine oluline fookus, millel Marju Lauristin peatus, oli õppijate enesejuhtimisoskuste ning toimevõime arendamine − et noor oleks kooli lõpetades täis tarmu, teaks ja tahaks teistega koos midagi muuta. Ja just võimekus ja soov tegutseda on see, mis peaks õppekava läbides õppijale külge jääma. Siin on suur roll õpetajal, see eeldab õpetajate meeskonnatööd, laiemat lähenemist õppekavale ning lõimimisvõimaluste loomist. Õpetajal on võtmeroll õppijakeskse haridusruumi loomisel. Õpetajad saavad üheskoos muuta õppekava innustavaks nii õpilastele kui ka õpetajatele endale. Koolijuhi ülesanne on toetada õpetajate meeskondlikku õppimist ning aidata luua ja hoida heaolu koolis. Õpetaja heaolu toob rõõmu klassiruumi ja kujundab koolirõõmu üldiselt.

Lauristin lõpetas oma ettekande olulise sõnumiga: haridus ei ole koht, kust kärpida. Meil on vaja ressursse, et „tõmmata haridusele uus käik sisse“. 

Õppejuhi roll muutuvas maailmas

Konverentsil arutleti pikemalt õppejuhi rolli üle koolis: kas õppejuht teeb vaid tunniplaani või on see arusaam iganenud? Haridusjuhtimise professor Eve Eisenschmidt rõhutas, et õppejuht on õpetajate õppimise eestvedaja ning õppiva koolikultuuri looja. Mõtet edasi arendades jõuti konverentsi mitmes arutelus ning ettekandes tõdemuseni, et tänapäeva kooli viib edasi meeskonnapõhine kooli arendamine. Muutuste juhtimine on kompleksne protsess, mille võtmetegurid on eestvedamine, koos loomine ning tõenduspõhine uuendus. 

Eisenschmidt tõi välja, et kuigi koolide visioonid ja eesmärgid on ambitsioonikad, ei ole fookus tihti õpilaste õppimisel, ent just see on oluline. Muutuste juhtimisel tasub meeles pidada, et uut teadmist ja praktikat rakendatakse tõenäoliselt 3–4 aastaga, kui seda on süsteemselt ja koostöiselt fookuses hoitud. Siin saab abiks olla kooli juhtiv meeskond, kuhu lisaks õppejuhile võiks kaasata õpetajaid kui eestvedajaid. Õpetajate kaasamine muutuste juhtimisse aitab luua tähenduslikkust ning tekitada omanditunnet. 

Meeskonnapõhise õppimise olulisust rõhutati mitmes ettekandes ja päeva lõpuks jõuti aruteludes tõdemuseni, et ainult õppejuhtidele mõeldud koostööpäevad võiksid olla laiema fookusega ja suunatud hoopis kooli juhtmeeskondadele. Näiteks Tartus kuuluvad õppe- ja arendusjuhid Tartu Koolijuhtide Ühendusse, olles nii koolidirektoritele võrdsed partnerid. Paraku pole selline lähenemine tavapärane igas maakonnas, ka mitte pealinnas. Ehk oleks esimene samm mõtestada ühiselt, millist juhtimist vajab tänapäeva Eesti kool ning kas igat rolli suudab täita tippjuht ainuisikuliselt või on meeskonnapõhine juhtimine tulemuslikum.

Kerry Scott avas kaasahaaravalt oma kooli loo, kus madalseisust jõuti lühikese ajaga Inglismaa parimate koolide hulka.

Koolikultuur kui muutuste alus

Olulise märksõnana jäi konverentsil kõlama koolikultuur kui eduka kooliarenduse ning laiemalt õppimise alus. Ainslie Woody Algkooli koolijuht Kerry Scott avas kaasahaaravalt oma kooli loo, kus madalseisust jõuti lühikese ajaga Inglismaa parimate koolide hulka. Selle muutuse üks oluline võtmetegur oli koolikultuuri muutmine – see, kuidas koolis suheldi, probleeme ja konflikte lahendati ning lastega tegeleti. Scott tõstatas küsimuse, miks on tihti nii, et paljud vihkavad kooli, ent armastavad õppimist. Mida saab koolis ära teha, et see muutuks?

Kerry Scott palus oma õpetajatel mõtestada järgmised laused:

„Ma usun, et koolis peaks õpetama …“

„Ma usun, et suurepärane kool on selline, kus …“

„Ma usun, et efektiivne klassiruum on selline, kus …“

„Ma usun, et kvaliteetne õppekava on selline, kus …“

„Ma usun, et inimene, kes juhendab õpilasi, peaks olema …“

„Ma usun, et edukas õpilane on see, kes …“

Eesmärk oli luua ühist koolikultuuri ning leida üles ühine visioon ja missioon, mille nimel iga päev tegutsetakse. Kultuuri loovad meie uskumused, meie käitumine, meie väärtused. Kuna eeskuju õpetab, alustas Scott ise n-ö kultuuri mudeldamist, ta demonstreeris, kuidas konfliktseid situatsioone rahumeelselt lahendada. Koolijuhina näitas ta üles hoolivust, ent seadis selged piirid, andes seeläbi märku, millist käitumist koolis oodatakse. Fookus ei olnud enam karistamisel, vaid õppimisel – õpiti käitumist, empaatiat ning koos olemist. Koolikeskkonnas, kus õppija tunneb ennast turvaliselt, vähenevad käitumisprobleemid ning tähelepanu liigub taas kord õppimisele. 

Õppimise olemuse kirjeldamisel viitas Kerry õppimise definitsioonide erinevusele – ühisosa neis ütles, et õppimine on protsess, mille tulemusena toimub muutus. Muutust aga ei saa luua õpetaja monoloogi kuulates, vaid koos uut avastades, reflekteerides ning õpitut mõtestades.  

„Kool on nagu takjapõõsas – läbi joostes ikka midagi külge jääb,“ tsiteeris Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimees ja koostööpäevade vestlusjuht Urmo Uiboleht õppejuhtide koostööpäevade alustuseks ühte Eesti koolijuhti. Kaks Tartus veedetud päeva olid sisukad ning puudutasid olulisi teemasid Eesti hariduses nii, et iga haridusjuht sai endale isegi läbi joostes külge mõne takjanupukese, millega oma koolis muutust luua. 


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kuhu liigud, haridus?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KOLLEEGID!

    Kui me 21. sajandil kooliharidusest räägime ilma mõisteteta PEDAGOOGIKA, arengupsühholoogia ja DIDAKTIKA (koos kognitiivse psühholoogiaga), siis on see vaid “tühi töö ja vaimu närimine”… Tegelegu sellega kes tahes (eriti ohtlik on kui seda teevad nn välismaalased, keda meil paljud kahjuks JÄLJENDAVAD)!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!