Kui Arno Liblega … sotsiaalpedagoogikat õppis

Lubatagu alustada tänuga jaanuari lõpus Järvamaal toimunud Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühenduse õppepäevadel osalejatele, eelkõige ühenduse juhatuse liikmele Einar Ilvesele, kes kutsus mind praktikutega mõtteid vahetama. Oli tõeliselt väärt arutelu, aga vastutuse järgnevate seisukohtade eest võtan mõistagi täielikult enda peale. 

Olles juba aastaid seotud Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika bakalaureuseõppekava ja sellel õppivate üliõpilastega, olen korduvalt mõtisklenud vastuolude üle, mil üks ja sama nimetaja. Rõõm on olnud näha sotsiaalpedagoogi kutsestandardi kehtestamist, eriala tunnustamist ülikoolis ning laiema avaliku arusaama kujunemist sotsiaalpedagoogi töö vajalikkusest. Ometi on vähe teadvustatud miskit, mida on ilmselt võimatu ühemõtteliselt ette kirjutada, mis aga abi vajava kooliõpilase seisukohalt on olulisem kui tuhat eeskirja. See on isiklik eeskuju õpilastele.

Järgnev väide on sootundlik ja ehk isegi -ohtlik, aga seda väljendamata jätta oleks kohusetundetu: meesõpetajate vähesuse või puudumise tõttu on just poisid sageli keerulises olukorras, kuigi õigel kohal on hea meesõpetaja mõistagi eeskujuks ka tüdrukutele. Mõne aja tagune usutluskatkend teeneka meesõpetaja, endise koolijuhi ja sporditreeneriga võtab selle puudujäägi hästi kokku: „Kui oleks koolis meesõpetajad, tugevad isiksused, korrektselt käituvad ja … poisid saavad lugu pidada – oleks väga suur mõju poistele. Aga et nüüd vanaemad … Põhjenda, milline poiss tahab vanaemaga sarnaneda – ei taha, eks ole ju! Tal ei ole mingit isiklikku eeskuju praegu koolis. Ta kuulab selle tunni ära ja võib-olla, et vanainimest austab. Aga et iseloomuomadusi mõjutaks … väga kahtlen.“

Kes on suur, see lihtsalt on suur

Olen korduvalt juhendanud, vajadusel-võimalusel ka ohjest tõmmanud üliõpilasi, kelle uurimus keskendub sotsiaalpedagoogi töövahenditele. Tähekesed, tärnikesed, pildid, kaardid, kirjalikud plaanid ja kokkulepped – no ei mõtle see teismeline kõurik nendes mõistetes! Ise tema asemel ka ei mõtleks. Tahaks näha enda ees inimest, kellelt oleks soov õppida. Vahest sellist inimest, kellest laulis Henry Laks oma kunagises kuulsas laulus „Õpetaja“.  

Aga seni jagub neid küllap vaid väikesele osale koolipoistest. Mida siis niikaua teha?

Lugeja loodetavasti mäletab üht võimsaimat katkendit kultusfilmist „Kevade“ – Lible ja Arno kellatornistseeni. Tõsi, Arno ei olnud raskesti kasvatatav nooruk. Aga matusekella lööva Lible sõnu kuulanuks Arno kõrval hiirvaikuses ilmselt nii toonane kui ka praegune kõurik: „Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale. Tegi halba – ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud. Aga … kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on. Aga üks on kindel: parem ise siit kurvalt ära minna, kui teisi kurvastada.“ 

Meenutagem, mis Arnoga pärast seda toimus. Kuidas ta andeks paludes sai koguni Tiugule naeratuse näole. 

Veel teisteski seikades avaldub Lible hingesuurus. Oli Arno jõudnud selleni, et mitte Lible, vaid Tõnisson laskis kirikumõisa poiste parve jõepõhja, vastas Lible: „Hea küll, Arno, laskis kes laskis, ega mina neile ikka enam kella lööma ei hakka … Lase olla pealegi.“

Meenub kunagine eakast õpetajannast töökaaslase tähelepanek, küll hoopis teises ümbruses: „Kes on suur, see lihtsalt on suur – ka ise väike olles ja väikestes asjades.“

Ilmselt oleks keeruline Liblet õpetajaks palgata. Aga heal päeval läheks talle õpetajana oma klassiga kellatorni külla kindlasti. Kuni ei ole ja ei tule neid meesõpetajaid, tugevaid isiksusi kooli või neid on väga vähe, siis ehk on enamikus Paunveredes olemas oma Kristjan Lible, kellelt poisid mingeidki väärtusi õpiksid? Ta võib olla autotehnik, remonditööline, kaubalaadija … võib-olla täna ka töötu, kuid tema pilk on selge ja suunatud parema homse poole.

Samas ei taandu kogu isikliku eeskuju küsimus koolis ainuüksi meesõpetaja puudumisele ja Lible otsimisele tema asetäitjaks. Ka naisõpetaja võib anda poistele – tüdrukutest rääkimata – väga head eeskuju. Isegi täiesti meesõpetajateta kooli seinte vahel on kui mitte lausa kasutamata, siis igal juhul piisava tähelepanuta jäänud võimalusi. 

Sageli lihtsalt ei märgata

Juhtusin läinud suvel bussipeatuses paar korda vestlema väga noore inimesega, kelle olek äratas minus kunagise kooliteatrijuhi. Puhas rahulik madalapoolne hääl ning eelkõige pilk, kus olemas see miski, mida tehniliselt õpetada ei ole ilmselt võimalik. Nagu Arnolgi. Lisaks veel sportlik hoiak. 

Kas keegi on koolis sellele kutile öelnud, et ehk on tema koht kooliteatrilaval?

See küsimus jäi küsimata. Aga lugesin välja, et see ei ole tema maailm. Too oivikute, ilmekalt lugejate maailm on mingil põhjusel väga erinev tema omast. Ja teistsugust kooliteatrit ei ole ta kunagi näinud. Ometi vajaks koolikultuur väga teda – ja tema koolikultuuri.

Aga kooli näiteringi juhendama Lible ei tule, kuigi näitering koolis enamasti on – või lavastatakse midagi vähemalt tähtpäevadeks.

Minu noore vestluskaaslase sarnaseid on Eestis küllap palju ja näib, et siin on aastakümnetega vähe muutunud. Võib lugejagi taas vaadata 1986. aasta tõsielusaadet „See kuristik“, mis räägib Toomas Sildami juhitud suvelaagrist vähemalt tavamõistes „raskesti kasvatatavate“ noorukitega, samuti noortega seotud valukohtadest üldisemalt: „Üks asi on see, mida me kujutame ja mida me tahame, et noored tahaksid. Aga teine asi on see, mida nad tegelikult tahavad. Ja see meie tahtmine ja nende tahtmine ei pruugi kokku alati minna […]. Kuskilt me keerame kinni meie noortel selle isemõtlemise, kuskilt minu arvates me oleme ise kunstlikult tekitanud neis selle igavuse efekti. Sest kui needsamad meie poisid … nad ei lähe rahvatantsuringi, nad ei lähe laulukoori, nad ei lähe kunstiringi. Pole harjunud selliste asjadega tegelema …“

Aga on koole, kus needsamad poisid tulevad nii rahvatantsu- kui kunstiringi või laulukoori ja mujale. Nad ei jää kõrvale asjadest, millest nad paljudes teistes koolides kipuvad paraku jääma – koos kõigi sellest johtuvate tagajärgedega. Tundub, et neid sageli lihtsalt ei märgata.

Inimesed on kuldaväärt

Siin on küsimus kuldaväärt õpetaja olemasolus, olgu ta naine või mees, klassi- või aineõpetaja või sotsiaalpedagoog. Aastatetaguses usutluses rääkis üks avara pilguga kogenud õpetajanna: „Mulle näib, et juhil on vähe võimalusi ka näiteks oma koolile mingit uut suunda vmt anda – kõik oleneb ainult inimestest. Inimesed on kuldaväärt. Kui sul on inimene, kes midagi erilist teeb või oma isiklikku lisaväärtust välja annab – on sul juhina vedanud. Võib juhtuda, et sul on kool, kus ei ole inimesi, keda sa saaksid sütitada, sest nad on tublid tööinimesed, kes teevad lihtsalt oma töö ära ja ongi kõik. Ja erilist ei sünni mitte kunagi.“

Oma kunagise kooliteatrijuhi tausta tõttu näen tänini igal aastal Jõgeval vähemalt kahel korral, kuidas see eriline sünnib. Kuidas kuldaväärt õpetajad – juhendajad üle Eesti – kutsuvad esile luuleime oma õpilastega. Nad on pannud õpilased tahtma midagi, mida paljud neist seni kas ei ole tahtnud või ei ole teadnud tahta. Viinud kokku selle „meie tahtmise“ ja „nende tahtmise“. Oli siinkirjutajalgi au olla märgatud ja märgitud, kui õnnestus panna laval luulet lugema ja särama poisid, kes ei olnud varem eales ühtegi luuletust pähe õppinud ega kujutanud end iial ette sellises rollis kogu Eestit esindava kooliteatrirahva ees.

Ei saa jätta jagamata, kuidas üks neist on aastaid hiljem meenutanud: „Kui sa vahetunnis tulid ja ütlesid, et tahad minuga rääkida, käis külm jutt läbi kere – mis ma nüüd jälle teinud olen?“ Sest tollal 14-aastasena ei kujutanud ta ette, et mõni õpetaja temaga ka mingil muul põhjusel peale järjekordse pahanduse tunniväliselt kõnelda tahaks – näiteks kutsuda näiteringi. (Mina talle tundi ei andnud ega tundnud teda varem, temast rääkis mulle üks hea kolleeg.).

Vähemalt korra võitis ta hiljem „Tähetunni“ luulefestivalil parima meesnäitleja auhinna.

Tollest lühikeseks jäänud ajajärgust elus püsib tänini taak, et nähes kusagil koolinoori, kelles näib olevat see eriline, mõtlen alati: kas neid on märgatud? Ja mis seal salata – tekib teatav kadedus nende suhtes, kes neid täna õpetavad. 

Aga samuti mõtlen: kas ametikaaslased ja koolijuht ikka on märganud kuldaväärt õpetajat enda keskel? 

Kuldaväärt õpetaja abil sünnib eriline – ja Lible abil sünnib eriline. Sünnib mõlema käes ilmselt mitte ainult Arnoga, vaid palju keerulisemategi noortega. 

Lible puhul veel: peaks tema enda elu seni kiiva kiskunud olema, ehk ajendab selline teenitud tähelepanu teda ennastki end kokku võtma ja midagi muutma? Peaks see seni puudu olema, siis miks mitte peretki looma? Teadupärast juhtus see viimane lõpuks Liblegagi. Vana muhedik, nagu keegi Liblet kutsus, teinud ju kõik teiste järele nagu ahv.

Eelviidatud kunagises telesaates ütles Toomas Sildam, et need kõurikud on põnevad – kõik koos ja igaüks eraldi. Olen sellega igati nõus nii loetu-kuuldu-nähtu kui omaenda kogemuse põhjal. Aga sama põnevad on ka need kuldaväärt õpetajad ja kellatornidesse, remonditöökodadesse või kaubaladudesse varjunud Libledest sotsiaalpedagoogid. Võib-olla on viimased ennast ise sinna unustanud, aimamata, et keegi neid eeskujuna vajab. 

Aga sellised noored nagu minu mullusuvine bussipeatuse vestluskaaslane või Sildami kunagised kõurikud tegelikult ju vajavad neid. 

Inimesed on kuldaväärt – need hingelt sotsiaalpedagoogid koolis ja väljaspool kooli. Seal, kus nad põnevate kõurikutega kokku saavad, sünnibki sotsiaalpedagoogiline ime.