Kuidas kaitsta maakoole sulgemise eest?
Väikeste maakoolide sulgemisest on viimasel ajal olnud meedias palju juttu ning Lääneranna valla Metsküla Algkooli näitel käsitles seda teemat ka eelmine Õpetajate Leht. Küsisime Riigikokku pürgivatelt erakondadelt, kuidas kavatsevad nemad kaitsta elujõulisi maakoole sulgemise eest. Reformierakond jättis küsimustele vastamata.
1. Kuidas kavatseb teie erakond toetada maapiirkondade kohalikke omavalitsusi, et hoida ära elujõuliste maakoolide sulgemist ning seeläbi ääremaastumise süvenemist ning maaelu hääbumist?
Eesti 200: Pearahasüsteem peab olema eristav ehk hajaasustusega omavalitsuste koolide ülalpidamiskulude arvestus peab erinema suurte linnade omast. Praegu erinevad need liiga vähe ega kata hajaasustusest tingitud erikulusid.
Teiseks peame kokku leppima koolivõrgu põhimõtetes: mis on kodulähedane kool ja mis on hea kool, mida ei tohi vaid küttearvete tõttu kinni panna. Kodulähedane kool on meie nägemuses selline kool, kuhu minemiseks ei kulu lapsel rohkem aega kui 20 minutit ja selle tee peab laps läbima iseseisvalt, mitte vanem ei sõiduta.
Hea kooli põhimõtted tuleb valdkonna inimestega kokku leppida, et Eestis ei pandaks ühtegi lastele head haridust andvat kooli kinni seetõttu, et vald ei jaksa maksta küttearveid.
Isamaa: Elujõulist maakooli omavalitsus vaevalt et sulgeda soovib. Sulgemisplaan on seotud ikka raskustega kooli ülalpidamisega, mis on omakorda seotud õpilaste vähesusega. Põhjused selleks paikkonniti erinevad, näiteks elanike arvu vähenemine või ka elanikkonna vananemine.
Maakoolide elujõulisus käib käsikäes maaelu üldise elujõulisusega, mille arendamisele saab riik kaasa aidata. Rahvastiku juurdekasv on Isamaa üks peaeesmärke. Isamaa programm näeb ette kodulaenu kättesaadavuse parandamist väheaktiivse kinnisvaraturu piirkonnas, samuti maapiirkondades elamuarenduse edendamist noortele peredele KOV-i ja erakapitali koostöös.
Teedevõrgu korrastamine ja kergliikluse arendamine on läbiv teema ja puudutab ka kohalikku kooliteed. Tuleb siiski arvestada, et ka nende plaanide teostumisel ei saa kindlalt eeldada, mida maale kolivad pered oma laste haridustee osas otsustavad. Linnakooli eelistamine kodulähedasele võib olla tingitud pere elukorraldusest. Laps viiakse kaugemale kooli, olgugi et kohalik kool on olemas. Näiteks vanemad töötavad linnas ja algklassilaps ei tule koolivälisel ajal ise toime.
Parempoolsed: Elujõulisust tõlgendatakse teinekord küllaltki loominguliselt, isegi emotsionaalselt. Elu maapiirkondades aitavad hoida ettevõtlus ja töökohad, mitte kooli- või kultuurimajad. Kui on tööd, on ka töötegijad ja siis jätkub ka koolidesse lapsi.
Parempoolsed peavad oluliseks viia haldusreform lõpuni, et tekiksid võimekamad vallad. Eesti tervikliku arengu suur probleem ongi omavalitsuste erinev võimekus – tugevad omavalitsused panustavad lisaks riigi haridustoetusele ka oma eelarvest. Nõrgemad on pahatihti sunnitud haridusraha muude kulude katmiseks kulutama.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond: Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et koolid on piirkonna elujõulisuse alus ja ilma koolita ei saa piirkond areneda. Maakoolide hoidmiseks peab neid täiendavalt rahastama, mingeid muid võimalusi ei ole.
Kohalikel omavalitsustel ei ole võimalik ilma täiendava rahastuseta väiksemaid maakoole avatuna hoida. Eestis kehtiv pearahapõhine rahastusmudel ei toeta maakoolide avatuna hoidmist ning on siinkohal hoopis vastupidise mõjuga. Rahastusmudel tuleb ümber teha ja kiire lahendusena toetame täiendavat rahastust 6-klassilistele koolidele.
Keskerakond: Eestis on väga erineva asustustihedusega, ühendustega ning vahemaadega piirkondi. Keskerakond on alati teadvustanud nn linna- ja maakoolide erisusi. Kõige paremini tunnevad kohapealseid olusid kogukonna liikmed ise ning suudavad volikogude kaudu otsuseid teha.
Hariduspoliitika on Keskerakonna valimisplatvormi kõige esimene peatükk ehk meie erakonna jaoks on haridusküsimused ääretult olulised. Siin peatükis on ka hulk punkte, mis kehtivad nii koolidele üldiselt kui arvestavad ka erisusi. Näiteks on meie lubaduste hulgas: käivitame investeeringute programmi korrastamaks ja nüüdisajastamaks meie haridusasutusi üle Eesti. Kuid sealt leiab ka muid punkte, näiteks õpetajate töötasu ja motivatsiooni kohta.
Digilahendusi arendati koroonaperioodil tugevalt ning kasutajad võtsid need omaks. Samas näitas see, et vajadus n-ö päriselt koolis käimise järele on suurem, kui varem võib-olla arvati. Õpilaste võimete ja pädevuste erinevused tulid selgelt välja.
Kindlasti on vaja, et meie e-õppevahendid oleksid ajakohased ning neid arendataks pidevalt, kuid need ei asenda õpetajat, klassiruumi, koolimaja ega kaasõpilasi.
EKRE: Käsitleme riigi poliitikat tervikvaates ning maakoolide elujõulisuse hoidmine on meile väga oluline ka sellepärast, et maal ja väikelinnades sünnib peredesse rohkem lapsi kui suuremates linnades. Kui maakoole sulgeda seetõttu, et piirkondades pole piisavalt õpilasi, tähendab see maapiirkondade tühjenemise kiirenemist ning kogu Eesti rahvastiku kasvu pidurdumist.
Et maakoolid oleksid elujõulised, peame ära hoidma (maa)rahvastiku kahanemise, milleks näeme ette jõulisi sünni- ja peretoetusi, samuti loome soodsa laenu (maa)kodu soetamiseks noortele peredele.
Maakoolid on tihti ka rahvuspoliitilises mõttes olulised, nagu näiteks Lüganuse kool Ida-Virumaal. Kohalike omavalitsuste tulubaas vajab suurendamist, sest omavalitsuste kohustused on pidevalt kasvanud, raha nende kohustuste täitmiseks aga mitte.
EKRE osalusega valitsus suunas maale täiendavad 200 miljonit. Edaspidi tuleb senisest suurem osakaal kohalike elanike tulumaksust jätta kohapeale tarvitada.
Erakond Eestimaa Rohelised: Kohalikud omavalitsused ei sulge elujõulisi maakoole, kus on piisavalt õpilasi ja kvalifitseeritud õpetajaid. Sulgemine ähvardab eelkõige neid koole, kus õpib vähem õpilasi, kui riikliku rahastamise valem ette näeb. Seega, kui riik soovib maaelu hääbumist ja ääremaastumise süvenemist pidurdada, tuleb see valem ümber teha.
Õpilaste arvu kõrval peab arvestama õpilaste paiknemist vallas, et igal õpilasel oleks võimalik käia kodukoha lähedal koolis. Koolitee ei tohiks kesta kauem kui 30 minutit. Riik peab eraldama raha sihtotstarbeliselt, st ääremaal olevatele koolidele õpilase kohta rohkem ja valla keskuse koolidele vähem.
Milline võiks olla täiendav rahastus 6-klassilistele maakoolidele, et täita Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2021‒2035 seatud eesmärgid?
Eesti 200: Täiendav rahastus tuleb hajaasustuse erikoefitsiendist. Omavalitsuste rahastus on erinev ja peaks sõltuma ka sellest, kui palju on omavalitsus ise investeerinud koolide renoveerimisse ja haridusse kui prioriteeti.
Riik peab toetama neid omavalitsusi, kes peavad haridusse investeerimist prioriteetseks, ja sellega soosima hariduskulude esikohale seadmist.
Isamaa: Eestlus elab maal. Kogukonnad hoiavad üleval kohalikku majandust, turvalisust, traditsioone. Väikekoolidel on siin oluline roll, mida riigil tuleb võimalust mööda tugevdada.
Mudeli otsimise asemel tuleb läheneda olukordadele individuaalselt. Koolide toimetulekuraskused on üldjuhul seotud omavalitsuse tuludega, mis peegeldavad kogukonna üldist elujärge, aga ka juhtimiskvaliteeti.
Esmalt tuleb heita pilk omavalitsuse finantsdistsipliinile. Halvasti juhitud omavalitsuse täiendav toetamine oleks ebaõiglane nende suhtes, kes on pingutanud ligitõmbava elukeskkonna loomise nimel, kasvatanud tulusid ja suutnud raskuste kiuste oma koolivõrku hoida. Rahastamine peab olema korraldatud õiglaselt.
Väikekoolide täiendavat toetamist mõjutavad veel mitmed asjaolud. Piirkonna rahvastikuprognoos annab ülevaate arvatavast õpilaste hulgast lähemate aastate perspektiivis. Kõigi nende asjaoludega tuleb arvestada. Isamaa eesmärk on anda omanäolistele maakoolidele võimalus ja selleks on lähiajal vaja toimivat strateegiat, vajadusel ka väikekoolide täiendavat rahastuskoefitsienti.
Parempoolsed: Parempoolsed toetavad mõtet, et algkoolid või miks mitte algkoolid-lasteaiad peaksid olema võimalikult kodu lähedal. Aga loomulikult on kuskil mõistlikkuse piir, sest Eestis on ka koole, kus õpilaste arv alla 10. Selliseid koole ei ole kindlasti mõistlik pidada.
Probleemiks pole ainult raha ja kõrged ülalpidamiskulud, vaid see, et nii väikeses koolis pole lihtsalt võimalik tagada kaasaegset õpikeskkonda, mitmekülgset haridust ning õpetajatele mõistlikku töökoormust ja motiveerivat töötasu. Seega piirkondades, kus rahvastik väheneb, ei ole meil pääsu koolivõrgu kokkutõmbamisest.
Küll tuleks targalt planeerida, et nendesse koolidesse, mis alles jäävad, jätkuks nii õpilasi kui õpetajaid. Parempoolsed tõstaks muuhulgas lauale õpetajate palga diferentseerimise küsimuse. Kas on ikka õiglane, et maakoolis 6‒7 last õpetav õpetaja teenib sama suurt töötasu kui iga päev 26 õpilasega tegelev õpetaja?
Sotsiaaldemokraatlik Erakond: Väiksemates piirkondades ei pea ilmtingimata olema gümnaasiumi või põhikooli kolmandat astet ning tugev 6-klassiline kool on väikese rahvaarvuga piirkondades piisav. Oluline on anda aga igale piirkonnale kindlus, et kool on selles asulas selleks, et jääda. Pidev arutelu kooli sulgemise üle ei anna lastevanematele, õpetajatele ega ka laiemalt kogukonnale kindlust.
Rahastus peaks ühelt poolt sõltuma õpilaste arvust kooli kohta ning kindlast baasrahast. Kindlasti ei tohiks ühe õpilase täiendav pearaha olla väiksem kui 1000 eurot aastas lapse kohta ning sellele võiks lisanduda 40 000 eurot baasraha.
See toetus tuleks siduda konkreetse kooliga, et kohalikud omavalitsused ei saaks seda kasutada teiste koolide toetamiseks või koolivõrgu optimeerimiseks. Selle toetuse ainus mõte on, et 6-klassilisi koole ei suleta rahaliste valikute tõttu. Maksimaalne määr võiks kooli kohta olla suurusjärgus 75 000 eurot.
Keskerakond: Selgeim viis on koefitsiendid, mida kasutatakse ka praegu, kuid neid peab regulaarselt ajakohastama. Õpetajate töötasu küsimus, karjäärimudel ja alustava õpetaja stardiraha on meie programmis välja toodud. Meie seisukoht on, et õpetaja keskmine töötasu peab lähiaastatel olema 3000 eurot.
EKRE: See sõltub inflatsiooni kiirusest, praeguse seisuga esialgu planeeritust 1,5 korda rohkem.
Erakond Eestimaa Rohelised: Täiendav rahastus peaks arvestama konkreetse piirkonna tingimusi: õpilaste arvu, ühistranspordi korraldust, kaugust teistest keskustest.
3. Kas olete nõus 6-klassiliste maakoolide täiendava rahastusega suurusjärgus 50 000‒100 000 eurot aastas (selliseid koole on Eestis hinnanguliselt 50 ehk kulu riigieelarvele oleks suurusjärgus 3‒5 miljonit eurot aastas)?
Eesti 200: Jah, oleme. See on väike raha, väike investeering, arvestades kasu.
Isamaa: Sõltuvalt asjaoludest konkreetses koolis, omavalitsuses ja regioonis võib selline rahastamine vajalikuks osutuda. Näiteks tihti eelistavad lapsevanemad oma erivajadusega lapse viia just väikekooli, kus on lapsi vähem ja sobivam õpikeskkond.
Parempoolsed: Parempoolsed ei ole nõus ilma analüüsida midagi lihtsalt kuhugi juurde andma. Peame olema enda vastu ausad ‒ täiendav rahastus tuleb alati millegi või kellegi arvelt. Kas tuleb mujalt midagi ära võtta või midagi tegemata jätta.
Väikekooli pidamine ei saa olla eesmärk omaette, ühtluskooli põhimõtet järgides on meie ülesanne tagada üle Eesti kõigile kvaliteetne haridus. Parempoolsed soovitavad võtta eeskuju Soomest, kus eelmise sajandi lõpus alustati koolivõrgu reformiga. Soome riik vastupidiselt lõpetas väikekoolidele lisaraha maksmise. Tehti rasked, aga vajalikud otsused ning kümmekonna aastaga suleti umbes 1500 väikekooli, kus oli õpilasi alla viiekümne. Need koolid, mis jäid, muutusid elujõulisemaks ja tõusis hariduse kvaliteet. See võimaldaks haridusraha senisest targemini kasutada ning suunata seda sihtotstarbeliselt õpetajate palkade tõstmiseks.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond: Jah, oleme sellise mudeliga nõus. Sotsiaaldemokraadid on võimalusel valmis koalitsioonikõnelustel kaitsma seda, et koolid saaksid täiendava rahastuse. Meie hinnangul aitaks eesmärgile kaasa täiendav toetus 75 000 eurot kooli kohta.
Keskerakond: Arvestada ja otsustada tuleb iga kooli puhul eraldi. Kõik need otsused tuleb teha omavalitsusega analüüsides, et ei väheneks ka kohalike juhtide vastutus koolipidajana. Riigil ei ole kavas hakata omavalitsuste asemel ise koolipidajaks.
EKRE: Jaa, oleme nõus. Toon ka ühe näite suurusjärkudest. Rail Baltic maksab eelmise aasta lõpu arvestuse kohaselt 1,8 miljardit. Kui Euroopa Liit keskenduks selle megaprojekti asemel maakoolide käimas hoidmisele, saaks seda teha u 500 aastat.
Eesti maksab sellest tegelikult 15% ehk 270 miljonit, millega saaks maakoole käimas hoida 70 aastat. Tegelikult suudaksime sünni- ja peretoetustega ning soodsate kodulaenudega maale uue nooruse tuua mõnekümne aastaga. Rail Baltic aga nõuaks pärast valmimist veel hiigelsuurt Eesti maksumaksja toetust, eriti seetõttu, et Vene transiit, mis pidi andma ca 30% tuludest, on ära langenud.
Erakond Eestimaa Rohelised: Üldiselt jah, kui on tegemist eraldiasuva piirkonna kooliga. Sõltub konkreetse piirkonna eripärast. On oluline, et piirkonna lapsed käiksid ikkagi oma piirkonna koolis.
Eestis on palju näiteid ka selle kohta, et kool tuli sulgeda sellepärast, et seal polnud enam õpilasi, kuna lastevanemad viivad oma lapsed mujale kooli. Seega ei lahenda väikeste maakoolide probleemi üksnes lisarahastus.
Loobuda tuleks ka diskrimineerimisest järgmises kooliastmes, kus mujalt tulnud õpilasi seatakse ebavõrdsesse olukorda. Niikaua kui selline diskrimineerimine toimub, viivad lastevanemad oma lapsed kaugemasse kooli ja piirkonna kool kannatab õpilaste vähesuse tõttu (alarahastus, vähe võimalusi õpilaste omavaheliseks suhtlemiseks). Ei ole otstarbekas rahastada kooli, kus liitklassis õpib vähem kui viis õpilast ning piirkonna teised lapsed õpivad mujal.
Jätkata tuleks õpilaskodude riiklikku rahastamist nendele lastele, kellel pole kodulähedast kooli. Samuti tuleks toetada selliste õpilaste e-õpet. Maakoolide säilitamine pole siiski omaette eesmärk, vaid vahend maaelu toetamiseks.
Toetada tuleb ka hoonete rekonstrueerimist, et võimaldada samas hoones kogukonnale vajalikku tegevust: kool, lasteaed, raamatukogu, külakeskus, täiskasvanute koolituskeskus, noortekeskus, hooldekodu jne.
Õppisin 4 aastat algkoolis, 4 klassi, 16 õpilast, üks-loe ÜKS õpetaja, ja koolitädi, tema küttis ja koristas maja ja keetis lõunaleiva kõrvale teed. Koolis olid väga erinevad lapsed, kellel oli lugemisega raskusi, kes lihtsalt rahutuma olemisega, ka paar umbkeelset poissi ja üks, kaks väiksema õpivõimekusega last. Vahetunnid möödusid kuuseheki otsas ja koolimaja ümber igasuguste mängudega. Suuremad lapsed õpetasid väiksemaid… vihmaga muidugi klassis. Inspektor käis kontrollimas paar korda aasta. Õpetaja lisakohustuste kohta ma ei tea. Kui suurt haritlaste armeed on vaja, et aidata paarikümnel lapsel algtõdedest aru saada ???