Kuidas teha vahet kiusul ja vägivallal koolis ning miks on see oluline?

Kiusamine ja vägivaldne käitumine koolis ei ole alati samade tehnikatega hallatavad. Mis neid eristab ja kuidas emma-kumma puhul sekkuda, selgitavad Kiusamisvaba Kooli sisujuht Kristiina Treial ning Verge koolitaja ja kliiniline psühholoog Airiin Demir.

Kiusamine on laialt levinud probleem. Viimatise PISA õpilaste rahulolu-uuringu kohaselt on Eestis kiusamise ohver iga viies 15-aastane õpilane. Vägivalla statistikaga on lood keerulisemad. Agressiivse käitumise asjatundja ja eeskätt erialastest pikaaegsetest kogemustest õppinud Airiin Demiri sõnul dokumenteeritakse koolides ennekõike vaid tõsised juhtumid.

Kõik koolid puutuvad kiusamise ja agressiivse käitumisega suuremal või väiksemal määral kokku. Vägivalda – löömist, tõukamist, kehakeelega ähvardamist – on enamasti kergem märgata kui kiusamist.

Demir lisab, et kõige rohkem esineb agressiivset ja vägivaldset käitumist esimeses ja teises kooliastmes, kuna õpilastel jääb tunnete väljendamiseks sõnadest puudu. Mida vanemaks saab laps, seda rohkem puudutab agressiivne käitumine traumataustaga noori.

Mis on kiusamise ja agressiooni vahe?

Kiusamisvaba Kooli sisujuhi Kristiina Treiali sõnul on kiusamine see, kui üks inimene paneb teist inimest meelega ja korduvalt end halvasti tundma. Kannatajal on end seejuures raske kaitsta, sest kiusaja on tugevam, populaarsem või vanem.

„Kiusamise korral on tavaline osapoolte ebavõrdsus. Seda võib põhjustada igasugune normist kõrvalekalle, kas siis kellegi väiksem kasv, kogukam keha või muul moel teistest erinevad tunnused,“ selgitas Treial ja lisas, et kiusamine on grupisuhe. See tähendab, et igal lapsel klassis on selles oma roll.

Kiusamine võib olla nii nähtav (füüsiline või sõnaline) kui varjatud (tõrjumine, kuulujuttude levitamine, küberkiusamine). Sõltumata sellest, mil moel kahju tekitatakse, võib kiusamine põhjustada tõsiseid lühi- ja pikaajalisi tagajärgi. Esmane märk on kiusatava õpilase meeleolu või käitumise sagedane muutus ning õpiedus langus.

Kui kiusamine on pikaajaline ja eesmärgistatud tegevus, siis agressiivne käitumine või konflikt põhineb hetkeemotsioonil. Ehkki vägivald võib olla osa kiusamisest, ei ole agressiivne käitumine tingimata kius. Siinjuures on oluline märkida, et kiusamises sisalduv agressioon on alati tahtlik ja allub kiusaja kontrollile, hetkeemotsioonil põhinev agressioon aga mitte.

Agressiivsus on ennekõike oma võimu või tunnete väljendamine ründaval ja kellelegi kahju tegeval moel. Demir selgitab, et seda võivad ajendada olukorrad, kus inimene tunneb ohtu – laps või noor tajub, et teda on alandatud või on olukord tema jaoks ebaõiglane. „Kui noor ei tule oma väga tugevate tunnetega toime ega saavuta eesmärke, võivad tunded võimust võtta ja muutuda käitumuslikuks,“ selgitas Demir.

Agressiivne käitumine võib olla nii verbaalne (karjumine, sõimamine, vägivallaga ähvardamine), destruktiivne (uste paugutamine, asjade lõhkumine, sülitamine) kui füüsiline (kriimustamine, lükkamine, löömine).

Kuidas emma-kumma korral sekkuda?

Sekkumine on kiusamise ja vägivalla puhul erinev. Kui kiusamise puhul on oluline teavitada kiusamisjuhtumist kõiki lastevanemaid ja õpetajaid, siis konflikti korral ei ole kõikide lastevanemate informeerimine enamasti vajalik, sest tegemist pole süsteemse ja korduva probleemiga.

Konflikti osapooled on reeglina võrdsemal positsioonil, mispärast on tavaline ja seejuures tõhus harutada olukorda lahti üheskoos ning leida mõlema poole vajadusi rahuldavad lahendused. „Kiusamisjuhtumite korral ei ole osapooled võrdsed ja ajaks, kui juhtum jõuab täiskasvanuteni, võib kannatav osapool olla kogenud juba päris palju kahju. Seetõttu ei tasu esimese asjana kiusajat ja ohvrit vastandada. Kahe lapse, kiusaja ja ohvriga olukorda arutades leiame ennast kergesti olukorrast, kus paneme nõrgema taas kord ohvri rolli ja aitamise asemel suurendame traumat. Samuti ei pruugi taolisest vestlusest saada olukorra lahtiharutamiseks adekvaatset infot, kuna ohver ei pruugi olla positsioonis, kus tunneb ennast turvaliselt,“ kinnitas Treial.

Kiusamise ennetamise võti on Treiali sõnul igaühe kohustus teatada, kui ta satub kiusamist märkama. „Sage ja seejuures ohtlik on hoiak, nagu peaksid lapsed tekkinud kiusamisprobleeme omavahel lahendama. Esiteks puuduvad neil selleks oskused ja teiseks ei ole sellest kuigi palju abi, kui osapooled on ebavõrdses seisus. Kiusamine on alati täiskasvanute asi,“ nentis Treial.

Märkamine, teavitamine ja sekkumine on Demiri sõnul olulised ka konflikti juhtimisel. Ta lisas, et pea alati on laste ja noorte käitumishäiretel enam kui üks põhjus. „Agressiivse käitumise korral võiks esmajärjekorras läbi mõelda, millised keskkonnast tingitud faktorid seda soodustavad ning mis võib minu, täiskasvanu käitumise juures teise keerulise käitumisega seotud olla. Suhtlemisstiili ja hoiaku muutmises peitub sageli lahendus,“ selgitas Demir.

Verge koolitaja sõnul piisab tihtilugu õpilastele mõistmise ja toe pakkumisest, et raskete tunnetega toime tulla ja probleeme ennetada. Kindlasti ei tohi agressiivsele inimesega vastanduda, vaid tuleb proovida suunata tundeid ning jääda rahulikuks. „Väga palju noori on jäetud oma muredega üksi. Haavunud noor võib muutuda konfliktseks, tõsta häält ja mõnikord visata lausa tooliga,“ nentis Demir.

Ent agressiivse käitumise korral ei piisa iga kord mõistmisest ja sõnadest ning konfliktse olukorra lahendamiseks tuleb vahel ka füüsiliselt sekkuda. „Konfliktse olukorra eskaleerumisel ja tõsise olukorra lahendamiseks on vaja õpetajal teinekord suunata õpilane turvaliselt olukorrast eemale. Õigete tehnikate korral saab see olla turvaline ja olukorda lahendav ning seda saab teha viisil, et õpetaja ja õpilase usaldusväärsed suhted säilivad ka pärast konfliktset olukorda,“ lisas Demir.

Vajalikud oskused kiusamise ja agressiivsusega toimetulemiseks

Treiali sõnul tagab kiusamisjuhtumi eduka lahendamise eeskätt tõhus ennetustöö, mis tähendab, et lahendamine algab juba enne, kui juhtum aset leiab. „Ennetus peaks hõlmama nii väärtuskasvatust kui õpilaste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamist, aga ka kiusamise märkamise, äratundmise ja reageerimise oskuste õpet. Kasulik on õpetajate kõrval kiusamise teemadel koolitada ka õpilaste vanemaid. Ennetustöö mõju sõltub teadlikkusest ja koostööst ning selle kaudu luuakse ühine kultuur, sealhulgas sõnavara, mille abil üldse kiusamisest rääkida ja juhtumit lahendada,“ rääkis Treial.

Treial lisas, et kiusu korral tuleb õpetajal leida võimalus asjaosalistega eraldi kohtuda. Ohvriga selleks, et toetada kannatavat õpilast ja saada aru tema loost. Kiusaja(te)ga selleks, et anda kohtumisel teada, et kiusamist on märgatud, see peab lõppema ja täiskasvanud jälgivad olukorda. Samuti soovitab Treial käitumise muutmiseks sõlmida kiusajatega kokkuleppeid. „Uuringute järgi aitab kokkulepete sõlmimine lahendada suurema osa juhtumitest. Just sellist metoodikat õpivad õpetajad muuhulgas KiVa programmis. Keerukamate lugude puhul, mis ei taha mingil põhjusel lõppeda, kaasatakse tugispetsialiste, lapsevanemaid ning karistuslikumaid sekkumisi. Samas võib mõni kiusamisjuhtum olla nii tõsine, et on kohane pöörduda kohe politseisse,“ nentis Treial.

Agressiivsete olukordade lahendamiseks on Demiri sõnul tarvis kahte oskust: tugevate tunnete juhtimise ning piiride kehtestamise oskust. Mõnes olukorras tuleb kasuks oskus füüsilise agressiooni korral turvaliselt sekkuda.

„Oskus füüsiliselt sekkuda aitab vägivaldseid olukordi esmalt ära tunda ning annavad julgust ja enesekindlust neid seejärel lahendada. See muudab töötaja, sealhulgas õpetaja suhtumist kriitilisse olukorda teadlikumaks ja nii tegutsetakse suuremat tähelepanu nõudvas olukorras läbimõeldumalt,“ rääkis Verge koolitaja Airiin Demir.