Kuidas valmistuda Tartu Ülikooli akadeemiliseks testiks?
Käes on aeg, mil abituriendid valmistuvad lõpueksamiteks ning teevad ülikooli astumise plaane. Varasemate aastate statistika ütleb, et ligikaudu 40% sama aasta koolilõpetajatest kandideerib Tartu Ülikooli ja ligi pooled kandidaatidest asuvad ka õppima. Sama aasta abituriendid moodustavad veidi üle poole sisseastujatest ehk palju on ka neid, kes on kooli lõpetanud juba varem. Üks viis Tartu Ülikooli õppekoht varakult kindlustada on teha juba märtsi lõpus või aprilli alguses akadeemiline test, mis mitmel erialal on ka sisseastumistingimus. Paljudel õpilastel – ja kogemus näitab, et ka õpetajatel ja koolijuhtidel, kes soovivad anda noortele võimalikult hea stardipositsiooni – tekib küsimus, kuidas võiks õpilane akadeemilise testi sooritamiseks kõige paremini valmistuda.
Enne kui proovida sellele vastata, on oluline akadeemilise testi olemust ja korraldust natuke avada. Täpsemalt: 1) mida akadeemilise testiga hinnatakse; 2) mis on testimise eesmärk; 3) mis vahe on fikseeritud ja adaptiivsel testil; 4) kuidas näeb test välja testitäitja jaoks ja mil moel kujuneb tulemus?
Kuna vahele on jäänud kaks koroona-aastat, mil testi ei tehtud, ning eelmisel aastal läks Tartu Ülikool üle uuele testimissüsteemile, on siin olulist teavet ka neile koolidele, mille õpetajad on tutvustanud oma õpilastele varasemat süsteemi. Oluline on teadvustada, et ülikool korraldab akadeemilist testi viimast aastat kahes keeles, järgmisest aastast venekeelset testi enam pole. Esiteks pole realistlik kvaliteetselt kakskeelset testi arendada, teiseks eeldame, et üleminek eestikeelsele gümnaasiumiõppele on juba piisavalt kaua toiminud.
Mida akadeemilise testiga hinnatakse?
Akadeemilise testi tüüpi sisseastumiskatseid on maailmas kasutatud juba pikka aega (nt Scholastic Aptitude Test ehk SAT USA-s). TÜ akadeemiline test on eeskuju võtnud Rootsi sarnasest testist (SweSAT). Testi loomise taust on teadmised üldisest kognitiivsest võimekusest ja selle seostest akadeemiliste tulemustega. Uuringud on näidanud, et akadeemilise võimekuse testi tulemus ennustab edasijõudmist ja edu ülikoolis.
Seega võib öelda, et akadeemilise testi eesmärk on hinnata valmisolekut akadeemilisteks õpinguteks ülikoolis. Testi eesmärk ei ole kontrollida gümnaasiumis omandatud aineteadmisi, vaid pigem loogilise mõtlemise ja probleemilahenduse oskust. Seetõttu ei ole akadeemiliseks testiks võimalik valmistuda kindlate teadmiste päheõppimise või kordamisega. Küll aga võib abi olla sellest, kui tutvuda, mis tüüpi ülesandeid tuleb testis lahendada. Mõned näidisülesanded on Tartu Ülikooli akadeemilise testi kodulehel (www.ut.ee/akadeemiline-test).
Mis on testimise eesmärk?
On teada, et pikkust saab mõõta joonlauaga, massi kaaluga, temperatuuri termomeetriga jne. Sealjuures tuleb arvestada, et iga mõõtmisega kaasneb viga – mida täpsem on mõõtevahend, seda väiksem on viga. Silmale nähtamatute omaduste, nagu näiteks isikuomaduste, kognitiivse võimekuse või omandatud teadmiste mõõtmiseks kasutatakse tihti testimist. Testimise tulemus on enamasti skoor, mille puhul eeldatakse, et selle suurus iseloomustab mõõdetavat omadust. Ka sellise mõõtmisega kaasneb alati teatud vea määr ja seetõttu on siingi oluline kvaliteetne ja täpne mõõtmisvahend. Harjumuspärase testimise puhul, kus iga testitäitja täidab sama testi, võib viga tulemuses olla mõne testitäitja puhul tunduvalt suurem kui teistel. Tavaliselt on testi küsimused täpsed mingis konkreetses võimekuse piirkonnas – näiteks suunatud keskmisele võimekusele. See aga tähendab, et madalama ja kõrgema võimekusega õpilaste testi tulemus ei peegelda nii täpselt nende tegelikku võimekust. Lisaks ei ole testide koostamisel tihti enne testi kasutamist teada, milline on ülesannete kvaliteet – ülesannete koostaja võib küll planeerida, millise keerukusega ülesanne on, kuid selle tegelik raskus ja eristusvõime selgub alles praktikas. Mõlema probleemi lahendamiseks on pakutud välja adaptiivse testimise metoodika. Alates eelmisest aastast on see kasutusele võetud ka TÜ akadeemilises testis.
Mis vahe on fikseeritud ja adaptiivsel testil?
Adaptiivne testimine on alguse saanud 1970. ja 1980. aastatel seoses arvutite kasutuselevõtuga testimiseks. Adaptiivse testimise eesmärk on luua igale testitäitjale optimaalne test, mis vastaks just tema võimetele. Adaptiivse testi loogika toetub üksikvastuse teooriale (ingl item response theory e IRT). Üksikvastuste teooria viib samale skaalale testi ülesanded ja testitäitjate võimekuse. Teooria kohaselt sõltub testitäitja võimekuse tasemest, kuidas ta küsimustele vastab – kõrgema võimekuse tasemega testitäitjad lahendavad suurema tõenäosusega õigesti ka keerukamad ülesanded.
Adaptiivse testi loomise eeldus on hulk erinevaid ülesandeid, mille kvaliteedi ja raskuse kohta on olemas empiiriline info. Sellistest ülesannetest koosneb ülesannete pank, millest valitakse testi ülesanded. Adaptiivse testi läbiviimine eeldab ka vastavate algoritmidega testiplatvormi. Seetõttu teeb Tartu Ülikool akadeemilise testi läbiviimisel koostööd USA ettevõttega Assessment Systems Corporation, kelle asutajad on ühed esimesed arvutipõhise testimise uurijad ning adaptiivse testimise tarkvara turule toojad. Adaptiivse testi alus on algoritm, mis valib ülesannete pangast testi ülesandeid ja otsustab etteantud kriteeriumite põhjal, millal test lõpeb. Selline loogika võimaldab teha testi lühema aja ja vähema ülesannete hulgaga – testitäitja ei pea lahendama liiga palju selliseid ülesandeid, mis on tema jaoks liiga lihtsad või liiga keerukad. Sellisel kujul test võiks olla jõukohane pingutus ning selle tulemus täpsem.
Kuidas näeb test välja testitäitja jaoks ja kuidas kujuneb tulemus?
Adaptiivse testi spetsiifikast tulenevalt esitatakse testitäitjale ülesandeid ükshaaval, kuna ülesande valik sõltub eelneva ülesande vastusest. Kui vastus on õige, siis antakse järgmisena lahendada mõnevõrra keerukam ülesanne; kui vastus on vale, siis mõnevõrra lihtsam. Ülesandeid esitatakse nii kaua, kuni selgub piisava täpsusega, millise raskusega ülesandeid on testitegija võimeline lahendama. Tuleb arvestada, et iga vastusega muutub hinnang testitäitja võimekusele ja väheneb mõõtmisviga.
Testi täitmiseks on käesoleval aastal aega 60 minutit ja testitäitjale esitatakse 15–40 ülesannet. Testitegija jaoks lõpeb test kolmel juhul: 1) on lahendatud vähemalt 15 ülesannet ja saavutatud piisavalt täpne hinnang kandidaadi võimekusele, 2) testi on täidetud 60 minutit (arvesse läheb tulemus selle alusel, millisele keerukuse tasemele kandidaat selleks ajaks jõudis), 3) esitatud on vastused 40 ülesandele. See tähendab, et nii testi tegemise aeg kui ülesannete arv võivad erineda vastavalt testitäitja sooritusele.
Testi lahendamisel muutub seega oluliseks ka testi täitmise strateegia. Fikseeritud testi korral, kus tulemus sõltub õigete vastuste koguarvust, võib kasulik olla ka juhuslikult vastuseid pakkuda – võimalus viie vastusevariandi seast õige valida on ju 20%. Kui testiks ettenähtud aeg hakkab läbi saama, on juhuslikult pakkudes võimalik oma skoori tõsta. Adaptiivse testi puhul selline strateegia ei toimi. Lähtuvalt eelkirjeldatud loogikast – tulemus kujuneb selle alusel, kui keerukate ülesanneteni jõutakse – võib juhuslik pakkumine aja lõppedes lõpptulemust pigem kahandada, võimalus valida vale vastus on lausa 80%. Seega on testitäitjal oluline meelde jätta: tulemus ei sõltu lahendatud ülesannete koguarvust, vaid eelkõige vastuste kvaliteedist. Testitäitja, kes lahendab väga hästi 15 ülesannet järjest, saab parema tulemuse kui see, kes lahendab 35 ülesannet vahelduva kvaliteediga – näiteks vahepeal kiirustades ja juhuslikult valesid vastuseid valides. Testi tulemus esitatakse skaalal 1–100, kus 50 märgib tinglikult keskmist võimekuse taset. Ootuste kohaselt peaksid tulemused jaotuma normaaljaotusele sarnaselt, ehk üle 65-punktise (keskmisest standardhälbe võrra kõrgema) tulemuse võiks saavutada ligikaudu 15–20% testi sooritajatest.
Kuidas siis valmistuda akadeemiliseks testiks?
Nagu öeldud, ei kontrolli akadeemiline test gümnaasiumi jooksul õpitud aineteadmisi, vaid pigem info kasutamise ja probleemilahenduse oskust. Mõistlik on lahendada akadeemilise testi kodulehel toodud näiteülesandeid, et saada ettekujutus, mis tüüpi ülesandeid testis esitatakse. Kindlasti tasub enne testi end korralikult välja puhata ja proovida testi ajal säilitada rahulikku meelt. Testi tehes ei tasu liialt kiirustada ega huupi vastata.
Kes on oodatud akadeemilist testi sooritama?
- Akadeemilise testi sooritamine on kohustuslik sisseastumiseksam arstiteaduse, hambaarstiteaduse ja psühholoogia erialal. Kuid testi on oodatud sooritama ka teistest Tartu Ülikooli erialadest huvitatud. Nimelt võimaldab väga hea tulemus testis – üle 65 punkti sajast – astuda enamikule TÜ erialadele sisse eritingimusel, st riigieksamite või erialaste sisseastumiseksamite tulemusi arvestamata. Eritingimusel kandideerimiseks tuleb test sooritada märtsis või aprillis. Eelmisel aastal osales kevadisel testil 2612 sisseastujat, nende hulgas 26% kõikidest 2022. aasta abiturientidest. Eritingimusel vastuvõttu tagavale vähemalt 65 punktile sooritas testi 554 kandidaati (21%), kellest 440 asus ka ülikool õppima.
- Akadeemiline test toimub 25. märtsil ja 1. aprillil 2023 Eesti eri linnades. Testile tuleb end registreerida hiljemalt 12. märtsil.
- Rohkem infot kodulehel www.ut.ee/akadeemiline-test.
Viidatud allikad
- Curabay, M. (2016). Meta-analysis of the predictive validity of scholastic aptitude test (SAT) and American college testing (ACT) scores for college GPA (Doktori dissertatsioon, University of Denver).
- Deary, I. J., Strand, S., Smith, P., & Fernandes, C. (2007). Intelligence and educational achievement. Intelligence, 35(1), 13–21.
- Lyrén, P. E. (2008). Prediction of academic performance by means of the Swedish Scholastic Assessment Test. Scandinavian Journal of Educational Research,
52(6), 565–581. - Must, O. (2013). Akadeemiline test ja selle roll kõrgkooli astumisel. Kõrgkool ja psühholoogia (61−77). Tartu Ülikool.
Miks akadeemilisel testil ei või kasutada kalkulaatorit?
Käisin eelmine aasta testil ja sain keskmise tulemuse. Tunnen, et oleksin rohkem saanud, sest sain kõikidest ülesannetest tegelikult aru ja suutsin arvutuskäigud välja mõelda, kuid minu peast arvutamise võimekus ei ole lihtsalt nii hea, et suudaksin piisavalt kiiresti ja täpselt leida vastused ülesannetele.
Leian, et akadeemiline test ülesanded testivad pigem inimese võimet tekstist aru saada, et siis selle põhjal ka ülesanne õigesti lahendada, aga kui kalkulaatorit arvutus ülesannetes kasutada ei või, siis taandub ikkagi kogu ülesande mõte õigele vastusele, mitte ülesande sisust arusaamisele.