Kunstiõpetuse head ja vead

24. märts 2023 Merilin Mändveer - Kommenteeri artiklit
Kunstiga tegelemine on hea vaimsele tervisele. Fotod: Merilin Mändveer

Õppekava uuendamine annab kunstiõpetajale varasemast rohkem vabadust. Kui õppekavas on vähem ettekirjutusi, võib see olla hea uudis kogenud kunstiõpetajale, samas kui noored õpetajad ei saa nii ehk piisavalt juhiseid. Senisest suurem rõhuasetus on omaloomingul ja eneseväljendusel, loovatel lahendustel, mis sünnivad katsetuste käigus. Vaatleme kunstiõpetust üldhariduskoolides lähemalt. 

Miks õppida kunsti? 

Tallinna Reaalkooli kunstiõpetaja Anna-Liisa Pärt peab kunstiõpetust ülioluliseks, sest selle kaudu on võimalik saada iseendaga kontakti. Kunsti kaudu saame väärtustada ennast ja teisi, tunda rõõmu elust ning käesolevast hetkest. „Loomingulisus on omadus, mis ei vaja reklaami. Üha kiiremas ja keerulisemas ühiskonnas, looduskatastroofide ajastul on loomingulisus see, mis võimaldab üleüldse ellu jääda,“ leiab Pärt. 

Kõrgema kunstikooli Pallas rektor Piret Viirpalu usub, et kunsti mõistmiseks on õpilastel vaja enda kogemust. Kui kunstitunnis visuaalset kirjaoskust ei õpetata, jääb inimesel mingisugune osa kultuurist mõistmata, osa sõnumeid lugemata ning mingi esteetika tajumata. Kunstiõppest saab üldise kultuurilise teadlikkuse ja visuaalse kirjaoskuse. Kunstiõpetust on üldhariduses vaja, et tunda kunstikeelt, osata end selles väljendada ning kunsti tõlgendada. Tähtis on eneseväljendamine kunsti kaudu, samuti kultuuriajaloo tundmine. Selle kogemuseta ei tea õpilane, kas kunstiga tegelemine võib talle tulevikus sobida. Viirpalu toob välja, et teiste, ratsionaalsemate või akadeemilisemate õppeainete kõrval on hea end kunstitunnis ümber lülitada. Seega pakub kunst ka emotsionaalset ja teraapilist efekti. 

Tallinna Kunstikooli direktori Märt Sultsi sõnul on kunst õppeaine, mis on kui mittekeemiline antidepressant. „Kunstiõpetus ja tööõpetus on asendamatud. Inimese aju on seotud otseselt käelise tegevusega – mida keerulisemaid käelisi tegevusi käsi teha oskab, seda rohkem sünapse peas tekib. Kunst ei ole lihtsalt hinne tunnistuse jaoks, vaid metoodiline vaimse tervise ravi. Vaimne tervis on tihedalt seotud kunsti ja muusikaga,“ usub Sults. Tema sõnul on inimesel võimalik kunstiga tegeledes minna iseenda sisse ja realiseerida oma mõtteid nii, et need on tulemuslikud ja ajus saab tekkida eduefekt ning dopamiin. 

Kunstidega tegelemine aitab negatiivsusest välja tulla. „Kui õpilase hinge peaks tekkima mingil põhjusel kurbus, siis kunst saab olla väljund, mis aitab tal end välja elada. Näiteks maalides, joonistades ning voolides. Mitte et õpilane läheb halva tujuga tänavale või arvutisse, vaid ta hakkab endaga tegelema ning näeb, kui vahva ja tore on end kunsti kaudu väljendada,“ kirjeldab Sults. 

Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiõpetaja Jüri Mäemati arvates võiks kunstil olla koolis praegusest märksa suurem ja tähtsam roll. Tunde võiks kindlasti rohkem olla ning neid peaks andma ainult kunstiharidusega õpetaja. „Kui kunst tegeleb loovuse probleemidega juba aastaid, siis hoopis olulisem on, et ka teiste õppeainete õpetamine muutuks loovamaks, elulisemaks. Oma kooli kogemustest julgen väita, et kunsti on võimalik lõimida enamiku ainetega ja kunstiõpetajad on leidlikud koostöö tegijad. Pean oluliseks, et kogu tänapäeva hariduse andmine muutuks loovamaks, et me ei peaks oma õpilaste arengut mõõtma kuiva PISA testiga, vaid seeläbi, kui nutikad ja loovad on meie õpilased,“ usub Mäemat. 

Kunstiõppeks on vaja valgust ja kunstiklass ei tohiks asuda keldris kõige pimedamas nurgas.

Piret Viirpalu

Kunstiõpetaja oskused 

Kui rääkida ideaalsest kunstiõpetajast, siis Märt Sultsi sõnul pole ideaalset asja olemas. Aga ideaalilähedane kunstiõpetaja on kõikide laste jaoks kohal ning suudab tundi andes korraga töödelda peas näiteks 7–8 isiksuse muresid. 

„Mitte ühtegi sarnast inimest pole olemas, kõik on isiksused ja igale inimesele tuleb isiklikult läheneda. Suurepärasel kunstiõpetajal peab olema nii pedagoogi, eripedagoogi kui ka psühholoogi ettevalmistus ning ehk ajab see nüüd naerma, aga ka stand-up-koomiku oskused. Tund on nagu stand-up comedy ja tuleb hoida õpilaste tähelepanu. Niimoodi saad õpilased õpetajana lahti harutada – milline teema neid puudutab ja millist teemat saad parasjagu lahata,“ kirjeldab Sults eeskujulikku kunstiõpetajat. 

Ka Jüri Mäemat peab oluliseks märgata igat õpilast. Väga oluline on kunstiõpetuses õpetaja loodud vaimne keskkond. „Õpilase areng kunstis on tundlik ja delikaatne. Kõik ei sünni ühesuguste annetega. See seabki kunstiõpetajale eriliselt kõrged nõudmised olla tähelepanelik, toetav ja julgustav, jääda kunstitööde hindamisel neutraalseks. Positiivse ja edasiviiva arengu tagab kujundav hindamine, mitteeristav hindamine välistab omavahelise hinnetepõhise võistluse. Sageli on õpetaja pandud numbriline hinne või antud negatiivne hinnang see, mis võib õpilasel võtta tulevikuks motivatsiooni nautida kunsti või tegeleda kunstiga,“ usub Mäemat. 

Kunstiõpetuse õpikeskkond 

Eesti koolidel on kunstitunni õpikeskkonna loomises arenguvõimalusi. Piret Viirpalu sõnul vajab kunstitund avarat valgusrohket ruumi, kus saab tegeleda erinevate tehnikatega. Paraku on Eestis veel koole, kus kunsti õppimiseks polegi eraldi klassi ning kunstiõpetaja peab pärast tundi asjad kiirelt kokku panema ning järgmisesse klassiruumi minema. Kunstiõpetust viiakse sageli läbi samas ruumis, kus toimub matemaatika ja eesti keele tund. „Paljudes Eesti koolides ei ole sellist ruumi, kus tekiks kunstitunniks sobilik atmosfäär ning tunnetus. Ruum toetab loomingulisust ja on kunstiõpetuses vajalik. On klasse, kus pole isegi projektoreid. Kunstiõppeks on vaja valgust ja distantsi ning kunstiklass ei tohiks asuda keldris kõige pimedamas nurgas,“ leiab Viirpalu.  

Samas toob Viirpalu välja, et mõnes Eesti koolis on kunstiõpetuseks vajalikud ja nüüdisaegsed tingimused tagatud. See oleneb suuresti sellest, millal kool ehitatud on, sest uuemates koolides on võimalused paremad. Ta toob eeskujuna välja ühe Islandi kooli näite, kus kunstiklassis on olemas kõiksugused võimalused mitmesuguse tehnikaga tegeleda: ühes nurgas on näiteks arvutid, teises molbertid ning keskel suur laud. Kunstiklass on avar, valge, kaasaegne ning võimaldab teha igasuguseid asju ja tehnikaid. „Et kunsti mõista, peab õpilastel olema võimalus maalida, joonistada, fotografeerida ja videot teha. Meie kunstitundides istuvad õpilased, küünarnukid koos ja siis me imestame, et õpetajad teevad väikse formaadiga asju pliiatsitega. Selles ruumis ei olegi võimalik midagi ägedamat ja suuremat teha,“ leiab Viirpalu. Samas aitaksid juba väikesed muudatused, näiteks mobiilsed lauad, mida saaks klassis ringi liigutada. 

Kunstiõpetaja Jüri Mäemat rõhutab samuti ruumi olulisust. Ideaalne õpikeskkond peaks olema õpilase jaoks turvaline, sõbralik ja loovust arendav. „Kuna kunsti õpetamine ja loovuse arendamine algab ruumist, siis pean oluliseks, et igas koolis oleks spetsiaalne ateljeetüüpi kunstiklass ergonoomilise mööbliga, mitme kraanikausiga, riiulite, kappidega ja tehniliste vahenditega. Tähtsad on ka töövahendid, kvaliteetne õppevara ja õpilastööde eksponeerimise võimalus,“ kirjeldab Mäemat. 

On oluline, et laps tahab tulla niinimetatud kunstilaborisse avastama ja kunsti looma. „Kunstiprotsessis osalemine on suurel määral seotud reaalse ja vaimse enesejuhtimisega. Kas laps võib ise võtta üldkasutatavaid materjale, kas ta võib ruumis vabalt ringi liikuda, kaasõpilastega vestelda või koostööd teha, kasutada nutiseadet kunsti lisainfo otsimiseks jne – need ja paljud muud isiksuse arengut toetavad kokkulepped loob kunstiõpetaja. Suhteid ei saa reeglistada, vaid luua!“ kirjeldab Mäemat. 

Uus riiklik õppekava ei anna otseseid suuniseid, mida ja kuidas teha – see vast ongi kõige keerulisem just nooremale õpetajale.

Jüri Mäemat

Kunstitunni korraldus 

Anna-Liisa Pärti sõnul võiks kunstiõpetus olla väiksemates rühmades. „Kunstiõpetus toimub terve klassiga, kus on tavaliselt 32–34 last. Et õpetaja jaksaks süveneda ja juhendada, võiks lapsi olla 15–18. Ka on lapsed väga erineva taseme ja suhtumisega. On lapsi, kelle jaoks on kunst lemmiktund. Nad tahavad kaasa teha ja selles vallas areneda. Samas klassis on alati lapsi, kes kannatavad kunsti kuidagi ära, aga keda on väga aeganõudev motiveerida ja juhendada. Enamik energiast kulub just neile õpilastele, kes pigem ei taha või ei julge midagi teha. 

Ideaalne oleks, kui saaks teha ühest klassist kaks rühma. Nii saaks anda eri raskusastmega ülesandeid, motiveeritud õpilased ei kaotaks huvi ja vähem motiveerituid saaks toetada neile jõukohaste ülesannete ja tähelepanuga,“ arvab Pärt.  

Jüri Mäemat leiab, et 45-minutine tund ei ole kunstiõppe jaoks kõige parem lahendus. Kunstitund kui loovust arendav tund on paraku tänapäeva koolis üks tund teiste hulgas, mida koolis sageli kuigi tähtsaks ei peeta. „Kuidas õpetada kunsti, arendada loovust 45 minutiga, kui klassis on 25 või enam õpilast? Kas arendada käeosavust, õppida selgeks mõni praktilist kunsti toetav teoreetiline reegel? Või panna õpilased mõtlema ja arutlema näiteks rühmatöödes põnevate kunstiprotsesside üle? Olulised on mõlemad, kunstiõpetaja peaks leidma õige tasakaalu, et lapse areng oleks mitmekesine ja avatud. Kunstitund peaks olema koolis rühmatund, tunniplaanis üle nädala, kaks tundi korraga, see tagaks vajaliku süvenemise loovprotsessi,“ arvab Mäemat.

Kunstiõppe jaoks sobilik õpikeskkond eeldab mõistagi raha. Kuidas riik selle loomist toetab? 

Märt Sults: „Eraldi rahastamist ei ole. See sõltub kooli juhtkonna pädevustest, oskustest ja meisterlikkusest, kuidas ta hangib neid õppevahendeid. Need on kõik kooli eelarvesse kirjutatud ja kellelgi pole kohustust neid rahastada. Sa pead saama oma eelarvega hakkama ja kui vahel õnnestub projekte kirjutada, saab sealt lisaraha. Aga üldjuhul on igal meistril oma tööriistakast. Leiad variandid, kuidas tagada minimaalsete kuludega maksimaalselt head ja kvaliteetsed asjad. See on kooli juhtkonna teema. Eestis pole kunagi olnud tasuta haridust, see on lihtsalt ilus sõnakõlks. Kui lapsevanemal ei peaks jaguma mõne kunstitarbe jaoks raha, siis kool leiab lahenduse ja ostab, mis vaja. Sellist asja ei ole, et kellelgi jääks kunstitarbed saamata, vähemalt minu koolis ja leiame ikka võimalused.“ 

Jüri Mäemat: „Kuna Pelgulinna kool on kunsti süvaõppega, siis oleme pööranud suurt rõhku kvaliteetsetele töövahenditele. Kool on ostnud kunstiõpetajate soovitusel pea igal aastal suuremas koguses paberit, mis kõlbab nii joonistamiseks kui maalimiseks. Oleme saanud seda nii palju, kui igal õpetajal vaja läheb. Lapsevanemad ostavad oma lapsele ise guašid, akvarellid, õlipastellid, pintslid, vildikad, hariliku pliiatsi ja kustutuskummi. Vajaliku ja sobiliku töövahendite valiku annavad kunstiõpetajad õppeaasta algul. Materjalidega on toetanud lastevanemad ja firmad. Kunsti- ja meisterdamistunnis leiavad taaskasutust mitmed materjalid. Riigilt ei ole kahjuks tagatud ühtegi töövahendit. Seda on küll ainekavadesse aastaid kirjutatud, kuid paraku ei ole see reaalsuseks muutunud,“ sõnab Mäemat. 

Haridus- ja Teadusministeeriumi sõnul on kõikidel koolidel ühtsetel alustel riigi toetus, kuid igal koolil on oma eelarve ning kuidas kool oma tulud ja kulud jaotab, see kooliti erineb. Kuna uuendatud õppekava loob võimaluse suurele variatiivsusele ka materjalide osas, toob see kaasa suurema kõikumise kuludes. 

Kunst ei ole lihtsalt hinne tunnistuse jaoks, vaid metoodiline vaimse tervise ravi.

Märt Sults

Õppekava muutmine  

Räägime kõigepealt sellest, miks õppekava muudetakse. Vastab Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse valdkonna peaekspert Kertu Tort: 

Viimasest ainekava uuendusest on möödas üle kümne aasta. Õppe- ja ainekavad peavad tagama võimaluse toetada ja valmistada ette tänase ja tulevase ühiskonna liikmeid ning õppetegevustes ja -meetodites toetuma värskeimatele teadusuuringutele. 

Kunstiainete valdkonnas on keskne mõistmine – nii enda kui ka kaasõpilaste, Eesti ja maailma suhe kunstidega. Selleks on vaja arendada õpilaste tõlgendamise, analüüsi- ja kriitilise mõtlemise oskust. Luua eri viise ja võimalusi kunstidega suhestuda ja teadvustada dialoogi, mis tekib kiirelt areneva kultuurikeskkonnaga, mis ümbritseb meid kõikjal. Senisest suurem rõhuasetus on omaloomingul ja eneseväljendusel, loovatel lahendustel, mis sünnivad katsetuste käigus. 

Piret Viirpalu sõnul on uuendamisel õppekava juures üks valvsust tekitav kriteerium. 

„Kui jätta otsustusvabadust õpetajatele, koolile ja koolijuhile, tekib küsimus: mis saab siis, kui seda vabadust ei osata kasutada? Kui seal ei ole enam kirjas soovituslikku tehnikat, oskusi, ülesandeid, lõimingut teiste ainetega, läheb ehk midagi kaotsi. Praeguse õpetajate puuduse valguses on koolides ka kunstiõpetajaid, kes pole ise kõrghariduse tasemel kunsti õppinud. Kuidas saavad nemad teha õigeid valikuid, kui puuduvad teadmised ja oskused, mille vahel üldse valida. Sellepärast peaks mingid põhiasjad ikkagi õppekavas kirjas olema. Väga suur vabadus on alati ka väga suur vastutus,“ leiab Viirpalu. 

Jüri Mäemat sõnab, et uue õppekava rakendumisel jääb kunstiõpetaja töö ikka samaks, mis ta on olnud aastaid: õpetada lastele kunsti ja arendada nendes loovust. Loov kunstiõpetaja loob ise või koos õpilastega oma loova aine-ja töökava. „Uus riiklik õppekava ei anna otseseid suuniseid, mida ja kuidas teha. See vast ongi kõige keerulisem just nooremale õpetajale: millest alustada, kas ma teen õigesti? Loodan, et uuele õppekavale luuakse põnevaid ja õpetajat arendavaid lisamaterjale!“ peab Mäemat oluliseks. 

„Kui praegu kehtiv kunsti õppekava seab esikohale tehnikate õpetamise ja kunstitööde tulemuse, siis uus keskendub loovusele, koostööle ja laiemalt kunsti mõistmisele. Kunst on kõikjal ja kunstiõpetaja uus roll ongi panna lapsi seda nägema ja tajuma. Kunstiõpetus peab minema koolist välja, suhestuma loodusega, muuseumi ja linnaruumiga. Loovuse areng kunsti kaudu tagab tulevikus ka loovama kodaniku,“ sõnab Mäemat. 

Haridus- ja Teadusministeerium: Selleks et õpetajad oleksid muutustest informeeritud ja ka toetatud, on praegu käimas ainevaldkonna infotunnid. Kunstivaldkonna infotund toimub 30. märtsil kl 16–17 Teamsi keskkonnas. Lisaks on (kuni 26.03) avatud kandideerimine õppeprotsesside kirjelduste töörühma, et aasta lõpuks töötada välja õppeprotsesse toetavad dokumendid. 

Kunstiõpetuse töövahendite eest maksavad kool ning lastevanemad. Riik töövahendeid ei taga.  


  Kokkuvõtvalt kunstiõppest Eesti üldhariduskoolides

  • Kunstiõpetust on üldhariduses vaja, et tunda kunstikeelt, osata selles end väljendada ning kunsti tõlgendada. 
  • Kunsti kaudu on õpilasel võimalik saada kontakt iseendaga, samas väärtustada teisi, elu ja käesolevat hetke. Kunstiga tegelemine mõjub hästi vaimsele tervisele. 
  • Kunstiõpetuse õpikeskkond peab olema avar, valgusküllane ning pakkuma võimalusi proovida mitmesugust tehnikat. Samas ka toetav ja julgustav. 
  • Eesti koolides tuntakse puudust kunstiklassidest. Kunstiõpetuse jaoks on vaja eraldi klassiruumi, mille atmosfäär soodustab loomingut. Meie üldhariduskoolides on tavaline, et kunsti õpitakse samas ruumis, kus matemaatikat. 
  • Kunstiõpetuse töövahendite eest maksavad kool ning lastevanemad. 
  • Uuendatud õppekavas tekitab valvsust liigse vabaduse andmine. Suurem vabadus kunsti õpetamises ei ole iseenesest halb, kuid kardetakse, et vähema kogemusega kunstiõpetajatel võib jääda õpetamises midagi kahe silma vahele.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!