Lapsevanemaga suhtlemine on paras pähkel

Head koostöised suhted lastevanematega on õpetajatöös ütlemata olulised. Samas võib suhtlemine nendega olla õpetaja jaoks parajalt keeruline ülesanne. 

Kodu ja kooli koostöö kasulikku mõju õpilaste arengule ja kooliedukusele kinnitavad nii teadusuuringud kui ka lastevanemate ja õpetajate kogemused. Kodu ja kooli koostöö põhimõtted ja eesmärgid on toodud välja põhikooli riiklikus õppekavas. Näiteks kirjeldatakse seal õpilase vaimse ja sotsiaalse keskkonna kujundamise põhimõtet, mille järgi „luuakse vastastikusel lugupidamisel ja üksteise seisukohtade arvestamisel põhinevad ning kokkuleppeid austavad suhted õpilaste, vanemate, õpetajate, kooli juhtkonna ning teiste õpetuse ja kasvatusega seotud osaliste vahel“. 

Samuti annab riiklik õppekava koolidele kohustuse lastevanemaid õppe ja kasvatuse korralduse teemadel teavitada ning õppetööd käsitletavates küsimustes juhendada ja nõustada.

Ekspertide hinnanguil on Eestis kooli ja kodu kommunikatsiooni eesmärk enamasti infovahetus ja nõupidamine, harvem kaasamine, koostöö või partnerlus. Igasuguse eduka koostöö eeldus on aga suhtlemine.

Eesti koolide suhtlemistavad ja koostöövormid on sarnased

Üldjoontes suheldakse Eesti koolides lastevanematega sarnase süsteemi alusel. Üldist infot jagatakse kodulehe ja Facebooki kaudu. Osas koolides saadetakse lastevanematele regulaarselt infokirju, teavitamaks toimunud ja tulevastest sündmustest ja muust olulisest, mis kogu kooliperet puudutab. Lisaks on koolimajades infostendid. Korraldatakse lastevanemate üld- ja klassikoosolekuid ning klassi- ja kooliüritusi.

Väiksemaid gruppe või üksikuid lapsi puudutavat infot vahetatakse meililistis ja E-koolis või Stuudiumis. Infot jagatakse vanematega ka õpilaspäeviku abil. Vajadusel helistatakse või kohtutakse näost näkku. Paljud klassijuhatajad kasutavad lastevanematega suhtlemiseks ka sotsiaalmeediakanaleid, enamasti Facebooki Messengeri gruppe. Valdavalt on sotsiaalmeedia vahendusel suhtlemine iga õpetaja enda otsustada ja korraldada, koolid seda keskselt ei reguleeri. Samuti otsustab õpetaja, kas ta jagab oma telefoninumbrit lastevanematega või mitte. 

Kui kiiresti õpetaja lapsevanema kirjale vastama peab, koolides üldiselt määratud ei ole. Toetutakse heale tavale, et kõik probleemid ja küsimused lahendatakse esimesel võimalusel mõistliku aja jooksul. Nagu üks õpetaja naljatades tähendas, hindab ta iga lapsevanema kirja erakorralise meditsiini osakonna vastuvõtu süsteemi alusel ning otsustab, kas tegemist on rohelise (ei põle), kollase (tegeleda tuleb esimesel võimalusel) või punase (tegutseda tuleb viivitamatult) küsimusega. 

Üks olulisemaid koostöövorme on klassijuhataja poolt kord aastas läbi viidav arengu- või perevestlus. Neid on Eesti koolides peetud juba rohkem kui paarkümmend aastat ning praeguseks on nende korraldamine ilmselt kõikides koolides klassijuhatajatele kohustuslik. 

Ilmselt ei sarnane arenguvestlused enam ammuilma lastevanemate ja õpetajate kohmetute kohtumistega stiilis „Kuidas läheb?“, vaid on sisukad arutelud lapse õppimise ja arengu teemadel. Paraku on täheldatud probleemina lastevanemate passiivsust, seda eriti lapse vanemasse koolikka jõudes. On juhtumeid, kus klassijuhataja ei kohtu lapsevanemaga kogu lapse kooliaja vältel.

Lastevanematega suhtlemist ja nende kaasamist toetavad vanematele korraldatavad koolitused. Tartu Kivilinna Kooli direktor ning kooli ja kodu koostöö uurija Karin Lukk leiab, et isegi, kui koolitusel ei osale kuigi palju lastevanemaid, tasub selles vallas pingutada, sest ilmselt on kohale tulnud vanematele käsitletavad teemad olulised. 

Kivilinna kool koos nelja teise sama piirkonna kooliga tegi enne koroonaaega lastevanemate koolitamisel koostööd, jagades omavahel koormuse selliselt, et igas perioodis, mida õppeaastas on kokku viis, korraldas üks kool koolituse ja kutsus osalema ka teiste koolide vanemad. „Avastasime huvitaval kombel, et teise kooli läheb vanem mõnikord meelsamini koolitusele ning küsib ka julgemalt küsimusi. Arutasime, et võib-olla ei julge lapsevanem oma koolis küsida kartuses, et kohe hakatakse mingeid järeldusi tegema,“ ütles Lukk ja leidis, et koolide sellise koostöö võiks taaselustada.

Lukk on oma doktoritöös „Kodu ja kooli koostöö strukturaalsest, funktsionaalsest ning sotsiaalsest aspektist“ rõhutanud kodu ja kooli koostöövormide mitmekesisuse olulisust, sest uuringud näitavad, et lastevanemate osaluse määr on kõrgem koolides, kus kooli ja kodu koostöövormide variatiivsus on suurem ning vanemal on võimalus leida endale sobivaim vorm. 

Kommunikatsiooni arendamisega tegeletakse paljudes Eesti koolides

Kommunikatsiooni teema on koolidele oluline ning paljudes koolides tegutsevad valdkonda arendavad töörühmad.

Näiteks osaleb Kiviõli 1. Keskkooli meeskond parasjagu koolitusel „Kool ja kogukond digiajastul“, mis keskendub kooli ja kogukonna suhete kujundamisele tehnoloogiliste vahendite abil ning kus koostatakse just nende koolile sobiv kogukondliku e-suhtlemise hea tava.

Häädemeeste koolis plaanitakse üle vaadata lastevanematega suhtlemise põhimõtted ning on plaanis laiendada hoolekogu nii, et igast klassist oleks seal lastevanemate esindaja. Loodetakse, et see muudab suhted lastevanematega veelgi paremaks. 

Imavere koolis tegeleti kommunikatsiooni teemaga möödunud sügisel koos superviisoriga. Peamiseks probleemiks olid Facebooki Messengeri vestlusgrupid vs. ametlikud suhtluskanalid, nagu Stuudium, e-kiri ja kooli veebileht. Võeti sihiks, et kõik koolipere liikmed harjuksid Stuudiumi keskkonda enam ja sagedamini kasutama, ning aasta lõpus suleti kooli Facebooki suhtlusgrupid. 

Türi Põhikoolis moodustati kommunikatsiooni töörühm ning loodi koos superviisoriga pilt kooli kommunikatsiooni hetkeseisust. Tuli välja, et enim selgust vajas Google’i ja Stuudiumi kalendrite kasutamine. Teemat arutati ka õpetajatega ning praeguseks ollakse jõudmas kokkulepeteni.

Suhtlemise jäme ots on õpetaja käes

Kuigi kodu ja kooli koostöö õnnestumiseks on oluline nii õpetajate kui ka lastevanemate koostöövalmidus, eeldatakse, et esimese sammu suhtlemise edendamiseks teevad koolid. Ka Lukk leiab, et aktiivne pool kooli ja kodu suhtluses peab olema õpetaja, kellel on pedagoogiline väljaõpe, kes on professionaal ja kes peaks oskama keerulistes suhtlusolukordades toime tulla. 

Koostöö ja juhendamine kuuluvad õpetaja kutsestandardi kohustuslike pädevuste hulka. See sisaldab lastevanematega usaldusliku suhte loomist ja õppija arengu toetamiseks vajaliku koostöö algatamist ja tegemist, aga ka õppija edenemise kohta tagasiside andmist ning lastevanemate juhendamist õppimist toetava keskkonna loomisel. 

Küsimuses, kelle käes peaks olema suhtlemise initsiatiiv, võivad asjaosaliste arvamused ka lahkneda. Ühes varasemas Eesti õpetajate seas tehtud uuringus selgus, et paljude õpetajate arvates peaks õpetaja ja lastevanemate suhtlemise algatama hoopis lapsevanem, et õpetaja ei oleks probleemi korral justkui halva sõnumi tooja. 

Suhtlemisbarjääriks võib osutuda uskumus, et kooli minnakse vaid probleeme lahendama

Peamiseks suhtlemisbarjääriks peab Karin Lukk veel praegugi levinud vana uskumust, mille kohaselt lapsevanem teab, et kooli tuleb minna probleemi korral, ja õpetaja teab, et kooli tullakse, kui midagi on viltu. „Me üritame praegu ehitada uut süsteemi n-ö vanale kultuurile ja ma arvan, et sealt kõik need suhtlemisprobleemid alguse saavad. Lapsevanem võiks ju mõnikord kooli tulla, et rääkida õpetajale, et kõik on väga hästi. 

Alati ei pea ka kohale tulema. Võib hoopis kirjutada. See mõte hakkas mul idanema, kui koroonaaeg oli ja lastevanematelt tuli häid sõnumeid. Vanemad olid ise õpetaja rollis ning võib-olla tajusid pisut paremini, mis on õpetajatöö ja kui palju peab ta vaeva nägema, et laps asjad ikka selgeks saaks. Siis tuli tänu- ja toetuskirju. Minu direktoriks olemise ajal oli varem seda haruharva juhtunud. Näiteks kui laps kooli lõpetas, saadeti mõnikord tänukiri või tuldi öeldi midagi head. 

Reeglina ei ole meil seda kultuuri, et me tagasisidestaks õpetajale hästi tehtut. Meil on probleemile keskendunud kultuur ja sellest kogu mure algab.“

Lukk peab hoiakute muutmist enda kui koolijuhi oluliseks ülesandeks ning leiab, et sellele aitaks kaasa, kui lastevanemad tuleksid rohkem kooli ja näeksid, et siin on ühiselt toimetades ka midagi muud kui ainult probleemid. 

„Ühistegevus ongi see, mis näitab lapsevanemale, kuidas kool tegelikult tegutseb. Algklassides on vanemad üldiselt päris hästi kaasatud. Aga edasi arvavad nad, et laps on juba suur. Rääkimata gümnaasiumiastmest, kus paljud vanemad leiavad, et laps on täiskasvanuks saanud ega vaja enam üldse tuge. Isegi põhikooli kolmandas kooliastmes kuulen tihti, et laps peab tegema oma otsused ja saama oma elukogemused ise,“ kirjeldab Lukk olukorda ja leiab: „Laps võib ju iseseisev olla, aga vanem on ikka tema selja taga ja kõrval ning juhendab, kuidas edasi minna.“ 

Silmast silma suhtlemist võib takistada ka lastevanemate ja õpetajate ajakava kokkusobimatus. Vanem vabaneb tihtilugu töölt ning saab aega õpetajaga suhelda alles õhtul, mil õpetaja tööpäev on juba läbi. Sestap kasutavad koolides, kus tunnis algavad hiljem, paljud õpetajad võimalust kohtuda lastevanematega hoopis hommikuti. 

Lisaks võivad pärssida suhtlemist lastevanemate ebameeldivad suhtluskogemused oma kooliajast. Samuti võib neil olla tunne, et õpetajal pole nende jaoks piisavalt aega. Lapsevanemal võib olla hirm, et tema koostöö kooliga võib lapsele hoopis halvasti mõjuda. 

Eri põhjustel tunnevad tõrget suhtlemise vastu teinekord ka õpetajad. Näiteks võib keeruliseks osutuda mõne õpilase probleemne kodune olukord ning õpetaja osutamine lapse probleemidele võib tuua kaasa vanemate kehalise või vaimse vägivalla lapse suhtes.

Ootused koostööle on erinevad 

Kooli ja kodu enim kasutatav koostöövorm on mõistagi infovahetus. Lapsevanem ootab koolilt infot õppekava, koolisündmuste, koosolekute ja, mis peamine, oma lapse edasijõudmise kohta õppetöös. Õpetaja omakorda vajab teavet õpilase tervise ja erivajaduste kohta, mis võivad mõjutada tema õppimist ja toimetulemist koolis. 

Ehkki valdav osa klassijuhatajatest lepib ilmselt juba esimesel koosolekul lastevanematega kokku, milliseid suhtluskanaleid mil viisil kasutama hakatakse, ei pruugi asjaosaliste ootused ja arusaamad alati kattuda. Õpetajale on koormavad suhtlussituatsioonid, mil lapsevanem ei paista mõistvat, et õpetajal on ka tööväline aeg ning 24 õpilast klassis. 

Ühe haiguslehel oleva klassiõpetaja üllatuseks sai ta ühel päeval oma telefoni sõnumi: „Kas oled juba koolis tagasi? Mu laps kaotas ära enda uue mütsi, see oli punast värvi. Kahjuks ei jõudnud nime sisse kirjutada, sest oli nii uus müts Λ.“ Sama vanem on saatnud õpetajale sõnumi kl 7.59 mil õpetaja tööle minema hakkas (tunnis selles koolis algavad kl 8.30): „Kas kehaline on täna sees?“ Ning siis paari minuti pärast: „Ma ei ole teilt veel vastust saanud!“

Üheks häirivaimaks kogemuseks loeb ta samuti haiguslehel olles oma isiklikku Facebooki Messengeri saadud lakoonilist sõnumit: „Millal kavatsete kooli tulla?“ „Täpselt selline sõnastus oligi. Mind häiris, et ta kirjutas mulle sotsiaalmeediasse,“ jutustab õpetaja. 

Selliste kogemuste tõttu on ta nüüd väga konkreetne: „Suhtlemiseks on meil Stuudium. Kirju vaatan jooksvalt. On kirju, mida ignoreerin.“ Ta leiab, et kõige ärevamad on siiski 1. klassi õpilaste vanemad, 4. klassis esineb sellist laadi suhtlemist juba väga harva. 

Telefonisuhtlus vajab eelnevaid kokkuleppeid

Koolid lastevanematele õpetajate isiklikke telefoninumbreid ei jaga. Kas ja millisel juhul seda teha, on õpetaja isiklik otsus. Siis tuleb kokku leppida, millistes küsimustes ja mis ajal on õpetajale helistamine või sõnumite saatmine õigustatud. 

Paljud klassijuhatajad on võtnud vastu otsuse mitte jagada vanematega oma telefoninumbrit ning kaitsta oma privaatsust pärast mitmeid häirivaid kogemusi. Näiteks, kui pühapäeva hilisõhtul saabub mõne lapsevanema sugugi mitte hädajuhtumite alla liigituv, pigem spontaanselt või emotsionaalselt kirjutatud sõnum. Või isegi telefonikõne. Tihtipeale on tegemist oma lapse suhtes ülitundlike ja muretsevate vanematega. 

11-aastase staažiga klassiõpetaja enam oma telefoninumbrit lastevanematele ei anna, sest tihtipeale helistab talle umbes kell 21.30 üks ema, kes soovib ilmselt endale sobivaimal ajal oma muresid kurta. „Ma andsin lapsevanemale oma numbri sellepärast, et lapsel on probleeme ärevusega,“ selgitab õpetaja. „Nüüd see vanem helistab mulle tihti ning tahab oma lapsest rääkida. Mind veidi rusub see, sest kõned on umbes pooletunnised.“

Samuti on tal kogemus lapsevanemaga, kes helistas kell 21.40 ning teatas, et tal on väga suur mure, ta ei saa sõba silmale ning mure vajab kohest lahendamist. Selgus, et keegi oli kirjutanud tema lapse nime tahvlile, joonistanud juurde südame ning laps solvus selle peale. 

„Tihtipeale vanem ei mõtlegi, tema jaoks on see esimene vaba hetk,“ selgitab Karin Lukk ja meenutab ka ise paari sarnast juhtumit. Näiteks üks lapsevanem helistas õpetajale reede õhtul kell 20.30 ja küsis, kuidas ta lapsel sel nädalal läks. Teine vanem helistas hilisel kellaajal ja teatas, et tuli just trennist ning talle meenus, et ei ole ammu õpetajaga rääkinud. „Isegi laupäeva õhtul on mulle helistatud,“ naerab Lukk, „sest järsku meenus ühele isale, et tal käib laps koolis.“

Samas on juhtumeid, kus võimalus töövälisel ajal klassijuhatajaga kontakti saada on osutunud vägagi oluliseks. Kui on vaja olnud kiiresti tegutseda. Näiteks juhul, kui laps on kadunud. 

Üks klassiõpetaja meenutab olukorda, kus tema õpilane polnud veel kell 18.30 koju jõudnud: „Lapsevanem helistas mulle, et kas ma oskaksin jagada klassikaaslaste vanemate telefoninumbreid, äkki mõni klassikaaslane teab tema lapsest midagi. Nii oligi. Laps oli läinud koos klassikaaslasega tolle vanaema juurde mängima. Vanemad olid tõesti väga hirmul.“ 

Kuidas muuta suhtlemine lastevanematega sujuvamaks?

Karin Lukk julgustab õpetajaid mitte kartma lapsevanema koolitulekut. „Eelhoiak mõjutab alati väga palju, missugune saab suhtlus olema. Kui mõlema poole eelnev hoiak on selline, et eks tuleb nüüd siin seda jama klaarida, siis on sinna juba konflikti alge sisse kirjutatud ning kui mõlemad pooled on pinges, siis on raske probleeme lahendada.“ Tal on ka õpetajatele mõned soovitused lastevanematega suhtlemiseks.

• Ole avatud ja eelda, et suhe teise poolega on hea. Eeldus ja eelhoiak on olulised. Ole hoiakuga, et vanem tuleb oma lapsele parimat soovides, ja näita ka ise välja, et sinu jaoks on see laps ja tema areng hästi olulised. Asjade väljaütlemine mõjub väga hästi.
• Raske suhtlussituatsiooni puhul otsi kolleegidelt tuge. On koole, kus klassidel on kaks klassijuhatajat, ja ma näen, kui palju kergem neil omavahel probleeme arutades on. Ideaalpildis näengi kooli, kus õpilasrühma juhendatakse kahekesi. See õlatunne on väga vajalik.

Kui lapsevanemalt saabub emotsionaalne või lausa rünnakuna tunduv kiri, siis

• arvesta, et emotsioon võimendab. Emotsioonile ei ole tark vastata emotsiooniga. Jää rahulikuks ja viisakaks, proovi vaadata emotsioonist mööda ning vasta tegelikule küsimusele. Kui sa ei saa aru, mis tegelik küsimus on, palu viisakalt täpsustada. 
• Ära mõtle üle! Ära mõtle kirjutatud tekstile juurde seda, mida seal ei pruugi olla. Mõtle asi enda jaoks pigem leebemaks, nii säästad enese närve ja ilmselt lahendate probleemi oluliselt rahulikumalt. 
• Ära vasta kohe, kui ei ole kiiret. Eriti kui oled väsinud. Pigem oota hetk ning mõtle oma vastus rahulikult läbi. 

Viise, kuidas lastevanemaid aktiivsemale koostööle saada, on Lukk uurinud nii oma teadustöös kui ka praktikas ning alustuseks soovitab ta vanematele meelde tuletada, et kõige esimene kooli ja kodu koostöövorm on see, kui vanem räägib lapsega koolist ja näitab oma huvi kooli vastu üles. 

Tartu Kivilinna Kooli lastevanematele on ta pannud südamele, et mitte kunagi ei peaks alustama seda vestlust küsimusega, mis hinde laps koolis sai. „See tähendaks sama, kui töölt koju jõudvalt elukaaslaselt küsida, et kui palju sa täna palka said. Ikka ju küsitakse, kuidas sul päev läks, ja lapse käest tuleks küsida samamoodi. Aga millegipärast lapse käest küsime kohe palganumbrit, mitte seda, mis tal päeval juhtus,“ kurvastab Lukk ja lisab: „Kindlasti ei tohi küsimusi esitada negatiivses vormis, et kas sa pättust ka tegid. See on ikka nii, et mida küsime ja mida ootame, seda saame. Millele sa ise tähelepanu pöörad, see ongi lapse jaoks oluline. Tuleks küsida, et mida sa õppisid, mida vahvat tegite. Rääkige lapsega kooliasjadest. 

Juba see on koostöö. Ja kes tahab rohkem, saab käia koolis arendustegevuses kaasa löömas, teine võib-olla tuleb ja ehitab midagi, kolmas tahab rahaga panustada ja tuleb ostab laste laadapäevalt midagi. On veel palju muid võimalusi. Mida rohkemal moel koostööd tehakse, seda paremini see sujub.“