Loovkirjutamise ring avardab pilku ja eneseväljendusoskust

Ikka ja jälle võib kuulda kurtmist, et laste lugemus on väike ja kirjutamisoskus kesine. Kindlasti ei puuduta see kõiki lapsi ning hea uudis on see, et eneseväljendusoskust on võimalik arendada. Näiteks Tallinna Lastekirjanduse Keskuse loovkirjutamise ringis, mis tegutseb juba kaheksandat aastat. Ringi juhendavad lastekirjanik ja ajakirja Hea Laps peatoimetaja Kätlin Vainola ning lastekirjanik Liis Sein, kumbki kohtub oma rühmaga kord nädalas. Esimest aastat tegutseb ka kolmas rühm, kellega kohtutakse veebi teel ja mida aitab läbi viia illustraator Kertu Sillaste.

Kui vanad lapsed loovkirjutamise ringis käivad ja mis põhjusel?

Kätlin Vainola: Ring oli plaanitud 3.–6. klassi lastele, aga minu rühmas käib ka õpilasi põhikooli lõpuklassidest.

Liis Sein: Minu grupis on sel aastal 4.–6. klassi õpilased, kusjuures huvitav, et juba teist aastat on enamuses poisid. Veebirühmas, mis samuti käib koos kord nädalas, on osalejaid nii Lõuna-Eestist kui ka välismaalt, näiteks Soomest ja Itaaliast. 

Kätlin Vainola: Kõik nad on lapsed, kellele meeldib lugeda ja kirjutada. Mõni laps on tulnud siia ringi õpetaja soovitusel, teine koos sõbraga. Mõni laps avastab alles siin, et kirjutada ja lugeda on lahe.

Liis Sein: On olnud ka neid, kelle on pannud ringi vanemad. Mäletan üht poissi, kes pidas aasta vastu. Nägin, et tal oli väga raske ja hea meelega ta siin ei käinud, aga see oli ema soov.

Millega üks loovkirjanduse tund harilikult algab?

Liis Sein: Kõigepealt räägime ära kõik nädalaga kogunenud uudised ja mured ning siis teeme alustuseks mõne soojendusharjutuse, et mõte ja käsi soojaks saada. 

Kätlin Vainola: Mina annan ka alguses häälestuseks mõne ülesande, olgu see siis humoorikas küsimus või ühiskirjutamine. Laseme vahel lihtsalt paberi ringi käia ja igaüks kirjutab ühe lause, nii et kokku saab väike jutuke.  

Kas igas tunnis on oma teema ja lugu, mis peab valmis saama?

Kätlin Vainola: Arvan, et peab olema nii hoogsamaid tunde kui neid, kus saab pikemalt kirjutada, sest just kirjutamise protsess ise on hästi tähtis. Oluline on ka omavahel tuttavaks saada, et ennast siin ringis hästi tunda. Sügisel näiteks jagasin lapsed kahte rühma ja kumbki rühm pidi kirjutama kuuldemängu või näidendi. Selle peale kulus mitu tundi. Kõigepealt kirjutasid nad teksti käsitsi valmis, siis trükkisid arvutisse, lugesid uuesti läbi ning lõpuks andsid teisele rühmale, kes selle esitas. 

Liis Sein: Mina võtan igas tunnis uue teema, sest lapsed tahavad vaheldust. Eelmisel kevadel kirjutasime küll ka kuu aega järjest järjejuttu, nii et iga tund valmis uus osa. Keskendumisvõimet ja järjepidevustki tuleb harjutada.

Mida teha, kui ühtki head mõtet pähe ei tule? Millised nipid loovuse suunamiseks on?

Kätlin Vainola: Tõepoolest, kui ühtäkki anda ülesanne kirjutada luuletus kevadest, võib see olla üsna raske. Väga hästi on aidanud, kui minna siiasamasse lastekirjanduse keskuse ümbrusesse jalutama. Klassikaliste kevadmärkide kõrval olen juhtinud tähelepanu ka näiteks maha visatud prügile, mööda sõitvatele autodele ja trammidele. Lõpuks valmivadki väga huvitavad luuletused. Sügisel, kui kirjutasime jubejutte, kirjutasid lapsed kõigepealt üles nimekirja enda hirmudest ja hakkasid sealt edasi mõtlema. Mälestustest kirjutades palusin viie minuti jooksul kirja panna esimesi pähe tulevaid huvitavaid juhtumisi elust ja siis valida ühe, millest nad tahaksid kirjutada. Usun, et kui juhatada laps teeotsale, kus ta leiab oma elukogemusest teemaga mingi seose, hakkab enamasti fantaasia tööle.

Liis Sein: Ka minu üks lemmikvõte on pakkuda mingit teistlaadi kogemust. Käime palju näitustel ja vanalinnas jalutamas, otsime tegevuspaiku ja asju, mis käivitavad.

Kätlin Vainola: Kui keegi istub pikka aega, tühi paber ees, püüan temaga teemat mõne teise nurga alt arutada. Muinasjuttu kirjutades võivad olla abiks jututäringud, mida veeretades ja pildikesi vaadates tekib inspiratsioon. 

Mõnikord olen lõiganud postkaardid pooleks, jaganud tükid laiali ja need, kellel on ühe kaardi kaks poolt, peavad koos jutu kirjutama. Teinekord olen andnud igaühele ühe huvitava võõrkeelse sõna ja emotsiooni põhjal, mille see sõna tekitab, palunud kirjutada luuletuse või jutu. Põnev on see, et alles lõpuks saavad kõik teada, mida see sõna tegelikult tähendab. Huvitav on harjutus, kus tekstis tuleb kõik sõnad sünonüümidega asendada. 

Liis Sein: Lapsed on erinevad. Üks vajab palju suunavaid ülesandeid, teisel hakkab mõte kohe tööle, nii et tulebki individuaalselt läheneda. On juhtunud, et ehkki tunni ülesanne on kirjutada muinasjutt, valmib lõpuks paar muinasjuttu, paar luuletust ja paar koomiksit. Kui autor tunneb, et oskab end paremini väljendada koomiksit joonistades, lasen tal enamasti seda teha. Samuti olen öelnud, et on täiesti normaalne, kui mõni päev kirjutamine välja ei tule. 

Kas räägite ka sellest, mis on hea loo tunnused?

Liis Sein: Ikka ja jälle räägime tunnis sellest, milline üks hea lugu võiks olla. Lool peab olema algus, keskpaik ja lõpp. Loos peaksid olema kaasahaaravad tegelased, hea tegevuspaik ja põnev sündmustik. 

Kätlin Vainola: Vahel arutame mõne tuntud raamatu põhjal, milliste vahenditega kirjanik, näiteks Astrid Lindgren, on teose atmosfääri loonud. Oleme proovinud kirjaniku stiili järele teha, alustada lugu nii, nagu kirjanik seda teeks. 

Liis Sein: Mina olen mõnikord loo algus- või lõpulause ette kirjutanud. Või hakanud kirjutamisel vahele segama, öeldes sõnu, mida nad peavad jutu sisse põimina.

Kätlin Vainola: Mina olen samuti öelnud sõnu, mida tuleb jutus kasutada. Huvitav, et ehkki kõik kasutavad samu sõnu, tulevad tekstid hästi erinevad.

Milliseid žanre olete proovinud?

Kätlin Vainola: Väga paljusid – oleme kirjutanud jutte, luuletusi, näidendeid, kuuldemänge. Lisaks mõelnud välja vanasõnu, aforisme, horoskoope, uusi tähtpäevi, pannud kuudele uued nimed, kirjutanud muinasjuttudele eellugusid. Vahel olen palunud kodus välja mõelda ühe tegelase ja järgmine kord temana kohale tulla. Teised saavad siis küsimusi esitada ja laps saab oma tegelasega veel paremini tuttavaks.

Liis Sein: Teist aastat teeme koostööd Pöffiga. Lapsed on kirjutanud animafilmide arvustusi ja raamatututvustusi, mida oleme tutvustanud „Nova“ saates ja avaldanud ajakirjas Hea Laps. Igal kevadel anname välja loovkirjutamise ringi ajalehe nimega Pööningu Ekspress, kuhu koondame toredamad lood, luuletused, koomiksid jne. Aasta lõpeb ühise tunniga, kus kõik loovkirjutamise ringi lapsed saavad kokku ja kohtuvad mõne kirjanikuga. 

Kui palju panete rõhku grammatikale?

Liis Sein: Tunnis ei pane, aga kui laps annab loo mulle lugeda või kavatseme selle võistlusele saata, siis ma loomulikult natuke toimetan tema teksti ja juhin tähelepanu ka kirjavigadele. Muidu tal ei tekigi harjumust seda jälgida. 

Kätlin Vainola: Mina üritan mõned korrad aastas teha toimetamise tundi ja lasen lastel oma tekste läbi töötada. Üldiselt seda väga ei taheta teha. Pigem on suhtumine selline, et kui on valmis, siis on valmis. Oleme proovinud ka seda varianti, et keegi rühmakaaslastest toimetab ja annab oma soovitused, näiteks soovitab mõne koha ümber teha või loo lõppu muuta. 

Kui oluline on hinnanguid anda ja kuidas seda teha?

Kätlin Vainola: Kaaslastelt saadud tagasiside on kirjutamisringi oluline osa, mis saab alguse juba sellest, kuidas teised su lugu kuulavad ja selle üle arutlevad. Enamasti on kõik nõus oma loo ette lugema. Tagasiside ringis palun kõigil öelda, mis loo puhul meeldis ja mida kuulaja oleks teistmoodi teinud. See aitab loo autoril oma tugevusi näha ja stiili avastada ning annab tagasisidet, mis suunas minna. Juba ongi näha, et üks oskab paremini kirjutada naljakaid, teine jubejutte, kolmandal õnnestuvad luuletused. Kõiki stiile ei peagi valdama, just oma hääle leidmine on tähtis.

Liis Sein: Vanemad õpilased on julgemad, noorematel piirdub tagasiside sageli tõdemusega, et oli tore lugu. Olen ka omalt poolt kirjutajale midagi suunavat öelnud, näiteks et ta arendaks mõtet edasi, püüaks jõuda tuumani, paneks loo jooksma. Tihti jäädakse poolele teele pidama ja siis tuleb julgustada edasi mõtlema. Kevaditi olen kirjutanud kõigile kaardikese sõnumiga, mida ta sel aastal hästi tegi ja millega üllatas. 

Kuidas te ise kirjutamise juurde jõudsite? 

Liis Sein: Minul läks lugema ja kirjutama õppimine üsna vaevaliselt. Teismeeas pidasin päevikut ja püüdsin luuletusi kirjutada, mis ei õnnestunud. Alles täiskasvanuna, kui hakkasin kirjutama näidendeid, tundsin, et kirjutamine on mõnus tegevus.

Kätlin Vainola: Mulle meeldis väga lugeda. Esimese luuletuse kirjutasin umbes teises klassis, see oli inspireeritud Hiiumaal nähtud vikerkaarest. Õnnetunne sellest looduselamusest on praeguseni meeles. Hiljem kirjutasime sõbrannadega koos jutte, pidasime päevikut ja andsime isegi ajalehte välja, praegune kirjutamisring on justkui selle jätk. Püüangi teha sellist ringi, kus ma oleksin ise tahtnud käia.

Mis on loovkirjutamisringi väärtus?

Kätlin Vainola: Üks on see, et koos on sarnaste huvidega lapsed, kes teevad seda, mis neile meeldib, ja nii nad üksteise kõrval arenevad. Siin saab ka uudiskirjandusel silma peal hoida. Tihti arutame, mida keegi on lugenud ja teistelegi soovitaks. Loodetavasti paneb ringis käimine enda ümber lahtisema pilguga vaatama ning laps õpib ennast kirjutamise käigus paremini tundma, mis on oma stiili väljakujundamise mõttes oluline.

Liis Sein: Minu jaoks on oluline, et need lapsed, kes loovkirjutamise ringis käivad, tahavad lugeda ja kirjutada. Kui huvi on juba olemas, siis saab ette võtta põnevaid rännakuid lugude maailma. Ja kui aeg-ajalt sünnib midagi sellist, mis teeb kirjutaja rõõmsaks, tunnen suurt heameelt.

Kas iga inimest saab kirjutama õpetada?

Kätlin Vainola: Mingil tasemel kindlasti. Annet või isikupära ei saa õpetada, küll aga avatud pilguga maailma nägemist ja eneseväljendusoskust. Aga ega kõigist ei peagi kirjanikud saama.

Kirjutamisnipid klassis kasutamiseks

Ühe minuti kirjutamine

Võta paber ja pliiats ja lihtsalt kirjuta. Esimene mõte, mis pähe tuleb, sellest kirjuta üks minut. Näiteks kui esimene mõte on „täna on ilus ilm“, siis kirjutagi ilmast nii, nagu oskad. Seda harjutust võib teha iga päev.

Koos kirjutamine

Vaja läheb postkaarte või pilte. Juhendaja lõikab need pooleks ja jagab tükid klassis laiali. Kes saavad sama pildi pooled, moodustavad paari ja kirjutavad kokkusaanud pildi põhjal jutu, luuletuse, näidendi vms.

Luuletuse „tõlkimine“

Juhendaja valib välja luuletuse ja annab lastele ülesande „tõlkida“ see sünonüümide abil ära. Igale luuletuse sõnale tuleks leida sünonüüm ja sõnastada tekst uuesti. Seda võib teha paaris- või rühmatööna. Kui mitmele rühmale on antud sama tekst, siis on põnev lõpuks tulemusi kuulata.

Retsept

Tutvuge kokaraamatutega ja vaadake, kuidas retsepte üles märgitakse. Kuidas märgitakse koostisaineid ja millised on valmistamisõpetused. Seejärel võib iga laps mõelda valmis enda retsepti. Selleks tuleks mõelda, millised on huvid, iseloomuomadused, tähtsad asjad, ja need üles märkida. Võib mõelda välja lõbusad mõõtühikud. Retsepti võib teha ka klassi või kooli kohta.

Minu retsept

Üks mütsitäis tarkust.

Kolm peotäit naeru.

Kaks kobarat jonni.

Võimlatäis sporti.

Pinalitäis õpihimu.

Seljakotitäis plaane.

Näpuotsaga trikke.

Võta kõik koostisained ja sega kokku. Jäta kaussi ruumi, sest asju võib kogu aeg juurde tulla. Klopi üpris tugevalt, aga vaata, et päris vahule ei löö. Ongi korras, nüüd on kasutusvalmis! 

13-aastane poiss