Meediaõpe on koolides uus normaalsus

Me elame ajal, kus õpilased mitte ainult ei tarbi meediat, vaid loovad ka ise selle sisu. Seega on vaja, et nad saaksid meediat koolis õppida. Kõigis Eesti koolides veel meediaõpetust eraldi ainena ei ole, kuid meedia õpetamine koolis on üha tavalisem.

Igas klassis võib õppida järgmine edukas youtuber või mõjuisik. Paljud noored töötavad juba keskkooli ajal meediamaailmas ning saavad selle eest ka raha. Nad liiguvad õiges suunas, sest meedia pakub pidevalt uusi ameteid. Näiteks viimastel aastatel on järjest rohkem vaja sotsiaalmeedia toimetajaid. Varsti on keeruline leida töökohta, kus sotsiaalmeedia mingit rolli ei mängiks. Ükskõik, millise karjääri õpilane tulevikus ka valib – meediaoskusi on talle vaja. Noorte tee liigub meediasse ühel või teisel moel.

Sisuloojad on eeskujuks sadadele, tuhandetele ning mõnel juhul isegi miljonitele inimestele. Koolis võiks rääkida, kui vastutusrikas on (sotsiaal)meedias sõna võtta, sest sõnad meedias on sõnad ühiskonnale. 

Meediaõpetus Eesti koolides

Anna-Liisa Blaubrük kirjutas Õpetajate Lehes (03.02, „Meediapädevuse arendamine aitab hoida ajakirjandusvabadust“) meediapädevuse arendamise vajalikkusest. Tema loost inspireerituna uurisin, milliseid võimalusi Eesti koolid meediaõppes pakuvad.

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi meediaõpetaja Merilyn Merisalu sõnul on meediaõpe nüüdisaegseid suundumusi arvestades väga vajalik: „Pääseme ligi järjest rohkematele andmetele ning sisuliselt kõik saavad (sotsiaal)meedias oma arvamust avaldada ja teadmisi jagada. Sageli on arvamust ning fakte üksteisest väga keeruline eristada. Isegi kogenud meediakriitikutel on kohati raske vahet teha, milline teave vastab tõele ja milline mitte,“ leiab ta.

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis on meediaõpetus mõeldud sotsiaalsuuna 10. klassile. Eesmärk on siduda meediatunnid igapäevaeluga ja anda õpilastele teadmisi, mida nad muudeski tundides kasutada saavad. Iga kord vaadatakse üle eelneva nädala põhiuudised eri teemadel, meelelahutusest ja spordist poliitika ja teaduseni välja, millele järgneb teema üle arutlemine. „Ma loodan, et tänu sellele tekib noortel harjumus uudiseid jälgida ja neisse kriitiliselt suhtuda. Lai silmaring ja hea analüüsivõime kulub igal alal marjaks ära,“ leiab Merisalu. 

Räägitakse ka Eesti meediamaastikust, allikakriitikast ja ajakirjanduseetikast. Võetakse läbi ajakirjanduse põhižanrid, mis ka läbi kirjutatakse. Kursus lõpeb väljasõiduga, kus õpilased külastavad meediamaju ja vaatavad, kuidas käib töö ajalehtede, raadiote ja telesaadete kulisside taga.

Ka Kiili Gümnaasiumis pannakse meediaõpetusele rõhku, 10. klassis saab õppidameedia ja disaini õppesuunal. Kiili Gümnaasium on teinud juba üle kümne aasta koostööd Balti Filmi- ja Meediakooliga, mille moodsas hoones saab õppida uusi oskusi, näiteks saatejuhtimist ja operaatoritööd. „Kirjutamis-, pildistamis- ja filmimisoskust ei lähe vaja üksnes Postimehe, Delfi või ERR-i ajakirjanikel, vaid teistel ka. Turundustöögi on suures osas kolinud sotsiaalmeediasse, kus on oluline nii kirja- kui ka pildikeel,“ leiab Kiili Gümnaasiumi õppejuht Rauno Alev.

Meedia ainetest õpitakse ajakirjandust, filmiõpetust ning televisioonikursust. Filmi- ja televisioonikursust õpetab BFM. „Kuna meie meediaõpe on ühes komplektis disainiõppega, siis puhtalt meediaaineid pole palju, kuid gümnaasiumihariduse eesmärk polegi koolitada spetsialiste, vaid anda õpilastele võimalikult lai kokkupuude eri valdkondadega, et pärast gümnaasiumi lõppu oleks neil kogemused, mille põhjal eriala valida. Kuna ajakirjanduses on meediumid sulamas üheks tervikuks, siis on meedia ja disaini ühitamine igati mõistlik. Delfi reportergi on nagu Hunt Kriimsilm: peab tundma kaameratööd, monteerimist ja pildistamist ning oskama kaamera ees esineda,“ kirjeldab Alev.

Õpilaste tagasiside meedia ja disaini õppesuunale on olnud üldiselt hea. Suures osas on õppetöö väga praktiline: „Vähe on näiteks iseseisvat tööd raamatutega või millegi päheõppimist. Eks see meeldib õpilastele, toob neid igapäevasest rutiinist välja. Aitab oma klassikaaslasi uues olukorras tundma õppida ja arendab koostööoskust,“ sõnab Kiili Gümnaasiumi õppejuht Rauno Alev.

Tallinna 32. Keskkooli ajakirjanduse õpetaja Kaili Malts usub, et meedia- ja ajakirjandusõpe on oluline baas saamaks aru, mis maailmas üldse toimub ning miks me millestki räägime. „Näiteks Ukraina sõja kajastus meedias eeldab, et ka õpilased tajuvad konteksti: miks sellest nõnda palju räägitakse, millele keskendutakse ning miks see oluline on. Seetõttu leiangi, et meediast üldiselt rääkida on väga oluline. Sellele aitab kaasa ka meedia nii-öelda telgitaguste õpetamine: kuidas allikaid saadakse ning reporteritööd tehakse. Kasvatab usaldusväärsust – lood ei tule ju taevast,“ sõnab ta. Samuti usub Malts, et ajakirjanduse õppimine annab õpilastele baasoskuse väljendada end nii, et tema öeldu oleks uudisväärtuslik, põnev ning hariv.

Ajakirjanduse tund on mõeldud Tallinna 32. Keskkoolis humanitaarsuuna 11. klassi õpilastele. Tunnis räägitakse meedia toimimisest, Eesti meediamaastikust, allikakriitilisusest, uudisväärtusest, intervjueerimisest ning meediumide eripäradest. Iga tundi alustatakse näiteks aruteluringiga, kus räägitakse päevakajalistest sündmustest ning analüüsitakse nende kajastust. „Üritame ka suuremate lugudega minna detailidesse. Näiteks ütleme, et lehes on suur lugu riigieelarvest ning kommentaari on muuhulgas andnud rahandusminister. Siis räägime, miks on rahandusminister pädev kommenteerima lugu riigieelarvest, ehk võtame lood nii-öelda juppideks, et õpilased saaksid aru, kuidas ajakirjanik on jõudnud loo lõpptulemuseni,“ kirjeldab Kaili Malts.  

Miina Härma Gümnaasiumi meediaõpetaja Madleen Vapperi sõnul on meediaõpe koolis lausa hädavajalik. „Meedia on miski, mida me kõik mitte ainult ei kasuta, vaid mille sees me kogu aeg elame. Ning selle juures on hirmutav, kui vähesed inimesed saavad aru, mis meedia üldse on, kuidas leida sealt enda jaoks olulist infot ja teha seda turvaliselt,“ leiab Vapper.

Meediaõpetuse tund on Miina Härma Gümnaasiumis valikaine 12. klassis. Õpetaja Madleen Vapperi jaoks on esmajärjekorras oluline teha õpilastele selgeks, mis meedia üldse on, ning rääkida olulistest meediaterminitest. Samuti käsitletakse klassis meedia ajalugu. Sellelt baasilt liigutakse edasi sügavamale ning käiakse läbi meedia kõik neli liiki: trükimeedia, audiomeedia, audiovisuaalmeedia ja sotsiaalmeedia. 

„Samuti räägime valeinfost, süvavõltsingust ja sellest, kuidas meedias manipuleeritakse ja saame ka ise manipuleerida. Tunde läbi viies püüan peamiselt kasutada coaching’ut rakendava mentorluse metoodikat ehk lasen õpilastel palju ise uurida ning toetan neid selle käigus – ei pea neile loenguid. Mulle on oluline, et nad saaksid iga meedia liigi juures endale juurde uusi kanaleid ja nende maailmapilt laieneks. Info kinnistamiseks kasutame ka rollimänge, eksperimente ja eneseanalüüse. Kursuse lõputööks analüüsib iga õpilane endale meeldivat avaliku elu tegelast läbi meedia vaatevinkli,“ kirjeldab Vapper.

Tema sõnul saaksid õpetajad õpilaste meediapädevust arendada absoluutselt igas õppeaines, andes õpilastele võimaluse ise antud teema kohta informatsiooni koguda ja selle kaudu õppida, millised allikad on pädevad ja millised mitte ning miks. See oleks üks võimalus allikakriitilisust kasvatada. „Üldiselt tunnen aga, et alustada tuleks sellest, et õpetajad ise läbiksid meediapädevuste koolituse, sest nende teadmised ei pruugi olla piisavad. Samuti peaks meediaõpetust (nagu ka ajakirjandust) andma edasi neutraalselt, enda vaadetest sõltumata,“ usub Vapper.

Haridus- ja Teadusministeeriumi meediapädevuse nõuniku Marge Varma sõnul ei saa tänapäeval enam meediaõppeta. „Õppekava läbiva teemana on meediapädevuse edendamine ette nähtud kõigis koolides. Samuti on gümnaasiumiastmes kohustuslik meediakursus. Sellisel tasemel on kõik koolid meediaõpetusega kaetud. Iga koolikogukond on vaba otsustama, kui süvitsi ja põhjalikult meediateemasid veel käsitleda. Samas on jätkuvalt oluline arendada õpilaste kriitilist mõtlemist ning seda saab ja tuleb teha kõigis ainetundides. Samamoodi saab meediapädevuse arendamiseks sobilikke teemasid ainetundidesse integreerida,“ sõnab Varma.

Marge Varma toob välja, et hiljuti kiitis valitsus heaks pikalt ette valmistatud riiklike õppekavade muudatused. Kuigi ka seni kehtinud õppekavades olid teabekeskkonnas toimimise ja meediaga seotud teemad esindatud, siis nüüd on need veelgi rohkem esil. Näiteks on ühe läbiva teemana õppekavas välja toodud teabekeskkond ja meediakasutus, mille käsitlemisega ainetundides taotletakse õpilase kujunemist teadlikuks ja analüüsivaks inimeseks, kes tajub ja teadvustab adekvaatselt ümbritsevat teabekeskkonda, suudab kriitiliselt analüüsida ja kasutada meediamaailma sisu ja allikaid, tunnustab autorsust, oskab luua kvaliteetset meediasisu, arvestades oma eesmärke ja ühiskonnas omaks võetud suhtlemise norme, ning toimib turvaliselt ja vastutab oma käitumise eest end ümbritsevas teabekeskkonnas. 

Samuti on uuendatud gümnaasiumi riiklikus õppekavas kohustusliku eesti keele kursuse „Meedia ja mõjutamine“ sisu, millesse on sisse toodud mitmeid uusi teemasid, näiteks oskus info tõesust kontrollida, analüüsida meediakanalite erijooni, hinnata kriitiliselt meediamanipulatsioone, tunda ära propaganda, valeuudis, müüdiloome. Varma leiab, et õpilaste meediapädevust aitavad arendada ka kõik koolimeediaga seotud tegevused, näiteks kooliajalehe, blogi ja taskuhäälingu tegemine.

Nende näidete põhjal võib olla meediapädevuse arendamise suhtes positiivselt meelestatud. Siiski on meedia valdkond, mis muutub kogu aeg. Iga kell võib keegi maailmas mõne uuendusliku rakendusega välja tulla, mis õpilaste telefonides iga päev tähelepanu hakkab nõudma. Kuna meediamaailm täiustub kogu aeg, areneb kindlasti ka meediaõpetus meie koolides. Igatahes on hea tõdeda, et meediaõpe on Eesti koolides oluliseks muutumas.