Mida toovad uued tuuled?

Päevad on õnneks juba pikemad, tuuled teistsugused ja valgust ning õhkugi rohkem.

Ka sellepärast on kergem hingata, et valimised on lõpuks möödas ja poliitikud loodetavasti tigedatest vastasseisudest maha rahunenud – mis sa pärast kaklust ikka rusikatega vehid või teisi mustad! Mõtlesin ka, mida tehakse terve riigitäie klantspiltide ja -plakatitega. Kas mõeldakse neid koristades rohelisi mõtteid või … Aga vähemalt saab lihtrahva elu jälle mõistlikumalt kulgeda. 

Eks uutelt poliitikutelt loodetakse ikka midagi senisest paremat kas või mõneski eluvaldkonnas. Üsna huvitav, mis seekordsetest innukatest lubadustest järele jääb, veel huvitavam – mida täidetakse. Isiklikku vastutust ju keegi ei kanna ja põhjusi, miks midagi teha ei saa, leiab ikka. Pärast valimisi tulevad alati teised jutud. 

Olematu õppesisu 

Seekord üllatas, et haridusest rääkisid väga erinevad kõnelejad-arvajad juba sügisest peale – kõigil oli (kästud) midagi öelda. Tahangi küsida, miks tehakse Eestis praegu nii palju nii imelikke asju, eriti hariduse ja kultuuriga seoses. Ehk pööravad uued haridusjuhid ka minu öeldule tähelepanu, muidugi kui nad Õpetajate Lehte loevad. 

Meediast vaatab vastu kuri sallimatus. Näiteks Postimehes tuuseldas pigem ajakirjanikuna arvestatav Tiiu Kuurme üsna ebaviisakalt ja ebaprofessionaalselt Maie Tuulikut, kes detsembris kirjutas, miks Steineri, Montessori jt koolid pole riiklikeks haridussüsteemideks saanud. Tuuliku jutt oli selge ja loogiline, seda võiks kenasti noorte õpetajate koolituseks kasutada. Mitte ei saa aru, miks kohe, kui mõni päristeadlane söandab midagi asjalikku kirjutada, on kõiketeadjad platsis.

HTM ja minister Tõnis Lukas on pea igas päevalehes (osa küll esmaspäeviti enam ei ilmu!) uhkustanud, kui palju häid ja suuri otsuseid on hariduse arendamiseks tehtud. Seekord hõisati 23. veebruaril, just vabariigi aastapäeva künnisel, et valitsus kiitis uued õppekavad (õigemini vist küll muudatused olemasolevates) heaks. Kõik on õnnelikud, sest suur töö sai valmis. Aga ärasoditud ning lõhutud tekstidega on nii, et neist ei saa enam asja. Päästab vaid uuesti alustamine. Ja eelmises Õpetajate Lehes oli ka emeriitprofessor Krull rahulolematu, muidugi teistel põhjustel. 

Lugesin seda, mis üldrahvalikult lugeda oli, ja nägin, et nüüd oleme oma vabadustega nii kaugele jõudnud, et igal õpetajal on õigus ise õppesisu valida, muidugi ka kooli õppekava, ainekavad ja töökavad valmis kirjutada. Õnneks olen pensionil, sest nii palju kirjatööd tundide andmise ja tööde parandamise kõrvalt on liig mis liig. „Uuendatud“ RÕK-ides on aga endiselt palju lennukat kantseliitlikku teksti, näiteks sobib kogu selle sebimise lähteülesande lause „Põhikooli ja gümnaasiumi ainekavade arendamine riiklike õppekavade üldosade põhimõtete rakendamise jõustamiseks aineõpetuses“.

Minister Lukas ütleski ühes intervjuus, et õppesisu puudumine on uue õppekava tugevus ja et õpetaja saab nüüd ise rohkem otsustada ning koos sellega vältida õpilaste ülekoormust. (Millega õpilasi koormatakse?) Ministri sõnul pidid kirjastused endiselt õpikuid tegema ja autoridki olevat enamasti vanemad ja kogenud inimesed. Eks sedaviisi arvagi need, kes pole ise koolis töötanud või mäletavad oma kooliaastaid uduselt.

Ma tahan ikka küsida, kas tõesti kõik õppekavatöös osalenud 400 inimest, sh spetsialistid TÜ-st ja TLÜ-st, on seda meelt, et õppesisu pole vaja. On raske uskuda nii suurt rumalust – et pole kedagi, kes teaks, et metoodika ja õppetegevused valitakse õppesisu järgi ja et klassiruumgi tuleb nõnda sättida, kuidas kõige parem õppida on. Või on nii, et annad sõrme, võetakse käsi? Kui õppekavatöös osaled ja selle eest raha saad, kiidadki kõike ning nimetad uuenduseks? Ja süda ei valuta? Nii palju ütlen küll, et kui iga õpetaja oma sisu teeb, pole ju enam millegi alusel ei eksameid ega tasemetöidki teha. 

Rahvas algab raamatust

Kuigi gümnaasiumi saab praegugi lõpetada ühe punktiga sajast ja 9. klassi eksameid hakatakse hindama protsentidega, on üsna ükskõik, kas kehva tulemust iseloomustab hinne või 2%. Kui ikka ei tea ega oska, siis on raske isegi poes kärusid lükata.

Ehk uus minister saab aru, et rahuldav hinne tähendas vanasti vähemalt 51% ettenähtud teadmistest-oskustest. Ja see oli kasin 3, ei enamat. Selle olematu õppeedukuse seadustamisega aidatakse ju kaasa, et õpilaste arusaamine ilmaelust jääb aina ahtamaks, sageli ka soov seda mõista. Maalapsed teavad õnneks midagi veel loodusest ja on ka pisut töötegemisega kokku puutunud. Moodsas linnamiljöös on lihtsam lihtsalt olla ja tugispetsialistilt tusatuju peletamiseks abi paluda. 

Õnneks on õppekavade käikuminekuni veel aastake aega, aga juba tänavu septembris tuleb pakkuda 6. klassis B-võõrkeele valikuks kolme keelt. Kes koolielu praegust seisu vähegi teab, saab aru, et pole ju neid, kes mitut võõrkeelt 6. klassis õpetaks. Pole ka värsket õppekirjandust saksa keele õpetamiseks. Tean seetõttu, et kohaliku kooli õppejuht käis mul lausa kodus. 

Kohvitasime ja ta kutsus mind kas või väikese koormusega just saksa keelt õpetama. Olen ju kunagi saksa keele süvaklassis seda õppinud. Aga ei ole mina tänapäeva saksa keelega nii kursis, et võiksin klassi ette minna. Grammatikat oskan küll, aga uut maalugu enam ei tea. Ilma kultuuripildita aga keelt edukalt õpetada ei saa. Emakeelega on sama lugu: kirjanduse ja lugemiseta ei teki ka eesti kultuurist ettekujutust. 

Kurtis õppejuht sellegi üle, et on pidanud algklassidesse tööle võtma paar lasteaednikku. Nad ju ka õpetajad ja koolis palk suurem, miks siis mitte aktiivsust üles näidata ja karjääri teha? Paraku pidid lapsevanemad nurisema, aga sellest pole soovitav avalikult rääkida ning lihtsam on iga uuendus heaks kuulutada. 

Minu külalisel oli hea meel sellestki, et pole vaja õppekeelt muuta – meie kohalik kool on ikka eestikeelne olnud. Ja nende kümmekonna Ukraina lapsega saab enam-vähem toime, sest vanemad õpetajad veel oskavad vene keelt ja püüavad üht-teist seletada. Aga kooli ma siiski ei lähe, nõustusin hoopis raamatukogus aitama. 

Just raamatukogude kohta tahaks kurja häält teha. Eelmine aasta oli raamatukogude aasta, aga nüüd võime ajalehest lugeda näiteks, et „raamatukogude sulgemise plaan tõi Rõuge inimesed loosungitega rahvamaja ette“. Mis raamaturahvaks me ennast pidada saame, kui raamatukogud ISE kinni paneme. 

Alatasa tsiteeritakse Hando Runnelit, et rahvas algab raamatust. Algab tõesti, aga raamatuid ju paljud enam osta ei jaksa, koduraamatukogusid on aina vähem ja internetivõimalused pea piiramatud. Kui me aga lugemist ja raamatukogusid enam vajalikuks ei pea, siis ei aita ka tehnilised vidinad ja ingliskeelsed laulud. Kultuuri- ja rahvamajad koondatakse mitmel pool kultuurikeskusteks, sest raha nende ülapidamiseks polevat. Nii saab ju ka huvihariduse ära tühistada – jälle uuendus ilmselt. Kunagine kolleeg kirjutas, et Saaremaal plaanitakse alles jätta vaid neli kooskäimise kohta terve saare peale.

Vaja oleks hariduse vahti

Taat käis Tallinnas ja tuli tagasi kuue pastakaga, muud ta suveniiriks ei võtnud. Ta rääkis mõnest teisestki silma hakanud asjast. Mitmes bussis olnud reklaam „Kodud rahaks!“. Arusaadavalt ajas see teda tigedaks, meile ja küllap ikka veel paljudele Eestimaal tähendab kodu palju rohkemat kui raha. 

Balti jaama turule minnes oli ta näinud, et ühele rongile oli uhke nimi pandud, nimelt Mulgic Express. Ei tea, mis mulgid ise sellest asjast arvavad, aga see inglise keeles eputamine on juba ammu kurjast. 

Lisaks taadi tähelepanemistele on mul endal mitu asja südame peal. Ikka see eesti-inglise segakeele rääkimine. Kooselupartnerid peavad omavahel sobimise asemel „matchima“ või juba kokku sobides „miili“ ise „preppima“. Mõnda intervjuud kuulates tuleb kangesti kadakasakslus meelde, kui käidi „Tante Emiliet besuchimas“. See ju raamatussegi kirja saanud. 

Pidasime ka taadiga vabariigi sünnipäeva ja vaatasime sel päeval telekast üsna mitut saadet. Õhtusel kontserdil oli mõni kena ja arusaadav koht ka, eriti rõõmustas Hans Christian Aaviku viiulimäng. Kui nii noor mees juba sellisel tasemel pilli mängib, siis on ta ise andekas, teinud hoolega tööd ja teda on hästi õpetatud. 

Hea õpetaja teema on jälle päevakorral. Aga nii see on, et tipptulemuseni jõutaksegi targalt korraldatud koostöös. Ka Urmas Sisaski meenutamine oli liigutav. Õnneks erilist hilbuparaadi nagu polnudki. Ehk saigi parem. 

Kuulasin presidendi kõnet väga tähelepanelikult – oli teine üsna ladusas eesti keeles ja eks tal olnud ikka üsna mitu olulist asja öelda ka. Tuleb tähele panna sedagi, millest ei kõneldud. President rääkis ka seekord hariduse tähtsusest, aga millegipärast ta meie usinat ministeeriumi ja tehtud uuendusi ei maininud. Kas ta ikka teab, mida tehti, või oli tal piinlik selle pärast, mida tehti?

Olen näinud paljusid aegu, mäletan ka igasuguseid ülemusi ja ettevõtmisi. Lahinguid on löödud nii mõnegi asja pärast, lõpuks on enamasti aru saadud, mis koolikõlbulik ja mis mitte. Olen vahel mõelnud, mis võiks anda teise või uue perspektiivi meie elamisele/olemisele, sh hariduse eesmärkidele. Ei tasu tahta võimatut ja teostamatut. Kasulik on ette mõelda, mis selliste otsuste peale juhtuma hakkab. 

Eestis oli viljakas koolikultuur kuni 1991. aastani. See oli vastupanukultuur, mis lubas meil omariikluse taastada. Nüüd juba 30 aastat saab ja tuleb ise otsustada, aga oleme selle aja elanud ühest reformist teise ja kangesti püüdnud kedagi jäljendada. Olemegi oma mälu põlu alla pannud, aga kogemusest oleks üsna paljut taasavastada. Kas või eesti keele ja kirjanduse õpetamiseks, nii et lapsed hakkaksid jälle mõistma, miks mõnda luuletust tasub lausa peast teada.

Kultuur ja keel ei tohi kaotsi minna, nagu kaotati ära metsavahid ja järvevahid. Majakavahid on kadumas, alles on veel saarevahid. Uus valitsus peaks tööle võtma hariduse vahid, kes oskaksid hoiatada, kui midagi väga viltu kipub minema. Aga need hariduse vahid peaksid ise haritud olema ja asja tundma. 

Minister Ferdinand Eiseni ajal tohtis ministeeriumi või mis tahes juhi kohale istuda vaid inimene, kes oli kümme aastat koolitööd teinud ja saanud aru, kuidas kooli pidada saab. Ehk puhuvad tuuled seekord õigemast suunast.