Millal me lõpetame laste raamidesse surumise?
Lasteaias harjutame lapsi loovalt mõtlema. Loovus areneb nii uute olukordadega silmitsi seistes kui ka igavledes. Kuni seitsmenda eluaastani õpetame lastele, et ei ole olemas õigeid ja valesid vastuseid ning igas olukorras on mitu lahendust – tuleb vaid julgeda enda idee välja pakkuda. Lasteaiaõpetajad tulevad tihtipeale mugavustsoonist välja, et lapse loomingulisust maksimaalselt ära kasutada ja arendada. Miks me siis koolis käiva lapse nii raamidesse seame?
Aivar Haller Eesti Lastevanemate Liidust kirjeldab oma hiljuti avaldatud artiklis üsna realistlikult koolikatseid. Eks Eesti ongi selline pisike konnatiik, kus „eliidi“ hulka soovivad kuuluda kõik, ja eeskätt tähendab eliit ju head haridust. Oleme proovinud nii- ja naapidi, aga kooliharidust lapsekesksemaks teha pole õnnestunud. Endiselt pakuvad projektõpet ja lõimitud õpet ning on loobunud kodustest töödest vaid mõned erakoolid, kus võimaldatakse lastel viibida ka koolipäeva vältel õues, et puhata nii oma pead kui keha. Kas tõesti lastakse lapsel laps olla vaid lisatasu eest?
Inimese ajust on viimaste aastakümnete jooksul saanud kõige enam uuritud organ kehas. Teame selle kohta endiselt üsna vähe, küll aga oleme loonud päris hea pildi inimese arenemisest. On teada, et kõige olulisem aeg inimese kasvamisel on esimesed viis-kuus aastat, mil luuakse elukestev psüühiline vundament. Koolieelses eas juurdunud mõttemustrid ja tegutsemismallid, emotsionaalne stabiilsus ja oskus oma tunnetega toime tulla paneb aluse tervele elule. Kui selles eas läheb midagi valesti, tegeleb kool juba tagajärgede ehk tulekahju kustutamisega. Me teame, et esimesed eluaastad on üliolulised, aga ometi hakkame kohe pärast kuuendat eluaastat vaimset tervist lõhkuma, surudes lapse 45 minutiks paigale tuimalt fakte tuupima. Arvestamata, et laps õpib kõige paremini füüsilise tegutsemise kaudu ja jätab asju meelde rütmi ning kordamiste abil.
Juba aastasadu on teada, et laps, kellel lubatakse liikuda, õpib paremini. Kong Fuzi tuntud tsitaat aastast 500 eKr väidab sama. Miks siis ei suuda meie koolisüsteem ikka veel teadusega sammu pidada ja igas koolis pole isegi õuevahetundi? Miks on üleminek lasteaialt, kus käiakse kaks korda päevas õues, kooli nii keeruline? Laps, kes loomu poolest õpib liikudes ja matkides, on seal sunnitud istuma pea tund aega paigal ja üksnes kuulama.
25. veebruaril toimunud Montessori pedagoogika seminaril esitas koolitaja Patricia Wallner olulise küsimuse: kas väikelaps õpib õuna tundma tänu sellele, et ema näitab talle õuna pilti ja selgitab, et see on hapukasmagus ja hamba all veidike krõmpsuv vili? Või pigem seda õuna kätte võttes ja maitstes?
Kuidas õpetada lapsi oma emotsioonidega toime tulema? Kas piisab, kui ema ütleb, et lüüa ei tohi, ent vihastades trambib ise jalgu ja prõmmib ustega? Viha on emotsioon nagu iga teinegi, me ei saa selle tekkimist iga kord takistada ega oska seda alati kontrollida, kuid vägivald on alati õpitud käitumine. Kas me õpetame lapsele, et vihaga on mõistlik minna õue jooksma või jalutama ning selgitada, et ta vajab rahunemiseks veidi aega omaette olemiseks? Liiga tihti on lapsele ainus eeskuju täiskasvanu, kes lööb ja karjub ning läheb jõuga peale ka endast nõrgemale.
Ehkki aastakümnete jooksul tehtud teadusuuringutest selgub, et inimese aju areneb kõige kiiremini just vanuses 0–6, tundub, et lapsepõlv lõpeb seitsmendaks eluaastaks ära. Sealt edasi tuleb tal raamatulugemisest rõõmu tundmise asemel jätta tunnikontrolliks täpselt meelde näiteks kõigi Bullerby küla laste nimed ja vanused. Selle asemel et õhtul kelgumäel lustides koolipäevast puhata, on vaja õppida pähe kaks luuletust, lisaks kõik Eesti madalikud ja kõrgustikud ning inglise keele ebareeglipäraste tegusõnade pööramine. Kas me ei oota algklassis õppivalt lapselt siiski liiga palju? Vanemana eeldame, et laps saab ise oma koolitükkidega hakkama, kuid paraku ei lase praegune koolisüsteem lapsel üksi eduelamust saada.
Toon näite elust enesest. On kolmapäeva õhtu, kell on umbes seitse. Ema, isa ja kaks koolilast (üks teises ja teine kolmandas klassis) lahendavad teise klassi matemaatika töölehte. Kulub täpselt tund ja 20 minutit, et teha ära 24 tehet ning saadud vastuste põhjal grupeerida lindude piirjooned tihasteks ja leevikesteks, värvida tihaste kõhualused kollasteks ning leevikeste omad punasteks ja seejärel lahendada saadud leevikeste ja tihaste hulkade kaudu salakiri, mille vastus on „Rändlinnud“. Kordan, et tegu oli teise klassi matemaatika ülesandega.
Kõik viimasel ajal tehtud uuringud on kinnitanud, et Eesti lapsed veedavad õues vähem aega kui vangid ja nende funktsionaalne lugemisoskus langeb iga aastaga. Samuti ei suuda lapsed enam nii kaua keskenduda, et lugeda läbi näiteks ühe lehekülje pikkune tekst. Laps, kes on esimesed seitse eluaastat kasvanud üles kaks korda päevas õues käies ja kelle beebiiga möödus värskes õhus magades, peab kooliikka jõudes 45 minutit paigal istuma ja fakte meelde jätma. Loomingulisus kaob kooli jõudes järk-järgult.
Arvan, et esimene samm teel lapsekesksema ja inimlikuma koolisüsteemi poole peaks olema koolikatsete kaotamine, vähemalt enamikus koolides. Jah, erisused rikastavad ja eriilmeliste erakoolide jaoks võiks turul samuti ruumi jääda, kuid eesmärk peaks olema ühtne koolisüsteem igas Eestimaa nurgas. Igas Eesti koolis peaksid olema nii head õpetajad, et lastevanemad julgeksid valida selle kõige kodulähedasema. Ja õpetajad peavad olema õiglaselt tasustatud.
Teiseks tuleb jätta koolilastele senisest rohkem võimalusi oma loomingulisust ja mängulisust avastada. Ärme suru lapsi tuimalt fakte tuupima, nagu meie, täiskasvanud, oma kooliajast mäletame. Teadus on väga palju edasi arenenud, on viimane aeg hakata koolisüsteemi päriselt reformima. Sotsiaalsed oskused ja eneseregulatsioon peavad saama lasteaias nii tugeva vundamendi, et koolis ei oleks vaja tegeleda tagajärgedega.
Palun laseme lastel ka koolipäeva ajal õues olla ja rohkem liikuda: jalg- ja tõukeratastel ning jalgsi. Mitte ainult maal, vaid ka linnas. Teeme iga koolimaja juurde korraliku rattaparkla ning rajame ka linnakoolide õuealadele istutuskaste ja aedu. Ühiskonna edukust ei näita autoga punktist A punkti B sõitmine ja kogu vaba aja veetmine ekraani ees nelja seina vahel. Edukas ühiskond on pigem see, kus üha suurem osa elanikest sõidab jalgratta ja ühistranspordiga ning veedab aega inimlikus linnakeskkonnas. Loome linna- ja koolikeskkonna, kus kõigil on parem!
Lp. KAASAMÕTLEJAD!
Lapsevanem ei pea tundma arengupsühholoogiat ja muid pedagoogikaga seotud keerulisi TEADUSI. Sest lapse kasvatamisel-arendamisel on tal abiks LOODUSE poolt kaasa antud instinktid-oskused, mis on toiminud (alates loomariigist) isegi miljoneid aastaid. Samas on last psüühilise olendina 20-ndal sajandil väga põhjalikult TEADUSE poolt tundma õpitud…
On arusaamatu, miks autor läheb vastuollu just teadusega … Alates emotsioonidest, lapsepõlve määratluse ja faktide omandamiseni. Nii “levitame” vaid pseudoteadust, mille tulemusena on LASTE ARENDAMINE Eestis allakäiguteel (IQ langus 21. saj.l). Nähtavasti on see seotud “moodsa” liberaalse ideoloogiaga, mis aga mõjub meie väikerahvale hävitavalt…
P.S.
Soovitan süveneda tõsiteaduslikku raamatusse “Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis” (TÜ, 2000, 256 lk.).
Mitte midagi pole kasu sellest, kui me lapsukesi lillutame ja lõputult loominguliseks arendame, midagi ei nõua ja fakte ei õpeta. Tegevused olgu tasakaalus. Mina ei mäleta oma kooliajast küll raju faktide pähe tuupimist. Kõiki tegevusi oli parasjagu.
Minagi viie lapse emana olen südamest tänulik oma laste nõudlikele õpetajatele – sest mu lapsed on edasise õpiteega kergesti hakkama saanud ja suutnud areneda loomingulistekski 😀
Samas – ei näe ma põhjust kiita minnalaskvaid tunniandjaid, tänu kelle nõudlikkuse puudumisele on mõnes valdkonnas….pehmelt öeldes puudujäägid.
Keskendumisraskuste ravi nr üks on nutisõltuvusega tegelemine Lugemisraskused tulevad juba sellest, et raamatu lehekülg ei paku blingi ja hüperlinke 🙂
Õueminek… näen pigem seda, et suur osa koolilastest ei taha õuevahetunde – telefonis olla on palju palju mugavam.
Kui aga algab tööelu – on loomingulistel lumehelvestel kõik nii stressitekitav, et tööl käimine on võimatu.
Eks siis teised, kes vana kõlbmatu süsteemi poolt inimeseks on kasvatatud, pea neid ülal.
Väga hea kirjutis. Nõustun autori mõtetega.