Minu imetabased autistid

KOGEMUS

Oma kogemust ema, õpetaja ja erivajadustega laste kaasamist õppiva tudengina jagab Merike Pedaste. Oma isikliku elu ja töökogemusele tuginedes jagab ta soovitusi, kuidas nii tava- kui ka autismispektrihäirega õpilastele keskkonda väikeste sammudega õppetööks mugavamaks muuta. Lihtsate näidete varal viib ta meid kaasava hariduse radadele, kus on küll karisid ja orge, kuid peamine on soov paremini edasi liikuda. Kokkuvõttes tahaksime kõik saada lihtsas keeles lihtsaid soovitusi, kuidas oma uudishimu ja õpisoovi maksimaalselt rahuldada.

Kas maailm oleks vaesem, kui meil poleks autiste? Kindlasti. Oma kogemusest näen, kui imetabased on autistliku mõttemaailmaga inimesed. 

Jah, neid on vahel väga raske mõista, kuid nende võime maailma tavapärasest hoopis erinevalt näha on erakordne anne, mis toob (ja on toonud!) maailmale mitmeid läbimurdeid teaduses, tehnoloogias, kunstis ja paljus muus.

Olen õpetaja, üliõpilane ja kahe poja uhke ema. Muusikaõpetajana alustasin tööd, kui mu vanem poeg oli kaheaastane. Kui pärast noorema poja sündi tööle naasin, suunati mind lasteaeda, kus üks kahest rühmast oli mõeldud erivajadustega lastele. 

Mäletan, kuidas mind tollal juhendati, et teiste lastega saan muusikatundi teha üheskoos (tavarühm ja erivajadustega laste rühm läbisegi), kuid neljal poisil on diagnoositud autism ning nendega tuleb õppida muusikat teistest eraldi, individuaalselt. Tollal ei osanud ma veel arvata, kui oluliseks autistide toetamine minu jaoks tulevikus saab. 

2012. aastal olid minu õpingud haridusteaduste eriala bakalaureuseõppes lõpusirgel. Olin päris palju õppinud psühholoogiat, pedagoogikat, kuid mul polnud aimugi, kuidas erivajadusega lapsi õpetada. Peale raamatute lugemise osalesin omaalgatuslikult küll lühikesel muusikateraapia koolitusel, mis oli väga huvitav ja silmiavav, kuid minu enesetõhusust märkimisväärselt ei suurendanud. 

Naer nakatas mindki

Lapsi õpetada oli aga vaja kohe. Tagantjärele olen aru saanud, et juba tollal oli mul siiski olemas midagi väga olulist: positiivne suhtumine ja tahe näha igas inimeses midagi head. Nii hakkasingi kohe autistlikes poistes tugevusi otsima. Näiteks oli üks poiss tohutult rõõmsameelne. No oskus tunda pisikestest asjadest rõõmu on ju ometi tugevus! Laulsime ja liikusime üheskoos ning tema naer nakatas alati mindki. 

Teisele poisile aga meeldisid rütmid ja igasugused süsteemid – nii püüdsimegi temaga võimalikult palju eri moodi rütme koputada nii kehapillil, erisugustel pindadel kui ka lihtsamatel rütmipillidel. Kolmas poiss tundus mulle selline tulevane professor – tema pilk oli asjalik ning tegutsedes näis ta uuriv ja analüüsiv. Ta kandis sageli kaasas telekavasid. Armastasin struktureerimiseks tunde alustada „Terelauluga“. Väikese professoriga (nii nimetas ka Hans Asperger teatud joontega autistlikke lapsi) laulsime „Terelaulu“ sageli mitmekümnele telekanalile.

Kui hästi või halvasti ma neid poisse omal ajal õpetasin, on tagantjärele keeruline hinnata, kuid tean, et tollal valmistasid muusikatunnid neile sageli rõõmu ning isegi kui minu väike professor ei laulnud pea kunagi tunnis kaasa, kuulsin kolleegidelt, et pärast muusikatundi laulis ta teiste tegevuste saateks. 

Poisil oli raske

Mõne aja möödudes otsustasin aga uuesti õppima minna ning katkestasin lasteaias töötamise. Samal ajal hakkasin juba tuttavaid autistlikke jooni märkama oma vanema poja juures. Lasteaiaõpetaja selliseid seoseid ei leidnud, kuid kurtis sageli mu poja käitumise üle. Poisil oli raske lasteaia tegevustesse sulanduda, sageli väljendas ta ebamugavust valju kõrge häälega, ei soovinud kelleltki käest kinni võtta ning tormakatele mängudele eelistas hoopis diivanil istudes rahulikult lugemist. 

Rääkisin oma tähelepanekutest ka lapse psühholoogile, kuid paraku sain üsna pealiskaudse vastuse, et autism on spekter ning me kõik asume seal kuskil, meil kõigil on mõningaid autistlikke jooni. Edasisi uuringuid ei pidanud ta vajalikuks.

Probleemid aga jätkusid, isegi süvenesid, ja samamoodi süvenes minu nõutus ja abituse tunne, sest nägin, et mu poeg on lasteaias hädas, kuid ei osanud teda kuigi palju aidata. Sain muidugi aru, et mul on väga tark lasteaiaealine laps, kes armastab kalendreid koostada, raamatuid lugeda ja töövihikuid täita, kuid ikka ja jälle kohtusin inimestega, kes mu poega ei mõistnud. 

Õnneks oli ka positiivset. Lasteaias aitas kiusamist vähendada ja mõistmist suurendada rühmavahetus. Uues rühmas pakkus mu poeg õpetajale, et tema võiks lõunaajal ise unejuttu lugeda – õpetaja küll kahtles, kuid lubas proovida ja üllatus – mu poeg jäigi pikalt rühmakaaslastele unejutu lugejaks. Hea näide sellest, kuidas õpetaja saab andekat last toetada, ilma et peaks ise selleks enda ressursse kulutama. 

Väga kiidan ka Estonia poistekoori Jukude ja Juhanite õpetajaid, kes aktsepteerisid mu poega sellisena, nagu ta oli, ning seeläbi sai ta oma tugevusi arendada. Tähelepanelik oli ka kooli muusikaõpetaja, kes märkas, et minu poja kulm läks kortsu, kui õpetaja õpikus oleva laulu helistikku vahetas – absoluutse kuulmisega lapsel tekkis enda sees konflikt, kuna noodis nähtav ning kuuldu ei läinud kokku. 

Autistid vajavad mõistmist

Järgnevatel aastatel jätkus lahenduste ja vastuste otsimine lugedes, (andekuse toetamisest) magistritööd kirjutades, katsetades ning ka kliinikus uuringutel käies. 2019. aasta sügisel sain ühe olulise vastuse – minu pojal on Aspergeri sündroom. 

Ühelt poolt rahustas, et see, mida olin ise aastate jooksul märganud, on nüüd ametliku kinnituse saanud. Teisalt aga muutis see kooli otsimise veelgi keerukamaks. Seitse kooli jõudis mulle ära öelda, enne kui haridusamet tuli appi ja laps sai kooli. Nüüd ei ole minu pojal enam isegi üldtuge. Ta õpib tavakooli tavaklassis (küll muusikakallakuga), on suurepärane suhtleja ja organisaator, esindab kooli võistlustel ja olümpiaadidel ning 7. klassi lõpetas kiituskirjaga. 

Usun, et minu poja lugu võib nimetada edulooks. Tean, et ükski diagnoos, eriti aga autismi diagnoos, ei ütle ette, milline see laps just on, kuid see annab justkui tööriistakasti, kust mitmesuguseid vahendeid katsetada. 

Mida autistid ja nende vanemad vajavad – eelkõige mõistmist! Seda, et ka õpetajad, ametnikud ja teised lastega tegelevad spetsialistid ei mõista autistliku noore käitumise eripärasid, on pidanud kogema mitmed vanemad, kellega olen vestelnud, ning sama on leitud uuringutes. Näiteks kui õpilane karjäärinõustaja kabinetti astub ja osutab häirivale lõhnale, on peetud seda ebaviisakuseks. Või kui autistile on väga oluline ajaline täpsus, kuid kokkulepitud kohtumisele hilinetakse ligi pool tundi ning seepeale on laps juba ärritunud, öeldakse, et laps on ebaviisakas. 

Mida vajavad autistlik noor ja tema pere? Omaenese kogemuse põhjal

• Mõistmist, mitte hukkamõistu ja hinnanguid. Keskenduge lapsele tervikuna, ärge pange lapsele külge autistile tüüpilisi omadusi. Katsetage, mis just seda last aitab, uurige, mida ta vajab. 
• Toetust, ka vanemale, kes toetab oma last iga päev, nii päeval kui ööl.
• Aega – kui lapse jaoks on nii oluline, et ta paneb kõik oma kampsuni nööbid kinni saalis, mitte liikumise pealt ukse taga, siis kas tõesti on õpetaja jaoks oluline, et laps teeb seda just nii, nagu õpetaja ootab, mitte nagu laps vajab?
• Paindlikkust – nt kui laps vajab, et kooritunnis on tema ja teiste laste vahel veel üks tühi tool, siis kellele see liiga teeb, kui seal on üks tühi tool?
• Tugevuste märkamist ja toetamist sellisel moel, nagu laps vajab. Andke talle võimalus!