NALJANURK. Mul pole siin koolis enam midagi õppida! ehk Ainult lastevanemad oskavad oma lapsi kõige paremini valesti kasvatada

Kui Albert andis tunde kutsekoolis, oli tema kursusel üks Indreku-nimeline pahuravõitu poiss, kes millegagi rahul polnud. Alatasa porises ta tunnis, et miks on vaja seda või teist asja õppida. Tema tulnud ametit õppima, milleks on tal vaja eesti keelt, füüsikat ja keemiat! 

Albert ei osanud esialgu teha muud, kui püüdis poisile kannatlikult selgitada, kus tal ühte või teist õpitavat asja vaja võib minna. Kasu sellest aga polnud ning Indreku rahulolematusest täidetud arvamused muutusid üha sagedamaks ja hakkasid tunde häirima. Järjest enam kogunes tal ka põhjuseta puudumisi.

Lõpuks otsustas Albert kirjutada Indreku emale järgmise kirja: „Lugupeetud lapsevanem! Mulle tundub, et Teie poeg on meie koolis omandanud juba kõik talle vajaliku. Arutage seda pojaga kodus. Võib-olla on tal aeg õpingud lõpetada ja asuda tööle.“ 

Emale kirjutas Albert seetõttu, et Indrekut kasvataski ainult ema.

Albert ei saanud kunagi teada, millest Indrek ja ta ema kodus rääkisid, kuid järgmisest nädalast alates ei avaldanud Indrek enam ühegi õppeaine kohta protesti ja hakkas isegi korralikumalt koolis käima. 

Lõpuaktusel püüdis Albert Indreku ema käest viisakalt uurida, kuidas tal poega nii mõjutada õnnestus, kuid ema ainult muigas ja vastas: „Teil oli väga huvitav kiri. See tuletas mulle meelde, et ainult lapsevanemad oskavad oma lapsi kõige paremini valesti kasvatada. Ma lihtsalt parandasin ühe vea.“

Selle loo mõjul kirjutas Albert oma päevikusse pähe turgatanud või võib-olla ka kusagilt kuuldud mõtte: „Kui sa arvad, et probleem on sinust väljaspool, siis see arvamus ongi probleem.“

ÕPETAJA ALBERT

töötas füüsikaõpetajana 42 aastat mitmes koolis