Noortele tuleb anda ruumi katsetada, eksida ja uuesti proovida
7. oktoobril leiab aset 11. aasta õpetaja gala. Uurime, kuidas on läinud varasematel laureaatidel.
Õpetajate Lehe küsimustele vastab Pääsküla Kooli arendusjuht Liis Enson, kes valiti 2021. aasta klassijuhatajaks.
Mida on tunnustus teie elus muutnud?
Tunnustus oli ja on minu jaoks väga oluline, see kinnitas, et teen õiget asja ja minu töö on oluline. Hästi märkimisväärne on ka, et see andis signaali kõigile õpetajatele: sa ei pea ootama 30 aastat, et sind märgataks. Olen ju klassijuhatajatöös päris roheline. Arvan, et tänu sellele, et minu tööd märgati ja esile toodi, olen julgemalt oma ideid rakendanud ning saanud juurde motivatsiooni ja julgust oma kogemust teistega jagada. Oma koolis näiteks käivitasin ja vean klassijuhatajate kovisiooni, mis, mulle tundub, on suureks abiks teistele klassijuhatajatele, kuna annab võimaluse koos lahendusi leida, jagada oma kogemusi ning annab klassijuhatajatele õlg-õla-tunde – teadmise, et sa ei ole üksi.
Kuidas läheb teie klassil, kes toona, kui teid laureaadiks valiti, oli jõudnud põhikooli lõppu? Kas olete endiselt ühenduses?
Laureaadiks saades oli mul parasjagu 9. klass. Minu lapsed, nagu ma neid ikka kutsun, toimetavad igaüks oma valitud teel. Kohtusime nendega oktoobris ja oli suur rõõm näha ja kuulda, kuidas neil läheb. Elan neile ikka kaasa ja hoian pöialt, et neil läheks hästi. Pean ütlema, et see klass kasvas mulle kuidagi eriti südame külge – igaüks omamoodi. Kuid eks kõigil on tegemisi palju ja aega vähe. Loodan, et kooliaasta lõpus õnnestub meil taas kohtuda.
Kas olete võtnud ka järgmise klassi?
Sel aastal tegin pausi ja uut klassi ei võtnud, peab olema aega nii-öelda leinata. Sest olgem ausad, tegin asja südamega, raske oli neist lahti lasta ja oli vaja aega, et uutele südametele ja kohtumistele ruumi teha. Endal on ka imelik tunne, kui ei ole oma klassi, kellega toimetada. Klassijuhatajatöö on minu jaoks väga toitev, emotsioone pakkuv ja jõudu andev. Kindlasti tahan veel klasse võtta ja seda tööd edaspidigi teha. See on minu lemmikosa koolis töötamise juures.
Teil on väga palju ameteid: kooli arendusjuht, inimeseõpetuse õpetaja, töö Harnos. Kuidas oma aega jaotate? Kas teil on õpetajaile ajaplaneerimise soovitusi?
Sellest aastast on mul natuke ka arvutiõpetuse tunde. Eks kõigil on 24 tundi ööpäevas, millesse peab oma tegemised mahutama. Ütlen ausalt, et olen väga halb ajaplaneerija ja vahel juhtub ka, et ööpäeva jagu tunde on juurde vaja. Aga kui teed asja, mida naudid ja mis pakub sulle võimalust areneda, siis leiadki võimalusi. Vahel on vaja mingitele asjadele ka ei öelda, et teha ruumi järgmistele. Aga see ongi elu võlu. Mulle meeldib minu töö, naudin seda, mida teen, ja teen kõike südamega.
Olete diplomeeritud noorsootöö korraldaja. Mida peaksid noortega töötajad praegusel äreval ajal silmas pidama?
Ma arvan, et hästi oluline on märgata. Märgata, kuidas noortel läheb, ja vajadusel olla olemas. Mulle tundub, et tänapäeva noored ei vaja niivõrd, et neile kõike pakutaks ja nende jaoks kõik ära tehtaks, vaid pigem võimalust ise teha. Neile tuleb anda ruumi, lasta neil katsetada, eksida, õnnestuda ja vajadusel uuesti proovida. Praegu on väga ärevad ajad, maailmas toimub väga palju ja ka noored näevad ja tunnetavad seda. Nad ei ole rumalad ja maailm on praegu avatum kui varem. Meie roll on aidata seda maailma mõista, anda tööriistad, millega elus hakkama saada, ja lasta noortel kasvada ning areneda. Praegu on palju olulisem olla noortele mentor, kes aitab leida vastused, mis on noores endas tegelikult olemas.
Üks naeratus võib päästa maailma, mina usun seda! Oleme need, kes naeratavad ja küsivad, kuidas läheb. Maailm on kiire ja kõigil on aega vähe. Tihti unustame, et lihtsad asjad, nagu teretamine või naeratus, tähendavad väga palju. Ja me kunagi ei tea, mis mingi noore elus parajasti toimub, seega märkame ja küsime päriselt huvi tundes, kuidas tal läheb. Ja ärme rahuldu vastusega „Hästi“, küsime edasi, et saada teada, mis on selle vastuse taga.