Õpetaja, esita avatud taustaga küsimusi!
Õppekava järgi on meil kohustuslik kirjandus tagasi tulnud. Viiendas klassis on nagu ikka Kivirähki „Sirli, Siim ja saladused“ ja Sören Olssoni „Berti päevikud“, kuuendas „Kalevipoja“ laste variant, „Pál-tänava poisid“ ja Krossi „Mardileib“, seitsmendas Faehlmanni muistendid ja nendega võistlev „Harry Potter“, lisaks „Kevade“. Kaheksandas Agatha Christie, Conan-Doyle’i, Eduard Bornhöhe ajaloolised romaanid, „Kärbeste jumal“ ja „Loomade farm“. Gümnaasiumis hulk kõrge kvaliteediga klassikat, nii-öelda suurte inimeste raamatuid. Soovitan seal soojalt proovida Franz Kafka „Metamorfoosi“. Ja viiendale klassile sama autori lühilaastu „Koer“.
See oli nimekiri hulgast soovitatavast kirjandusest, mis lastele õpetaja tahte läbi kohustuslikuks seatakse. Igas nimekirjas on võimalikud muutused, kui neid teostatakse õigesti. Aga väga palju oleneb õpetajast, veel enam õpilasest. Emakeele ja kirjanduse õpetajad, kes osalevad selle lehe (lk 2–3) diskussioonis, pakuvad õpilastele laia valikuvõimalust teoseid. See eeldab, et õpetaja ise on lastekirjandusega vägagi kursis. Kogemused tulevad aastatega.
Nende ridade autoril on koolilektüüriga juba viieaastane kogemus. Sellepärast julgen soovitada üht teooriat, mille on välja mõelnud väga kauge ajalooga tegelev Soome filosoof Risto Hiltunen. On olemas kas-küsimused ja on olemas mismoodi-küsimused, ehk saksa keeles ist-Anfragen ja wer/wo/wann-Anfragen. Inimese (sh õpilase) meel on seda avatum, mida lahtisema otsaga on küsimus. Seega: kui esitada lapsele küsimus, kas Metsa Vahur võitles karuga, vastab ta õigesti, kui on lugenud ja kursis, ning valesti, kui ei ole lugenud ja pole kursis.
Mismoodi-küsimused hõlmavad klausleid „kus“, „miks“ ja „millal“. Need küsimused sisaldavad siis määruseid. Õpilane peab mõtlema tausta üle, milles Metsa Vahur karuga võitles. Küsimus „Räägi meile midagi, mis on sul südamel …“ eeldab loomingulist lõppinformatsiooni. Kõige parem on esitada avatud taustaga küsimusi, millest selguks õpilase arvamus raamatu kohta.
Muide, Lutsu tegelane õpetaja Laur oskas seda. Ta oli nii hoolivalt kurb ja tõsine, kui ta Arnole ütles: „Sul on midagi südamel …“ Ta pakkus oma sõprust südamelt ära rääkimise hetkeks. Koolides antakse õpetaja Lauri preemiaid, sajad Eesti kirjandusõpetajad eksamineerivad igal sügisel või talvel oma õpilasi „Kevade“ kohta, aga vaja on ka pugeda õpetaja Lauri sõnade taha. Et me mõistaksime tema filosoofiat.
Loodan siiralt, et pärast tõeliste asjatundjate arvamuste läbi lugemist on kõigi lugejate kirjandustaju ergastunum.