Õpetaja, märka oma stressi!

Haridusvaldkonna arengukava 2035 soovib, et iga õpetaja toetaks õppijat ja looks talle keskkonna oma arengupotentsiaali täideviimiseks – et rakendataks õppijakeskset lähenemist õpetamisele. Samal ajal on järjest aktuaalsem teema õpetajate kutsekindlus, heaolu ja tööga rahulolu. Õpetajad, kes kaaluvad ameti vahetamist, toovad põhjusena välja tööga kaasnevat stressi ning tunnet, et ühiskond ja koolikeskkond ootab neilt kogu aeg rohkem. Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi uurimismeetodite dotsendil Anna-Liisa Jõgil ongi ilmunud artikkel õpetajate situatiivsest füsioloogilisest stressist ja emotsioonidest ajakirjas Psychoneuroendocrinology. 

Oleme sinuga õpetamise teemal regulaarseid jutuajamisi pidanud juba paarkümmend aastat, ajast, kui mõlemad veel koolis töötasime. Oleme rääkinud ka sellest, kuidas teadustööde tulemused paremini kooli jõuaksid. Millest sinu artiklis juttu on ja miks sellest rääkima peaks?

Anna-Liisa Jõgi: Töö on valminud koostöös Jyväskylä ja Oxfordi ülikooli kolleegidega. Oleme üks esimesi töörühmi, kes on uurinud korraga kolme elementi: tunnivaatlustel õpetajate õpetamispraktikaid ja õpilastega suhtlemist, õpetajate enesehinnangulist stressi ja tajutud emotsioone ning õpetajate füsioloogilist stressi tööpäeva jooksul. Laias plaanis soovime leida seoseid füsioloogilise stressi, tajutud subjektiivse stressi ja õpetajate käitumise vahel ning vaadata, kuidas need kõik mõjutavad õppijate õppimist. Meie uuringus on kaks uudset aspekti: mõõtsime õpetajate füsioloogilist stressi ja emotsioone klassiruumi situatsioonis ning panime kaks ajas muutuvat komponenti andmete analüüsimisel kokku, st kasutasime andmete analüüsimisel uudset lähenemist. 

Mis on teie uuringu põhitulemused?

Psühholoogia uurib tavaliselt inimestevahelisi erinevusi. Näiteks võetakse sinu ja minu ja veel teiste inimeste keskmine stressitase ja siis vaadatakse, kuidas see mõjutab keskmiselt emotsioonide kogemist. Seejuures eeldatakse justkui, et inimesed on igal ajahetkel nende tunnuste osas samasugused. Meie uurisime stressi ja emotsioonide tajumist konkreetses situatsioonis ning inimese enda sees olevaid seoseid. Saime teada, et kui inimesel on tema enda keskmise stressitasemega võrreldes suurem stress, siis ta tunneb vähem positiivseid emotsioone ja kogeb rohkem negatiivseid.

Kuidas erineb see tulemus varasemate uuringute tulemustest?

Meie keskendusime iga inimese stressitasemele ja selle muutusele. Ehk siis jutt ei käi sellest, et peaksime olulist tähelepanu pöörama õpetajatele, kes tunnevad rohkem stressi, võrreldes teiste õpetajatega, vaid iga õpetaja peaks olema teadlik oma stressitaseme muutusest. Igaühel meist on nii, et kui oleme rohkem stressis kui tavaliselt, siis kogeme rohkem negatiivseid emotsioone ja vähem positiivseid emotsioone, ja see omakorda mõjutab meie käitumist ja reageerimist olukordadele ja teistele inimestele. Õpetajatele mõeldes mõjutab see nende õpetamispraktikaid ja õpilastega suhtlemist.

On ju teada, et õpetajatel on stressirohke töö. Kas seda ei peaks lihtsalt normaalsusena võtma?

Jah, õpetajate töö on töö inimestega, ja kõik tööd inimestega on keskmisest stressirohkemad. Tugev stress, mis viib kurnatuse ja füsioloogiliste haigusteni, ei peaks olema normaalsus. Meie uuringu tulemused viitavad sellele, et iga õpetaja jaoks on oluline osata oma stressi märgata ja õppida kasutama stressi maandamiseks mingisuguseid meetodeid. Emotsioonid paistavad õpilastele välja ja need mõjutavad õpilasi. Rõõmsamate ja entusiastlikumate õpetajate õpilased õpivad paremini, isegi kui õpetamispraktikad ei ole ideaalsed. Vastupidi, õpetajad, kes on klassiruumis kergemini ärrituvad ja kurvameelsed, ei kutsu väga õppima, isegi kui neil on väga head õpetamistehnikad. Sellepärast on positiivsed emotsioonid klassiruumis väga olulised. Entusiasmi mõju ei maksa alahinnata. Õpetaja peab suutma oma häid emotsioone välja näidata ja edasi anda. Samas on arusaadav, et stressis õpetaja ei jaksa seda teha. 

Mida olete oma varasematest uuringutest veel teada saanud?

Üks meie eelmisi uuringuid näitas, et õpetajate füsioloogilised stressinäitajad ei ole otseselt seotud sellega, kuidas õpetaja subjektiivselt oma stressitaset tajub. Samas on just õpetajate subjektiivne stress see, mis mõjutab väga tugevalt tema õpetamispraktikaid. Kui õpetaja ise tunneb, et on stressis, siis kasutab ta palju rohkem õpetajakeskseid õpetamispraktikaid, võrreldes õppijakesksete praktikatega. Kui õpetaja tunneb, et ta on pinges ja maailm nõuab temalt rohkem, kui ta suudab pakkuda, siis on loogiline, et ta valib õpetamispraktikad, mis on turvaliselt väiksema ressursikuluga tehtavad. 

Vähem stressi tundev õpetaja peab tegelema vähem endaga ning tal on jaksu ja energiat õpetades lapsekesksem olla. Rohkem õppijakeskeid õpetamismeetodeid kasutavate õpetajate õpilastel arenesid ka matemaatikateadmised rohkem. 

Veel oleme leidnud, et õpetajatel, kes on enesetõhusamad ehk kel on rohkem usku enda hakkamasaamisesse nii õpetamise kui klassiruumi haldamisega, on füsioloogilise stressi näitajad madalamad.

Mis on kooli jaoks praktiline väljund, kuidas koolijuht saaks seda teadmist kasutada?

Uuring, mille tegime koroonaaja alguses Eesti ja Soome õpetajatega, näitas, et vähem stressi tunnevad need õpetajad, kes tajuvad nii juhi kui kolleegide toetust, ja see on nii mõlemas riigis. Õpetajatel, nagu kõigil töötajatel, on tarvis tunnet, et nad saavad raskustesse sattudes kolleegide poole pöörduda ja võivad usaldada oma juhti. Õpetajad vajavad seljatagust, et uskuda oma toimetulekusse.

Ka varasemad uuringud on näidanud, et suhted ja koostöö kolleegidega aitavad toime tulla töö nõudmistega ja ettetulevate raskustega. Kuna õpetamistöö nõuab pidevalt uudseid lahendusi, siis vaieldamatult satub õpetaja olukordadesse, kus ta ei tea kohe, kuidas kõige õigemini toimetada. Enamasti mõtleb õpetaja need lahendused ise välja, aga kindlasti parandab see töö tulemuslikkust ja vähendab stressi, kui õpetaja teab, kust ta saab abi. Õpetajad, kes peavad üksi rahmima, et ennast õpetajana tasemel hoida, on suuremas läbipõlemise ohus. Ja koolijuhi ülesanne on tagada tugi ja seljatagune ning anda õpetajatele võimalus teha sisukal moel koostööd.

Meie koolisüsteemi tugevusena tuuakse sageli välja õpetaja suurt autonoomsust. Õpetajal on võimalus valida, mida ja kuidas teha, milliseid õppematerjale kasutada, millisel viisil õpetada. Aga autonoomia kõrval peab olema struktuur. Õpetaja peab teadma, mida talt oodatakse, kuidas seda teha, millised on tema võimalikud töövahendid ning kuidas tema tööd hinnatakse. Me vahel unustame selle struktuuri ära. Kui jätame õpetajale kogu vabaduse ja vastutuse kõike ise välja mõelda, võib ta jääda ebakindlasse olukorda, kus ta ei tea, mida ja kuidas ta peab tegema, et oma tööd hästi teha. Struktuur võiks anda turvatunde: ma tean, et teen õiget asja õigel viisil ja õiges suunas. Arvan, et koolijuhi ülesanne on tagada lisaks autonoomiale ka struktuur ja tugev seljatagune. See toetab õpetaja enesekindlust ja usku oma toimetulekusse.

Õpetajate stress tundub olevat päris populaarne uurimisteema.

Jah, teaduses on ka omad moevoolud või suundumused. Kui varem on tegeletud päris palju õpitulemustega ja mingil ajal õpetamispraktikatega, siis praegu tegeletakse väga palju nii õpilaste kui õpetajate heaoluga. Õpilaste heaolu võiks ju olla eraldi väljund, kui laps on kooli lõpetanud – lisaks sellele, et ta on omandanud õpingute jooksul akadeemilise õppesisu, on ta kooli lõpetades ka õnnelik inimene. Ning jah, selle suunamiseks peab õpetaja end tundma hästi ning nii on õpetaja heaolu praegu kindlasti oluline teema.

Õpetaja heaolu tundub järjest enam minevat ka õpetajakoolitusse. Kas see tuleb „päris aineteadmiste“ arvelt?

Kas sa oled kuulnud, et kui õpetajate probleemidest räägitakse, oleks peamiseks mureks see, et õpetajad ei oska matemaatikat, inglise keelt või kunstiõpetust? Või on põhiprobleem see, et nad on kurnatud ja neil on vähe aega endale? Ma ei taha üldse väita, et erialateadmised on sekundaarsed – absoluutselt mitte! Olen töötanud bioloogiaõpetajana ega kujuta ette, kuidas ma oleksin seda aineteadmisteta teha saanud. Samas, kui tahta töötada õpetajana, siis kahjuks aineteadmisest ei piisa. Me peame tegema oma õpetajahariduse selliseks, et seal oleksid mõlemad: nii ainealane sisu kui ka õpetaja heaolu toetamine ja valmisolek koolis õpilaste heaolu toetada. 

Ma usun, et keegi kummaski ülikoolis ei vaidle sellele vastu. Õpetajate stressi allikad, nt õpilaste käitumise haldamine, enda töökoormuse reguleerimine jne ei kao mitte kuhugi. Teaduses on näidatud, et kõige enam saab õpetaja mõjutada seda, kuidas ta stressiallikatele reageerib ja milliseid stressiga toimetuleku strateegiaid kasutab. Need on õpitavad.

UURINGUST

• Autorid: Anna-Liisa Jõgi, Tallinna Ülikool; Lars-Erik Malmberg, Oxfordi Ülikool; Eija Pakarinen ja
  Marja-Kristiina Lerkkanen, Jyväskylä Ülikool. Teachers’ situational physiological stress and affect. Psychoneuroendocrinology, 149, 2023 106028. https://doi.org/10.1016/j.psyneuen.2023.106028
• Millest artikkel räägib? Õpetamine on stressirohke ja nõudlik amet ning õpetajate füsioloogilise stressi uurimine praegu jõudsalt arenev valdkond. Läbilõikeuuringud on näidanud, et õpetajad, kes hindavad iseenda stressi võrreldes teiste õpetajatega suuremaks, tunnevad vähem positiivseid ja rohkem negatiivseid emotsioone. Vähem on teada stressi ja emotsioonide indiviidisisestest seostest eri ajahetkedel.
• Keda uuriti? 61 klassiõpetajat tavalistel tööpäevadel. 
• Kuidas uuriti? Uuriti klassiõpetajate füsioloogilist stressi ja emotsioone kahe päeva jooksul. Selleks mõõdeti kuus korda päevas õpetajate kortisoolitaset ning küsiti neli korda päevas emotsioonide kohta. Tulemuste analüüsiks kasutati uudset mitmetasandilist struktuurivõrrandite mudelit, kus on omavahel seotud kaks aegsõltuvat tunnust. 
• Mis on põhitulemus? Leiti, et hoolimata õpetajate keskmisest füsioloogilise stressi või emotsioonide tasemest on indiviidisiseselt kõrgem kortisoolitase situatsioonis seotud vähemate positiivsete ja rohkemate negatiivsete emotsioonidega samal hetkel. 
• Uuringu autorid tänavad EARLI arendusrühma „Biofüsioloogia võimalused õppimise ja õpetamise mõistmisel“ teemapüstituste ja inspireerivate diskussioonide eest!

KÜSIMUS JA VASTUS

Küsis Sirje Pärismaa

Kuidas võitlete stressiga?

Ilona Võik, Lähte Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja: 

Olen õpetajana töötanud 27 aastat. Ei saa öelda, et see amet stressivaba oleks. Seletamatu paine tuleb peale juba augusti keskel, aga läheb õnneks mööda juba paari esimese koolitunniga.

Kui stress tekib töökoormusest, aitab aja planeerimine, näiteks hindeliste tööde jaotamine eri päevadele. Olen endale teadlikult tekitanud harjumuse parandada tööd ära juba nende toimumise päeval. Edasilükkamine ei vii kuhugi. See aitab tõesti ja olen soovitanud sama noortele kolleegidele, kes tööde kuhja all ägavad. Pool pakki töid tekitab kolmest pakist vähem stressi.

Ootamatute olukordade vallandatud stressiga on raskem toime tulla. Pingeid aitab leevendada näiteks jalgsi kooli-koju minek või pikem jalutuskäik kolleegiga, keda usaldada saab. Üsna hästi maandab stressi mõni koolikauge tegevus, näiteks rahvatants, matkamine, teatris käimine ja lugemine. Nädalavahetustel ma kooli peale ei mõtle ja arvutis ei käi, see oskus on tulnud aastatega. 

Urmas Tokko, Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja:

Olen õpetajana töötanud 28 aastat. Stress saadab mind pidevalt, nagu suure hulga inimestega intensiivselt ja üle normaja töötavaid inimesi üldse, aga järjest lisanduv kogemus toob leevendust. 

Aeg, mil stress ületab edasiviivuse ja ebatervislikkuse lävendi, on seotud kiirete tööperioodidega või suhtevõrgustikuga, eeskätt siis kooliperes, sealhulgas õpilastega. Õnneks on meil tööl õhkkond sõbralik, toetav ja humoorikas. 

Sageli nullib mu stressitaseme hommikune suplus nullkraadises Emajões, regulaarselt annan kerele koormust tervisespordiga, meeldib ujumine ja vahel sörkimine või kõndimine rohelistel radadel. Järgnevalt mõned üsna tüüpilised võtted enese tasakaalustamiseks. 

• Magamine, mis õnnestub mul peaaegu igas asendis; vedelemine, nagu soovitab Fred Jüssi.
• Maatöö maakodus – juurikate, õite ja viljade teke on paremini jälgitav kui tavatöö tulemus ja rõõmustab.
• Sõbrad-sugulased, kes kannatavad mu kurtmist – enamasti ei hoia ma probleeme üksnes endale, vabandust! 
• E-kirjades seisvad tööülesanded jätan/jäävad mõnikord venima, kuniks on hilja nendega tegelda – vahel tulebki tänased toimetused visata homse varna.
• Püüan mõelda, et enamik kriitikast on minu töö, mitte isiku pihta.

Helina Välb, „Noored kooli“ 15. lend, Koeru Keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:

Kuivõrd olen mõlema tööaasta jooksul olnud seotud „Noored kooli“ programmiga, siis on töö ja õppimine käinud käsikäes. See on põhjustanud terve hulga olukordi, kus minu stressitase on olnud keskmisest kõrgem. Stressiga aitavad mul toime tulla uni, liikumine, täisväärtuslik toit ja tervislikud suhted. Annan endale võimaluse igal ööl magada vähemalt kaheksa tundi. Söön kolm korda päevas ning pärast tööpäeva lõppu võtan ette pikema kõnnitiiru, teen joogat vms. Sellele kõigele lisaks tuleb hoida suhteid – inimene on oma olemuselt sotsiaalne. Ükskõik, kui palju minus ka introverti ei oleks, on emotsionaalset lähedust vaja. Mingil hetkel võib kõikide nende asjade eest hoolitsedes ikkagi stressitase niivõrd kõrgele tõusta, et enam omade vahendite ja tarkusega toime ei tule. Olen ka ise sellises olukorras olnud. Sellisel juhul peab pöörduma professionaalide poole, kes saavad pakkuda sobivat abi. Oma füüsilist tervist laseme ju aeg-ajalt kontrollida, sama tuleb teha vaimse tervisega.

Bok Eum Kim, „Noored kooli“ 15. lend, Pelgulinna Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning ajalooõpetaja:

Alustava õpetajana on minu esimesed aastad olnud pingelised, sest pidin samal ajal nii õppima õpetajaks kui ka töötama koolis, mõlemale kulus palju aega. Samas oli vaja leida aega enda ja lähedaste jaoks, tegin tihti tööd oma puhkeaja arvelt. Pärast esimest aastat mõistsin, et pean oma aega efektiivsemalt planeerima ning seadma selgemad piirid töö ja eraelu vahel. Võtsin teisel aastal vastu otsuse tööd koju mitte kaasa võtta, et saaksin õhtul välja puhata. Tegin koolis ära nii palju, kui suutsin, ja isegi kui mõne tunni planeerimine jäi poolikuks, teadsin, et ka õpilase jaoks on puhanud õpetaja palju parem variant kui ideaalselt planeeritud tund, mis väsimuse korral võib täiesti luhta minna. 

Kõige keerulisematel hetkedel olen saanud jõudu oma probleemide jagamisest. Nii mõnigi kolleeg, lennukaaslane või mentor on aidanud mul leida muredele lahendusi ning koostööd tehes olen saanud planeerida õppetööd palju efektiivsemalt.

Toomas Tuul, „Noored kooli“ 15. lend, Elva Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:

Stress on õpetajatöö asendamatu ja vajalik osa: ei saa juhtida nõudliku inimgrupi arengut ilma selles pinges olemata. Tunnen, et olen kerges stressis pidevalt, aga ebameeldivaks pingeks kasvab see umbes ühel õhtul nädala-kahe jooksul.

Mulle meeldib lõõgastuda, elades vahelduseks mõnda muud elu. Selleks sobib nii hea raamat kui ka haarav film, ent kõige paremini kratsib stressi üks sügava narratiiviga arvutimäng. Tunnen, et sel juhul saan jätta korraks kõrvale iseenda ja oma kohustused ning uskuda ennast seiklema mõnda fantastilisse maailma. Pärast galaktika päästmist tundub õpetajatöö võrdlemisi väikese ampsuna.

Teine vahva viis stressi ja muremõtteid leevendada on intensiivne trenn. Kujutan jalgrattaga sõites ette, kuidas stress minuga koos sõidab. Kui tempot tõsta, jääb ta maha ning heal päeval eksib üldse ära ega leia mind terve õhtu üles.