Per aspera ad astra ehk Meie kõigi eesmärgid kõrghariduses

On oluline, et õppejõud ja üliõpilased arutleksid selle üle, mis on õppimise ja õpetamise eesmärgid nii nende enda kui laiemalt ümbritseva jaoks.

Peaaegu kümme aastat tagasi Realia et naturalia ja Socialia valdkondade õppejõudude ja üliõpilaste hulgas tehtud uuring tõi välja, et üliõpilaste ja õppejõudude koostööd aitab parandada vastastikuste ootuste ja/või eesmärkide tundmine ja tajumine, sest selline teadmine parandab koostoimimist (Vadi, Reino ja Aidla, 2014). 

2022. aasta sügissemestril tõi projektipõhine õpe (Erialasid Lõimiv Uuendus, ELU) Tallinna Ülikoolis kokku eri erialade haridus- ja kasvatuseesmärkide teemast huvitatud üliõpilased. Hariduse eesmärkide uurimismeeskonda kuulusid kultuuri- ja ühiskonnaloo vaatenurga esindajad Melissa Linroos ja Rene Tormis antropoloogia erialalt ning Mariel Pungar kultuuriteadusest; sotsiaal- ja käitumisteaduste vaatenurka tõid projekti Lisette Nau psühholoogia ja Kadri Jõks organisatsioonikäitumise erialalt ning hariduse valdkonnaga otseselt seotud olid Kerti Pellmas sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse ning Kaia Karlep kaasava hariduse erialalt. Teemat suunasid andragoog ja TLÜ õpikeskuse referent Kristi Mets-Alunurm ning kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme.

Koos otsustati keskenduda kolmele fookusteemale, mille abil mõtestada hariduse, eelkõige kõrgharidusega seotud eesmärke. Olles sõna otseses mõttes ise kõrghariduse sees (kõik projekti osalised õpivad või töötavad ülikoolis), koostas projekti meeskond ajurünnakutes intervjuuküsimused. Leidsime ühiselt, et hariduse eesmärke ja väärtusi aitavad avada hariduse enese mõtestamine (Mis on kõrghariduse eesmärk?), kõrghariduse omandamise ühiskondliku ootuse mõistmine ja kõrgharidusega seotud isiklike ootuste läbimõtlemine. 

Koostatud intervjuuküsimused esitasime nii õppejõududele kui ka üliõpilastele. Iga projektis osalenud üliõpilane tegi kaks intervjuud, ühe õppejõuga (kokku kaheksa intervjuud) ning teise üliõpilasega (kokku seitse intervjuud). Keda intervjueerida, otsustas iga üliõpilane ise.

Nähtavad ja nähtamatud eesmärgid

Eesmärgi kirjeldus tuleb kõige paremini esile küsimuse „Mida peaks kõrgharidus tagama indiviidile ja ühiskonnale?“ kaudu. Antropoloogilises ning kultuuriloolase vaates võib projekti tulemusi ja uurimiskogemust kasutades sõnastada kaht tüüpi eesmärke: nähtavaid ja nähtamatuid. Nähtavad eesmärgid on erialateadmiste ja -oskuste omandamine, inimese sisemine areng, suhtlussidemete võrgustiku loomine – need on indiviidikesksed eesmärgid, mille tulemused on suhteliselt kiiresti nähtavad. 

Nähtamatud eesmärgid tulevad välja ühiskonnas tööturu kontekstis, eelkõige pärast kraadi omandamist. Kõrgharidusega on loodud ning tagatud teatud standardid teadmistele, mida õppejõud peavad suutma edasi anda ning üliõpilased omandama. Paljudes tehtud intervjuudes kirjeldatakse kõrgharidust kui paberit, mis aitab tööturul, annab tööandjale justkui garantii, et inimesel (töötajal) on järjepidevust, töötahe, sisemine motivatsioon ja eesmärgid, ta on pädev tegema teatud otsuseid. Tegu on inimesega, kes pole raskustest hoolimata alla andnud.

Ühest küljest on intervjuudes selgelt äratuntav mõttelaad, et kõrgharidus teenib ühiskonda, kõrgharidussüsteem toimib ühiskonna hüvanguks. Enamjaolt tasuta omandatava kõrghariduse eest tasub ühiskond (maksumaksja), seega pole imestada, et ühiskond tahab oma investeeringut tagasi tööturu kaudu, kõrgharidusega inimeste palkamise kaudu. 

Tasulise ja tasuta kõrghariduse teema kerkis esile nii õppejõudude kui ka üliõpilaste intervjuudes. Õppejõudude vaatest jäi kõlama arvamus, et ülikooli õppima tulles on üliõpilastel erinevad eesmärgid ja suhtumine õppimisse. Kusjuures üliõpilane, kes tasub ise oma õppimise eest, on enamasti hästi läbi mõelnud, miks ta on konkreetset eriala õppima tulnud. 

Samas tasuta kõrgharidus loob võimaluse inimestele, kes soovivad ülikoolis õppida, kuid kellel pole võimalik selle eest tasuda. Mõlemad pooled olid nõus, et mõnes mõttes on tasuta kõrgharidus lapsepõlve pikendamine. 

Intervjuudes rõhutati: aja jooksul on suhe kõrgharidusse muutunud, nii et tänapäeval ei ole erialavalik lõplik. Inimesel on võimalik oma esmalt valitud eriala muuta ning midagi enesearendamise eesmärgil juurde õppida. 

Erialade ampluaa on Eestis lai, võimalusi end eri valdkondades harida on palju. Nii õppejõudude kui ka üliõpilaste enda tunnetatud muutus kõrghariduses on vanemaealiste, elu- ja töökogemusega inimeste õppimatulek ülikooli. See avardab ka õppejõudude silmaringi, kuna paljud ealt vanemad üliõpilased julgevad ja oskavad õppejõuga loengutes avaramalt kaasa rääkida ning mitmesugustel teemadel kaasa arutleda. Intervjuudes osalenud õppejõud peavad olukorda isikliku professionaalse arengu kontekstis oluliseks lisaväärtuseks. 

Üliõpilaste eesmärgid

Üldjuhul väärtustab üliõpilane teadmisi ja oskusi, mis ta ülikoolist saab. Tihtipeale valitakse eriala, mis kindlustaks finantsiliselt tulevikku, sest kõrghariduse ja kraadi olemasolul on rohkem võimalusi kõrgemalt tasustatud töökohta leida. Nii jääbki eneseleidmine ja -täiendus õpingute käigus esialgu tagaplaanile. 

Kuigi ühest küljest võimaldab ülikool teadmisi spetsialiseerumiseks, kuulavad üliõpilased tänulikult tarku ja kogenud õppejõude. Nii avardub noore, aga ka juba elukogenud ja küpsema õppija maailmavaade ja uus õpikogemus loob võimaluse seoste loomiseks. Samas tuuakse välja, et loengutes on minimaalselt interaktiivsust – õppijaid ei kaasata. Tundub, et täiusliku õppeprotsessi juurest on puudu elulisus: elulised näited, kaasatus loengutes, vahetu suhtlus teistega või lihtsalt midagi, mis loob sisemisi uusi tähendusvõimalusi. 

Seega on nii intervjueeritud üliõpilaste kui projekti meeskonnaliikmete arvates praeguse hariduse nõrkus „kuiv“ teoreetilisus. Tulemuste põhjal leidis taas kord kinnitust seisukoht, et üliõpilane tahab olla õpingutesse kaasatud, kuid see eeldab kannustamist õppejõu poolt. Kui õppejõud on üliõpilastega pidevas kontaktis, pakub aktiivne suhtlus õppejõule võimaluse oma õpetamismeetodeid vajadusel korrigeerida. Üliõpilased on seisukohal, et õppejõul on vaja ülevaadet nüüdisaegsetest suundumustest ja huvidest, millega igas vanuses üliõpilased õppimise teekonnale asuvad. Igalt üliõpilaselt on võimalik mingisugust tagasisidet saada. 

Kui õppejõud hoiab kinni oma muutumatust standardist, siis võib õpitav jääda üliõpilastele võõraks. Intervjuudest selgus, et distants, eelkõige selle ületamine, õppejõu ja üliõpilase vahel vajab rohkem tähelepanu.

Õppejõudude eesmärgid

Intervjuus osalenud õppejõud on vastustes entusiastlikud. Kogenud ja staažikas õppejõud tunneb oma erialast üldjuhul naudingut, mitmel juhul viis õppejõu erialani vajadus, vajadusest kasvas välja huvi ja kirg. Projektis osalenud üliõpilasi inspireeris intervjueeritud õppejõudude püüd panustada ühiskonda, õppejõududel on suurem ja üllam eesmärk igapäevase õppetöö kõrval tutvustada, laiendada ja tõsta fookusesse oma eriala murekohtasid, tähelepanu vajavaid teemasid või veel teadvustamata küsimusi. 

Laia kogemuspagasi ja kogemuste elulisuse kaudu loodab selline õppejõud pakkuda üliõpilastele vaimseid väärtusi. Raha/töötasu teema ei ole kogenud ega ka noore lektori jaoks kunagi prioriteet. Samas on õppejõu palganumbril suur roll potentsiaalsete tulevaste õppejõudude lisandumisel, alustavad õppejõud lihtsalt ei ole motiveeritud. 

Madal töötasu ja vähene märkamine ning tunnustamine omal alal muudab õppejõu lihtsalt kurvaks. Ohukoht on selles, et nii võib akadeemiline personal stagneeruda. Reaalsuses vähendab õppejõudude entusiasmi suur töömaht, samas suurem osa õppejõude teeb oma õpetamistööd uudishimust ja missioonitundest. 

Kiiresti muutuv ja ettearvamatu/ebastabiilne maailm nõuab inimeselt kiiret kohanemisoskust ja toimetulekut. Seega loodavad intervjueeritud õppejõud lisaks teadmistele anda üliõpilastele kaasa ka üldise toimetulekuvõime ja paindlikkuse. Õppejõud rõhutavad, et õpingute juures ei tasu karta iseenese muutumist, sest ülikoolis ongi vaja iseennast leida ja täiendada. Seega näevad õppejõud lisaks konkreetse eriala omandamisele kõrghariduse eesmärgina ka inimeseks kasvamist. 

Õppejõud on missioonitundega. Samuti üllatas üliõpilasi õppejõudude tänulikkus ja alandlikkus teadmiste ees – mida rohkem õppejõud teab, seda rohkem ta mõistab, kui vähe ta teab.

Hariduse eesmärkide ühisosa

Nii õppejõud kui ka üliõpilased on ühel nõul, et omandatud teadmised peaksid seostuma isiklike kogemustega. Õppetöös on tähtis eesmärk, mille poole liigutakse, aga eesmärgini jõudmist aitavad soodustada osapoolte ühised ja üheselt mõistetavad eesmärgid.

Õppejõud peaks hoidma üliõpilast kursis eesootavaga ja arvestama üliõpilase vajadustega. Üliõpilane võtab vastutuse ning on teadlik sellest, mida temalt kui õppijalt oodatakse. Saadud teadmised peavad olema õppijale tähenduslikud ning neil peab olema praktiline igapäevaeluline väärtus, seepärast on vastajate arvates oluline valida ja õppida eriala, mis päriselt kõnetab ja endale kui ka ühiskonnale väärtuslikke teadmisi-oskusi pakub. 

Kõrgkooli ei ole mõtet minna minemise pärast, sest see röövib nii iseenda kui ka teiste aega ja ressurssi. Kahjuks võib kujuneda mõistmine, et õpid iseendale, siiski hilisemas eas. 

Seega sõnastasid õppejõud ja üliõpilased hariduse eesmärke küllaltki sarnaselt. Oluline on ühine jagatud sõnum, mis toob välja, et nii õppejõud kui üliõpilased soovivad pidada omavahel tihedamat dialoogi. 

Õppejõud nendivad, et inimesi, kes üliõpilastega (õppetöö kontekstis) tegelevad, on väga väheks jäänud. Aktiivne suhtluse edendamine võib mõjuda mõlemale osapoolele ülesehitavalt, sest mitmekülgne dialoog aitab vältida õppejõudude stagneerumist. Sellest võib välja lugeda, et ülikoolis juhtub palju enamat kui õppekava täitmine, ka pehmed oskused, nagu planeerimine, delegeerimine, eneseväljendus, kontaktide loomine, loovad aluse kas iseseisvaks eluks (tööturul) või igakülgseks enesearenguks. 

Õppejõu ja tudengite pidev suhtlus toetab pehmete oskuste arendamist. Meie intervjuud näitavad, et nii õppejõud kui üliõpilased soovivad vastastikku arendada oma pehmeid oskusi. Aktiivne dialoog võimaldab pikendada puutepunkti pehmete oskuste edasiandmisel. Motiveeritud tudengid jälgivad ja järgivad oma õppejõude, et ammutada neilt kõike, mida võtta annab. 

Veel enam tasub tähele panna, kuidas tudengid otsivad oma õppejõudude seast eeskuju. Ilma hea eeskujuta võib mõnel üliõpilasel olla raske end ette kujutada, seega muutub oluliseks õppejõudude oskus üliõpilastega suhelda ka väljaspool loenguaega. Inspireerivad karakterid suurendavad üliõpilastes huvi õpitava ja õppejõu enese vastu. Suhtlevad ja suhestuvad õppejõud panevad üliõpilasi huvi tundma nende väärtuste vastu, mis aitavad kujundada tulevikuvisioone. Õppejõudude roll on anda üliõpilastele edasi olulisi väärtusi, millel on ulatuslik efekt.