Soovituslik, mitte kohustuslik kirjandus. Kirjandusõpetajate vestlusring

17. märts 2023 Aarne Ruben õpetaja, kirjanik - 1 Kommentaar
Foto: Tuulike Kivestu-Rotella

Äsja võeti vastu riiklik õppekava, mis toob kooli tagasi kaksteist aastat sealt eemal olnud kohustusliku kirjanduse. Kuidas eesti kirjanduse tüvitekste läbi võetakse, jääb aga õpetaja otsustada. 

Samal ajal on õpilaste põhimassi lugemishuvi jätkuvalt ähmastunud, välja arvatud tipud. Nagu ütleb selle mõttevahetuse üks osaline, õpetaja Maila Jürgenson: „Tipud elavad alati oma elu, nemad teiste probleemidesse ei puutu.“

Õpetajate Leht kutsus kokku viis kirjandusõpetajat, oma ala kompetentseimat spetsialisti. Nad sedastasid, et seisame koolilektüüriga teelahkmel ja peame õpilasele võimaldama kohustuste kõrval ka valikuvabadust.

Osalejad (diskussiooni lülitumise järjekorras):

  • Maila Jürgenson – Tartu Raatuse Kooli emakeele ja kirjanduse õpetaja;
  • Mare Müürsepp – Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor, Randvere Kooli klassiõpetaja;
  • Terje Varul – Kolga Kooli emakeele- ja kirjanduse õpetaja;
  • Andrus Org – Tartu Ülikooli lektor, Haridus- ja Noorteameti õppekava arendamise keele ja kirjanduse valdkonnajuht;
  • Eha Aare – Tallinna 32. Keskkooli emakeele- ja kirjanduse õpetaja.

Lugemise maailm on 4.–5. klassi õpilase jaoks „Mudila nupula“. Ta tahab kuulda, kuidas lõvi Lõrr lõriseb, kuidas Sööbik hambaid sööb, Nukitsamees puksib, Cipollino teisi nutma paneb ja laevakoer Tuhk traaleri tekki peseb. Julius Oro muna leiab ta kindlasti pingilt. 

Seda ta kuulda ei taha, kui ahvi trahvitakse, aga kuidas kala istub salakaril või jänesepoeg luuletab – see on talle meeltmööda. Ta teab, et seeneriiki läks vaid operaator Kõps, aga Rohelise Päikese maad ja Saja Aakri metsa otsime meie kõik.

Hiljem lugeja õpilase valikud korralikult muutuvad. Kui ta elab põnevusraamatute maailmas, siis kannab ta mõttes alligaatorinahast tupega nuga nagu Osceola ja ütleb vannet nagu Ivanhoe. Ta vaatab peeglitagust maailma ühes Alice’iga, käib koos Hirvekütiga hirvejahil, otsib Eršoti kraatrit, Sannikovi maad ja kapten Granti. Ta fantaseerib end Hispaniola tüürimeheks, hoiab kesk kõnnumaad kinni Valgekihvast, võrdleb mõttes vanameest ja merd, tõde ja õigust, sõda ja rahu, Puulast ja Tohtlast.

Vanemad manitsevad: „Elu läheb sust mööda! Muudkui ninapidi raamatus, prillid kasvavad varsti ninale! Käi ometi pidus ka!“

Läbi aegade on olnud just selliseid raamatusõpru, kuid kahjuks on tänapäeval nende hulk vähemaks jäänud. Teised, näiliselt atraktiivsemad meedialiigid suruvad peale.

Võib kergesti juhtuda, et laps leiab kirjandusest üles raamatu, mis pole talle veel täiesti jõukohane. Mare Müürsepp on näinud kolmanda klassi õpilast „Tõde ja õigust“ lugemas. Mare Müürsepp ütleb, et see pole sõnadesse pandav, mida tema sealt välja luges. Õpetaja Terje Varul õpetab seitsmenda klassi tüdrukut, kel jätkub tähelepanu Viivi Luige luulekogu „Aastasaja lõpp on aastasaja algus“, Heljo Männi „Väikeste võilillede“, John Greeni „Alaskat otsides“ ja isegi Juhan Sütiste luuletuste jaoks. Allakirjutanu praktikasse kuuluvad seitsmenda klassi õpilase loetud „Anna Karenina“ ja üheksanda klassi õpilase loetud „Kellele lüüakse hingekella?“. Viimane õnnestus juba hästi.

Mis teeb kirjanduse üldse noortekirjanduseks?

Andrus Org Tartu Ülikoolist on uurinud, mis teeb kirjanduse üldse noortekirjanduseks. Sotsiaalmeediapõlvkond, kes on sündinud aastatel 1996–2010 ja kasvanud vabas Eesti riigis, on Oru sõnul riskialdis ja ennastohverdav, kuid võtab üles teemasid, mida on käsitlenud juba eelmine põlvkond: „Siirdumine puberteedieast täiskasvanuikka, koolipingist tööturule, vanematekodust iseseisva majapidamiseni ning lapsest lapsevanemaks.“ 

Noortelektüüris peegeldub nooruse valuuta, millega praegu ei saa kiidelda ükski teine põlvkond. Ka teoste kaanetekstid näitavad, et uusim põlvkond, kes seitsmeminutiliste vahedega mõnekümneks sekundiks sotsiaalmeediasse sukeldub, on murelik nagu eelmisedki generatsioonid: „Stella peab saama oma elus selgust …“; „Raili peab tegema suuri elulisi otsuseid …“; „Marial tuleb kogeda eneseotsingute keerulist rada …“; „Sandra peab toime tulema mahajätmise ja reetmisega …“; „Karmen peab taluma oma vanemate lagunevat suhet …“; „Britil tuleb orienteeruda elu keerulises rägastikus“. Neist tekstidest tuleb välja, et muretsejateks on tütarlapsed.

Mis tundega laps raamatu kätte võtab?

Õpetaja Mare Müürsepp ütleb, et arenenud laps võtab raamatu kätte õhinaga. Ta elab ise läbi emotsiooni ja ootab seda ka õpetajalt. Ometi kardab ta, et temalt hakatakse küsima raamatupõhist faktoloogiat, mis teeb lugemise mõnu tuupimiseks. „Laps valib raamatuid vastavalt oma kogemusele,“ ütleb õpetaja Terje Varul. „Teda mõjutavad pealkiri ja kaanepilt. Kui on tegemist loomasõbraga, ehk siis läheb käiku Eric Knighti „Lassie tuleb ikka koju“, kui maagiasõbraga, siis Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ ja muud. Väga head on õpetaja suunavad küsimused, ka need võivad innustada lugema.“

Mare Müürsepp lisab, et õpilase jaoks on tähtsaim võimalus valida. „Valides tunneb ta end loominguliselt. Miks mitte pakkuda talle tegelaste tutvustamise asemel lauamängu või koomiksi joonistamist? Vanemad õpilased saavad edastada ka videosõnumi.“

Õpetaja Maila Jürgenson peab lisaks ammu möödunud ajastute klassikale oluliseks teoseid, mille varal on võimalik eri õppeaineid lõimida. Niisugusena tunneb ta ära kahekümneaastase Mati Undi kirjutatud romaani „Hüvasti, kollane kass“. Selle peategelase Aarne elukäiku mõjutavad nii tema tädi kui klassiorganisaator, mistõttu selle raamatu varal on põhikoolilõpetajatele võimalik kõnelda laste õigustest ja suunduda ka ühiskonnaõpetuse poole. 

Terje Varul tuletab meelde ka lugemise populariseerimise võtet – klassiekskursiooni raamatukokku. „Üldjuhul ei lahku õpilased raamatukogust raamatuta, sest õpetaja ju tutvustab neid teoseid. Kui noor saab ka lehitseda, siis lisaks kaanepildile on olulised lühikokkuvõtted tagakaanel, trükikirja suurus, piltide olemasolu, lõpuks ka raamatu paksus. Mõnikord paberi kvaliteetki, sile paber meeldib lastele väga.“ 

Mare Müürsepp teab sedagi, et kui õpetaja pakub lastele raamatuvalikuna hulka lühisünopsiseid, siis see ei tähenda, et ta peaks ise kõigi teostega detailselt kursis olema. „Kõik vajaliku jutustab laps ise.“ Müürsepp leiab, et laps kardab vaistlikult, et ta vahetab lugemise mõnu ära faktide päheõppimisega nagu loodusteaduse kontrolltööks. Ta meenutab, et lapsed on püüdnud ka oma maailma kirjandusteosesse sisse süstida, näiteks üks poiss kirjutas küll August Kitzbergi „Libahundist“, aga enda väljamõeldud nimedega. „Kahjuks teenis ta sellega välja ühe, sest õpetaja oli tuim ja hindas ainult fakte.“

Tavasituatsioonis tekib ninakamatel kindlalt tahe üksteise töid võrrelda, eriti õppealajuhataja ees – kui on vaja õpetaja peale kaevata. Kui igaühel on ees oma tööpõld, siis selline olukord välistatakse.

Mis segab õpilase lugemist?

Õpetaja Eha Aare arvates võib lugeva õpilase tähelepanu hajuda: „Paberilt lugejat ei hakka ümbruskond segama. Teksti kuulates võib ehk tähelepanu hajuda, silma ette jääb midagi muud või kõrva kostab tugevam heli. Pole kindel, et kuulatavat tagasi kerima hakatakse; lugejad on siiski öelnud, et kui aru ei saa, siis keeratakse lehekülgi tagasi.“ 

Iga eesti keele ja kirjanduse õpetaja on raamatukoguteel kohanud õpilasi, keda ei häiri nende rajalt mitte miski.

Hiljem hakkavad raamatulugemist segama helendavad nelinurgad, milliseid näeme massiliselt õpilaste käes, kui nad oma vabast vahetunniajast õpetajat ootavad. Poiste meeli võib siis vallutada ka kõva mehe mentaliteet, mis ütleb, et raamatute tudeerija tahab õpetajale lihtsalt pugeda või on liiga nõrk, et võtta osa ühistest moblamängudest. Tehakse nii, nagu liider ees teeb. Kui juht on raamatupõlgur, siis käitub tema järgi enamik klassist. See kõik on tuttav juba Boris Kaburi igihaljast „Ropsist“ või Egon Ranneti „Kriminaaltangost“.

Kui lapselt endalt küsida – mis talle meeldib?

Allakirjutanu õpilane, viienda klassi tüdruk, luges kord üht ja sama raamatut trepil kesk sagivat rahvasumma, söökla järjekorras ja salaja koolitunnis. Ma vahepeal üksnes vihjasin, et tee ikka harjutusi ka. Vihje oli väga delikaatne ja sõbralik. Nagu ühele priimusele võibki ütelda.

„Mis raamatut sa loed nii andunult?“ küsis õpetaja.

Autor oli Angie Sage. Laps ütles pealkirja kah: „Septimus Heap. Wõlukunst. I osa“.“ Kuidas pääseda asjalikest maailmadest võlumetsa, lennata gootilikult nahkhiire tiibadel üle maagiliste kuristike. Smuugeldada (kunstiline vaste sõnale „guugeldada“) end vangistusest kindlusse. 

Niisiis lähevad maagilised vormelid õpilastele ikka veel peale. Aurat andsid kindlasti juurde ka raamatu hõbedased nurgad – teos oli karraga kaunistatud nagu keskaegne inkunaabel. Maagial on isesugune roll lapse arengus, sest nähtamatuks muutumine ja seitsmepenikoormasaapad võimaldavad tal kujutleda iseend elu eri sahtlitesse astumas, näha pealt oma vanemate varjatud tegemisi ja sukelduda veel varasemasse lapsepõlve.

Viies klass on veel üsna raamatukeskne, sest sealsed tegijad õpilased suhtuvad raamatusse kui iluasja või oma kallisse sõpra. Ja mitte ainult tegijad – kõik lähenevad raamatule respektiga, mis näitab, et me pole veel päris kadunud. Eelkirjeldatud juhtumi puhul oli õpilane õpetaja kindel liitlane – seesugused saavad varsti koha olümpiaadidel ja kirjandusvõistlustel. Seesuguste varal elab piltlikult öeldes kogu kool, sest ka koolid tahavad midagi saavutada.

Kas poisid taluvad tüdrukute raamatute lugemist?

Eha Aare arvates ei tee keegi sellest erilist numbrit. Ta selgitab, et juhul kui õpetaja valik oleks väga ühele küljele kaldu, siis nad oskaksid tüdrukute- ja poisteraamatutel vahet teha. Õpetaja Eha Aare on pakkunud igaühele midagi. 

Eha Aare soovitab gümnaasiumis õpetamiseks ebatraditsioonilisemat käsitlust: „Olen käsitlenud Nobeli kirjanduspreemia pälvinud naisautoreid, et tasakaalustada meie meesautorite rohkust. Naisedki kirjutavad eluraskustest ja oma ajast. Sel aastal palusid tüdrukud, kas ei võiks rohkem raamatuid olla armastusest, et oleks ka midagi helget ja ilusat. Ka need naisautorid, kes valikus, ei käsitle elu just leebest vaatevinklist. Armastus on ju samuti  traagiline. Veendusime, et Nobeli preemia pälvinud naisautorid lähenevad elule ka süngetes toonides, aga ajatud teemad, nagu armastus seda on, pakuvad jätkuvalt huvi,“ kirjutab Aare. 

See on samuti valikkirjandus, asetades õpetaja õlule koorma. Kui õpilased valivad kümne nobelisti vahel, siis peavad õpetajal kõik need teosed loetud olema, aga selleks ta ju ongi õpetaja, et töötada see materjal läbi paari nädalaga.

„Noorteromaane kirjutavad peamiselt noored naised, kes suudavad tabada oma lugejatele olulisi valupunkte, takerdumata seejuures moraalikammitsaisse,“ ütleb Andrus Org. Näib, et tänapäeval mõjuvad soolised uuringud noortekirjanduses anakronismina. Eriti koolilektüüris on nii, et poiss loeb ilmselt läbi ka eeldatava tüdrukuteromaani, kui see pakub talle intriigi. Küll aga olen kuulnud õpilastelt väidet: „Mees peab olema perekonna pea.“

Kokkuvõte

Raamat võib lapsele saada murede lahendamise retseptuuriks ja tegevusjuhiseks. Paljud noorteraamatud keskenduvad probleemile, kuidas nohikust tegijat meest saada. Klassikaline näide on siin Sören Olssoni „Berti jutud“, mida loetakse mõnuga. Sama populaarseks osutub Rachel Russelli „Luuseri päevikute“ sari, mis laiendab nohiku edukat eluvõitlust ilusale, aga vähepopulaarsele tüdrukule. See on leidnud tee ka 5. klassi parimasse kirjandusõpikusse, Kätlin Kaldmaa ja Anni Kalmu „Ilmast ilma“. 

Võib üksnes aimata, kuivõrd palju loevad raamatut „Luuser. Lood mitte kuigi nõtkest uisuprintsessist“ need, kes soovivad saada sotsiaalset kapitali eas, mil see on veel raskevõitu. Pole halb, kui noor saab teada, et elus peetakse võitlust kultuuri eest ja õigete inimestega tutvumiseks.

Praegu killustab kübermaailmast peale tulev massikultuur tähelepanu, suunab inimesele igiomast kirglikkust ideede maailma asemel mängutaseme saavutamisse, tekitab suurt rahutust ja depressiooni. Selle tõttu on kool koht, kus tekib nii inetuid kui kvaliteetseid inimsuhteid. Üha rohkem selgub, et need õpilased, kes püüavad kirjanikega taseme poolest mõõtu võtta, ja need, kes loevad oma kohuseks tunni ära käkkida, õpetajat nii kaasõpilaste kui kooli juhtkonna ees määrida, ei sobi ühte klassi. Ja mis siin salata – ei olnud etem ka Nõukogude aeg – siis põhjustasid rahutust lihtsalt teised tegurid.

Samas peab kirjandusõpetaja välja mõtlema alatasa midagi uut. Andrus Org nendib, et äsja valitsuse heakskiidu saanud ajakohastatud õppekavas on kirjanduse ainekavadesse kohustuslik kirjandus mõneti tagasi tulnud, suuresti õpetajate ja ministeeriumi survel. See puudutab just eesti kirjanduse tüvitekste, mida uus õppekava mainib üle kahekümne. Need on eesti kirjanduse kõlavaimad nimed alates Kreutzwaldist ja lõpetades Gailitiga. 

Meid, praeguse aja inimesi, on need autorid kord vorminud. Kuid valikkirjandus annabki meile selle, et hinnatud kirjaniku tundmist ei saaks kasutada kui dogmat. Võib ju kirjanduse tunni andmine muutuda vägagi formaalseks: ühes koolis oli õpilastele lugeda soovitatud V. Grimmi (mõeldud oli vendasid Grimme).


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Soovituslik, mitte kohustuslik kirjandus. Kirjandusõpetajate vestlusring”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Pole vaja SILMAKIRJATSEDA!

    Kooli ülesanne on PANNA õpilased omandama TEADMISI ja osa saama maailma KULTUURIST (protsess ise toetub ju TEADUSELE – kahjuks seda tänased õpetajad ei tunne!) ja mõtestada OMANDATUT tundides läbi MÕTLEMISOPERATSIOONIDE…

    Kuidas nad seda TÄISKASVANUNA kasutavad, see on juba nende endi otsustada… Siis on VALIMISE aeg!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!