Suurvesi Soomaal
Tegin sel nädalavahetusel väikse ringreisi Soomaal ja võtsin seal nähtu ka videosse.
Kui käisin veel 6. klassis, siis sõitis meie klassi matkagrupp jalgratastega Soomaale Jõesuusse. Me sõitsime sinna Põhja-Sakalas asuva Paala kooli juurest. Matka eestvedaja oli muidugi pioneerijuht Laine Hea, kes korraldas igal suvel õpilastele ligi paarisaja kilomeetri pikkusi jalgrattamatku. Ühel eelneval suvel näiteks sõitsime tema eestvedamisel jalgratastega koguni Võruni välja.
Jõesuusse sõitmisel oli meie eesmärk järele vaadata, kuidas meie kodukoha Navesti jõgi Pärnu jõkke suubub. Jõesuus oli see koht. Sealt edasi sõitsime Torisse, kus lõime telgid üles Tori põrgu juures, mis oli samuti täitsa põnev.
Nüüd uuesti Jõesuusse jõudes oli esimene mulje sama mis aastakümned tagasi – Navesti jõgi tundus laiem kui Pärnu jõgi. Või vähemalt tunduvad nad võrdsed. Navesti jõele annab näiliselt suurust juurde see, et ta voolab Pärnu suunas otse, aga Pärnu jõgi suubub Navesti jõkke parema kalda poolt ja peaaegu täisnurga all. Ainuke erinevus oli Jõesuus nüüd see, et jõgede suubumiskoht on väga hästi nähtav – lausa eksponeeritud. Tookord oli see koht võssa kasvanud ja jõgede ühinemiskoha nägemiseks oli vaja oksi kahele poole lükata – umbes nii, nagu Lennart Meri „Hõbevalges“ lükkasid meie Uuralitest siiakanti jõudnud esivanemad Läänemereni jõudes oksi laiali, et vaadata esimest korda kogu rahvuse ajaloos sellist imeasja nagu meri.
Üle Pärnu jõe on nüüd ka päris uhke rippsild, mida ma koolipõlvest ei mäleta. Võib-olla seda siis veel polnudki. Sellel sillal seistes tajud siiski selgelt, et ka Pärnu jõgi on vägev ja võimas, eriti suurvee ajal.
Seekord läksin Jõesuust edasi Tõramaale ja seda esimest korda elus. Kõik niidud ja heinamaad olid vee all. Kuusemetsad meenutasid pigem mangroovisalusid, sest seisid kõik põlvini vees. Soomaa looduskeskuse juures Tõramaal nägin roigasaeda, mis minul seostub alati Koidula luuletusega aiaäärsest tänavast. Roigasaed seisis samuti põlvist saadik vees. Muide, kui sõitsin 1970. aastate lõpul laevaga mööda Volgat, nägin Marimaa kohal karjamaade ja majade ümber täpselt samasuguseid kaldus roigasaedasid. Siis meenus samuti „Hõbevalge“ ja meie ühtne põhjala kultuur.
Väga tore oli Tõramaa puisniidu vaatetornist alla vaadata. Pilvisesse ja halli vaatepilti lisasid mõnusalt särtsu erkkollased ja -rohelised paadid, mida oli tee ääres virnadena. Puisniidul laiuval veteväljal särasid paatidega sõitjate erkrohelised päästevestid.
Tõramaast Tippu jõudes oli jälle võimalus vaatetorni ronida – Läti lõkkeplatsi vaatetorni. Sealt paistis ka üks talukoht, millel olid puuriidad ja heinaküün põlvist saadik vees, kuid õues rippus nööril siiski värviline pesu. Küllap arvati, et olgu üleujutus nii suur kui tahes, pesu kuivab õues ikkagi paremini kui toas.
Nädalavahetuse väike ringreis lõppes ilusa vikerkaarega Soomaa kohal.
