Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Jurga Vilė „Siberi haiku“ (2022)
Märts on emakeelekuu, väikese rahvana saame jätkuvalt rõõmsad olla võimaluse üle oma emakeeles rääkida, haridust omandada, raamatuid lugeda. Märtsikuus meenutame aga ka ajaloo süngeid sündmusi: 25.–28. märtsini 1949. a pandi Eestis toime nn märtsiküüditamine.
Kahjuks ei olnud see esimene ega viimane taoline „operatsioon“ ajaloos. Kuid on viimane aeg neist sündmustest rääkida ja kirjutada – kuni veel on elus otseseid tunnistajaid. Küüditamine puudutab väga paljude nii suurte kui väikeste rahvaste südameid. Seda on aegade jooksul tunda saanud lätlased, leedulased, ingerisoomlased, kurdid, volgasakslased, sakslased, kreeklased, jaapanlased, poolakad, valgevenelased jne, just praegu taas kord ukrainlased.
„Siberi haiku“ on raamatu autori Jurga Vilė isa ja tema pere küüditamise lugu. Ta pani selle kirja vajadusest rääkida oma lastele nende vanaisast, oma isast. Raamat on pälvinud rohkelt rahvusvahelist tähelepanu, selle tõenduseks on arvukad kirjandusauhinnad autorile ja illustraatorile mitte ainult Leedust, vaid ka Lätist, Itaaliast, Saksamaalt ning tõlked juba rohkem kui tosinasse keelde. Eestiski pälvis teos „Hea laste- ja noorteraamat 2022“ tunnustuse.
„Orbude rong“ sõidab Siberist Leedu suunas. Sõit on väga pikk, nii hakkab rongis viibiv 13-aastane leedu poiss Algis meenutama sündmusi, mis teda Siberisse viisid. Katkendlike mälupiltide kaudu meenuvad poisile aastatetagused hetked, aga ka pereliikmed ja inimesed, kellega ta oma teekonnal ja Siberis kokku puutus. Loo vormistus graafilise romaanina haakub hästi peategelasele justkui juhuslikus järjestuses ilmuvate mälupiltidega, millel illustraator Lina Itagaki on aidanud lugejani jõuda.
Oli sõda, seejärel okupeeris Nõukogude Liit Leedu. Uued valitsejad kehtestasid oma võimu hirmu abil. Tavalisi inimesi hakati suvalisel ettekäändel vaenlasteks nimetama, mis omakorda andis ettekäände neid oma kodudest võimalikult kaugele, Siberisse viia. 14. juuni hommikul 1941. a juhtus see ka Algise perega. Sedasama kuupäeva mäletavad eestlasedki juuniküüditamise nime all.
Algisele meenub kooliõpetaja, kes kutsus alati kõiki laulukoori. Kirjakandja vaguniluugist sisse pistetud käsi, mis võttis kaasa teateid omastele. Leina ja mure tõttu hääle kaotanud ema, perest lahutatud isa, lokkispäine õde Dalia ja Jaapanist vaimustunud tädi Petronėlė … Meenub kogetud mõistusevastane julmus nende poolt, kelle selja taga oli võim.
Teisalt meenub talle uskumatu headus ja lahkus inimestelt, kes olid ise kõigest ilma jäänud. Siberis igatses Algis õuna- ja meelõhnalist Leedumaad, aga naasnuna igatses neid armsaid inimesi, kes jäidki Siberisse. Kaugeltki kõik ei jõudnud Siberist tagasi koju, kes aga jõudsid, võtsid sealt alatiseks kaasa mälestused ja leina.
On oluline, et mäletaksime ega laseks toimunul unustusse vajuda. Vaid nii on lootust, et tulevikus suudab inimkond minevikust õppida. Mineviku mäletamiseks tuleb ka ränkadest sündmustest rääkida ja kirjutada, ka lastele.