Tee tööd armastusega, siis ei näe vaeva
Veebruaris kogunes Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu kutsel veebiümarlaua taha Eesti ülikoolide, keeleõpetajate seltside ja liitude, üliõpilastest ja võõrkeeleõppe huvilistest koosnev grupp inimesi, kes valutas südant võõrkeeleõpetajate järelkasvu pärast. Ühisel jõul ja meelel prooviti jõuda kõikide võimalike lahendusteni, et tuua meile koolidesse tööle rohkem õpetajaid.
Õpetaja ja sõna vägi
Meedias räägitakse palju, kui raske on õpetajaamet ja mida see meilt võtab. Kõik on õige: tööd on palju, igapäevane suhtlemine mitmel eri tasandil ja teemadel väga intensiivne, tuleb arvestada õpilaste erisustega, kaasata, lisaks uuenenud õppekava – igapäevaseid ülesandeid on palju ja keerulisi.
Räägiks õpetajana aga hoopis sellest, mida me õpetamisest saame, kuidas meil on võimalik olla õpilastele nende individuaalsel õpiteel kasulik toetaja ja juhendajana! Oluline on rääkida lisaks sellele, mida teen, sellestki, miks ma õpetajana kõike seda teen. Vastates miks-küsimusele, kinnitame lastevanematele siiralt silma vaadates, et töötame koostöös koduga õpilase nimel, väärtustame haridust ja kaasamist ning oleme ühiselt vastutavad õpilase arengu eest. Õpetajalt oodatakse lisaks ainele ka ajakasutuse, enesejuhtimise ja muude eluks vajalike oskuste õpetamist, mida me ju ka teeme!
Oluline on, et õpetajate kõneisikud räägiks kõikvõimalikes meediakanalites õpetajaameti suurimatest väärtustest: rutiinivabadusest, loomingulisusest, elu pulsil olemisest. Me teame ju, et inimesi meie ümber sütitavad mõtted, ning teistele rääkides ja ise oma sõnadesse ja tegudesse uskudes võidame nende usalduse. Uuringud näitavad, et õpilase emotsionaalseid ja kognitiivseid arengukohti toetades paranevad ka tema õpitulemused, seega kooli ja kodu ühine tugi õpilasele viib õpilaste usu oma võimetesse kõrgustesse. Ümarlauakõnelustes leidsime, et oluline on jälgida ka seda, et igal võõrkeelel oleks vähemalt üks kõneisik, kes lisaks võõrkeeleõppe populariseerimisele avaks uutele tulijatele selle maailma, kus rahvusvahelisi keeli oskava õpetajaametiga käivad kaasas võimalikud töövarjutamised ja rahvusvahelised projektid välismaal, reisimine õpilastega ja õpilasvahetus, väliskonverentsid, andekate laste toetamine Certilingua jm programmide kaudu.
Õpetaja ja järelkasv
Õpetajaameti number üks väljakutse on õpetajate vähene järelkasv. Selle üle valutavad haridussüsteemi liikmed kõige rohkem südant ja palgafond pole ainuke hoob, mis meelitaks noori õpetajaks õppima.
Võõrkeeleõpetajate järelkasvu hoogustumisele aitaks kaasa välisüliõpilaste kaasamine õpetajakoolitusse, lisades nende erialavalikutesse nii õpetajakoolituse ained kui ka eesti keele teise keelena. Toodi välja ka võimalus laiendada olemasolevaid erialasid nii, et näiteks kasvatusteaduste plokki lisataks aineid, mis viiksid üliõpilased võõrkeeleõpetajaks õppimisele lähemale. Populaarseks on muutunud arusaam, et õpetaja võib osata mitut ainet, keelt või oskust ning õpetajatele antakse vabad käed loomingulisemalt õpetada. Mentorlusprogramm nii alustavale kui töötavale õpetajale on vaja juurutada igasse kooli.
Õpetaja ja ülikooliharidus
Õpetajaameti õpingud kestavad ülikoolis viis aastat. Kas magistriõppe üliõpilane, kes oma diplomi suvel kätte saab, ikka läheb kooli tööle? Või on mõni rahvusvaheline ettevõte teinud talle parema pakkumise, Euroopa Liidu institutsioonidesse on ju tõlkijaid alati vaja?
Peame üle vaatama, kas ülikoolides õpetajaks õppijate praktiline ja teoreetiline ainekava on tasakaalus. Kas 21. sajandi noor, kes tuleb õpetajaks õppima, vajab kõiki neid üldaineid või on õpetajaameti atraktiivsemaks tegemiseks mõistlik lisada õpetajakoolitusse aineid, mis tänapäeva õppivat noort kõnetavad: enesehool, loovus ja loomingulisus? Ehk oleks mõistlik juba ülikoolis pakkuda valikainetena neid aineid, mis praktilises töös on muutunud domineerivaks ega ole aineõpetusest vähem tähtsad. Siis oleks töö õpilastega klassis valutum ja soe suhe kiirem tekkima. Suhete loomine on koolis ja hariduse omandamisel võtmetähtsusega oskus. Kogenud õpetaja oskusteave tuleb kirjutada ka õpetajakoolitusse, sest pole paremaid edulugusid kui need, kus õpetaja räägib õpetajale tööst õpilastega täpselt nii, nagu see on. Mitmekesisus ja paindlikkus õpingutes, töötundides ja hilisemas töös on väga kõnekad tänapäeva noortele, kes õpetajaameti peale mõtlevad. Alustavate õpetajate ettevalmistuses võiks fookus olla senisest laiemal ainete valikul ja õpetajate-praktikute kaasamisel, sest nii on hüppelaud paremini sätitud ja pole vaja muretseda, et hoota hüpe välja ei tule.
Õpetaja ja kuuluvus
Nii nagu kõik inimesed tahavad kuuluda enda huvide või väärtushinnangutega kattuvatesse gruppidesse, on oluline, et ka töötavad õpetajad kuuluksid oma aineühendustesse või liitudesse. Ühises tugisüsteemis saavad õpetajad olla koos ja jagada nippe oma kolleegidega, koguda uuemat erialast infot materjalide, õpetamismeetodite või IT-lahenduste kohta. Õpetajate kogukonnad ühendavad õpetajate jõud ja toetavad tema emotsionaalset kestmist koolis. Aineühingute kaudu saavad õpetajad luua kontakte teiste koolide keeleõpetajate või muude ainete õpetajatega, et alustada ühiseid projekte lõiminguks, mis on uuenenud õppekavas üheks peateemaks kujunenud: seostada aineid ja teadmisi, jäädes igas aines ka keeleõpetajaks. Aineõpetaja mõiste on hägustumas, õpetajast arusaam laienemas nii väärtuste, inimeseks kasvamise kui aineõpetuse seisukohast. Oluline on hoida õpetajat regulaarses infovoos, mis toetab teda nii aineõpetuses kui ka töös inimestega. Äärmiselt tähtis on muuta mingi arv erialase täiendõppe koolituse tunde õpetaja tööelu osaks.
Õpetaja ja karjäär
„Õpetaja“ ja „karjäär“ pole sõnapaar, mis pealkirjadest just tihti läbi käiks, sest õpetajad väga karjääri ei tee või pole see neil lihtsalt võimalik olnud.
Et õpetaja ei pea koolis töötama 35 aastat, võiks olla üks tõsiasi, millest ühiskonnas laiemalt rääkida. Kui meie noored arvavad, et õpetajatööd peab tegema terve elu või vähemalt kolm aastakümmet, ei hakka nad õpetajaametit kaalumagi. Vaheaastad, õpetajakarjääri mudel, motivatsiooni- ja kompensatsioonipaketid, paindlik lähenemine ainele ja õpetamismetoodikale, kogukonna tugi ja ühiskonna lugupidamine võiksid olla teemad, millest julgemalt rääkida. Ainult palga tõstmine ei ole meede, mis õpetajakoolitusse inimesi juurde tooks, muud aspektid on selles ametis ka tähtsad. Ülimalt oluliseks on kujunenud pehmete väärtuste, nagu emotsionaalne toetus, mõistmine ja sujuv sisseelamine, rõhutamine ja hindamine. Ülalpool loetletud tööõnne aspektid, õpetaja enesehool ja optimaalne koormus on kõnekamad tegurid kui numbrid palgalipikul. Nii nagu noorte arengut toetab terviklik ja fookust hoidev areng, peab ka õpetajahool olema loomulik osa õpetaja professionaalses elus.
Ma usun, et eesti vanasõnad, mis on kõnetanud meid aastaid, tuleb ümber kirjutada. Nii on ka haridussüsteemiga, mis on pigem konservatiivne ja paindumatu; muutusi ellu viies peame muutuma ise. Meie klassides on Z-põlvkonna õpilased, kes väärtustavad keskkonnahoidu, paindlikkust, valikute rohkust, mõtlevad kriitiliselt ja kelle jaoks on äärmiselt oluline vaba aeg. Nemad on ju meie uus põlvkond õpetajaid! Meie võimuses on kirjutada ümber klassikaline tsitaat tööst ja õnnest, muutes fookust ja rõhuasetust. Võttes tsitaadi „Tee tööd armastusega, siis ei näe vaeva“ nii õpilase kui õpetaja elustiiliks, hoiame nii tänast kui ka homset õpetajat ja õpilast. Meid kõiki.