Vältides rutiini, hoiame end vormis

7. oktoobril leiab aset 11. aasta õpetaja gala. Uurime, kuidas on läinud varasematel laureaatidel.

2020. aasta õpetaja galal tunnustati esmakordselt ka huvihariduse edendajaid. Esimese aasta huvialaõpetaja tiitli pälvis Riivo Jõgi.

Toona töötasite Põlva, Viljandi ja Nõmme muusikakoolis ning Põlva Koolis ja olite ka Eesti noorte puhkpilliorkestri ja PPA orkestri peadirigent, lisaks veel töö Estonia poistekoori juures ja laulupidude dirigendi staatus. Kuidas kõike jõuate? Millistes ametites praegu olete? 

Enam ma Viljandi noorte sümfooniaorkestriga ei tööta ega anna ka muusikatunde Põlva Koolis. Mulle meeldis väga töö Viljandi toredate noortega, kuid proovid olid laupäeviti ja tuli võtta vastu otsus, et nädalavahetused veedan rohkem pere seltsis.

Praegu olen Tallinna politseiorkestri ja Eesti noorte puhkpilliorkestri peadirigent, Nõmme Muusikakooli sümfooniaorkestri ja Põlva Muusikakooli keelpilliorkestri dirigent ja juhendan vokaalsoliste ja -ansamblit ning rahvusooper Estonia poistekoori vokaalansambleid.

Olen ka XIII noorte laulu- ja tantsupeo puhkpilliorkestrite ja XXVIII üldlaulupeo sümfooniaorkestrite liigijuht.

Kuidas tiitel on muutnud teie elu?

Olla märgatud ning pälvida tunnustust on alati meeldiv. Järelikult läheb tehtu üldsusele korda. See annab energiat valitud teel edasi minna. Olen ülimalt õnnelik, et saan iga päev teha seda, mis pakub suurt rõõmu ja naudingut: olgu selleks orkestri juhatamine, pillimäng, helilooming, arranžeerimine või vokaalansambli juhendamine. 

Ütlen sageli: ma ei käi tööl, vaid tegelen hobidega! Taolises vaates on küll üks oht: kui hommikust hiliste õhtutundideni (loe: öötundideni) tegelda järjepidevalt muusikaga, siis pikas perspektiivis võib see kaasa tuua mõningase vaimse väsimise. Selle vältimiseks olen püüdnud ülesandeid varieerida. Kui ma parasjagu ei kirjuta mõnda uut arranžeeringut, siis mängin klaverit või liigun hoopis mõnda proovi. Rutiini vältides hoiame end igas mõttes heas vormis! 

Dirigendiamet näib glamuurne – pillid hüüavad ja sirge seljaga mees on orkestri ees. Kuidas näeb välja argipäev?

Kahtlemata on dirigendiamet täis glamuuri, kuid tegu on siiski üsna keerulise elukutsega. Vaja on väga hästi tunda muusikastiile, instrumentide tehnilisi võimalusi, repertuaari, kontsertkavade koostamist jpm. Rääkimata muidugi sellest, et dirigent võiks omada head tehnikat ning, mis kõige olulisem, ta peab olema kollektiiviga heatahtlik ja mõistev. Need ajad on jäädavalt möödas, mil orkestri ees võis käituda despoodina, tänapäeval eeldatakse dirigendilt lausa häid psühholoogiateadmisi. Lühidalt öeldes: dirigent peab olema laia silmaringi ja hea südamega juht, keda tema kollektiiv austab.

Jagage palun ajaplaneerimise nippe.

Tavaline nädal algab esmaspäevase sujuva autosõiduga Põlvast Tallinnasse, kus mind ootavad politseiorkester, Estonia poistekoori ansamblid ja Nõmme Muusikakooli sümfooniaorkester. Sageli on koosolekud, suurem osa on seotud laulupidudega. Tagasisõit Põlvasse sõltub sellest, kuidas kõik tehtud saab, kuid nädala teises pooles püüan alati kodulinna teenistuses olla.

Et ülesanded nädalasse ära mahutada, tuleb aega hoolikalt planeerida. Tegutsen teatava päevaplaani alusel: see ei ole üles märgitud küll päris tunnise intervalliga, kuid ööpäev on jagatud kindlateks osadeks. Juba aastaid olen kasutanud märkmikke ja pabereid, et kirjutada üles kõik, mis vajab tegemist või korraldamist. On suurepärane sellest nimekirjast midagi maha kriipsutada – nõnda tekib eduelamus. Mida rohkem meie päevas selliseid mõnusaid hetki on, seda suuremat rõõmu saab tunda!

Pikkadel autosõitudel püüan alati aega ära kasutada, kuulates raadiosaateid ERR-i arhiivist või tehes olulisi telefonikõnesid. Muidugi ei saa mainimata jätta, et Lõuna-Eesti kolib Tallinnale järjest lähemale, sest neljarealine teelõik on pikenenud ning muutnud teekonna lühemaks ja ohutumaks.

Kuna numeroloogia ning kõik numbritega seotu on mind alati paelunud, pean statistilisi arvestusi, mida hiljem on põnev tagantjärele vaadata. Mõned näited: tänase seisuga olen kirjutanud 132 arranžeeringut eri liiki vokaalansamblitele, keelpilliorkestrite tarvis aga seadnud 167 pala; möödunud aasta läbisõit autoga oli 56 489 km; vabu päevi 2019. aastal, mil ma muusikaga ei tegelnud, oli viis. Selle viimase numbri üle ma muidugi väga uhkust ei tunne – edaspidi olen ikka omajagu rahulikumalt tegutsenud.

Mille poolest erineb töö noorte ja täiskasvanutega?

See on ühteaegu sarnane, kuid ka üsna erinev. Ei ole vahet, kas sinu ees on noored pilliõppurid või kogemustega professionaalsed muusikud – et proov hästi õnnestuks, tuleb dirigendil alati hästi valmistuda! Läbi on vaja töötada repertuaar, püstitada proovi eesmärgid ning mõelda, mida õpetlikku saab kõigile edasi anda. Ma ei ole veel kuulnud, et keegi sooviks tulla proovi, kus töötempo on aeglane ning igavletakse. Otsene paralleel on siin koolitunniga! 

Erinevustena võiks välja tuua noorte suurema sära silmis ning soovi tulemuse saavutamiseks rohkem vaeva näha. Vanuse kasvades muutuvad inimesed paratamatult mugavamaks, samuti kimbutavad täiskasvanuid elumured, mis paraku võetakse proovi kaasa. Täiskasvanute eelis on, et nad on vastutustundlikumad ning iga väiksemagi põhjuse tõttu harjutuselt kergesti ei puudu. Eelnevat loetelu ei tasu võtta kui 100% tõde, kõik sõltub konkreetsetest inimestest. Isegi regiooniti võib olukord mõnevõrra erineda.

Millest unistate?

Unistan Eestist, kus kultuuri väärtustataks senisest rohkem. Unistan Eestist, kus riik ei läheks käsipidi kallale oma visiitkaartidele (loe: puhkpilliorkestrite koondamine). Unistan Eestist, kus me kõik saaksime teineteist hukka mõistmata elada.