Ärevus kui uus reaalsus

21. apr. 2023 Hanna Allmäe, MA, eripedagoog; Eleriin Sild, MA, eripedagoog; Tiiu Tammemäe, PhD, TLÜ eripedagoogika lektor - 1 Kommentaar
Illustratsioon: Shutterstock

Oskar kõnnib kodust kooli. Vahetult enne kooli pöörab ta kõrvaltänavale. Ta ei taha kooli minna, sest inglise keeles on plaanis ettekanded. Oskar teab, et kui tuleb tema kord rääkida, muutub ta näost punaseks ja hakkab üle kere värisema. Oskar otsustab kooli mitte minna.

Greetel on matemaatikas tulemas kontrolltöö. Ta on õppinud, kuid tundi jõudes on tal kõik meelest läinud. Ta ei leia pastapliiatsit, tema pea kumiseb. Greete tunneb, et kurgus on klomp, ja ta ei saa hingata. Ta tõuseb laua tagant ning kõnnib klassist välja. Koridoris meenub talle, et ta unustas koolikoti klassiruumi. Kell heliseb ja Greete näeb õpetajat tulemas.

Marisel algab eripedagoogi juures õpiabitund. Maris vaatab harjutusi, mis on tunniks planeeritud. Ta hakkab nutma, sest ei saa tööülesandest aru. Õpetaja selgitab, kuid peas muutub kõik veelgi segasemaks. Maris räägib õpetajale, et ei suuda keskenduda ja talle ei jää mitte midagi meelde.

Uute olukordade või inimestega kokku puutudes tunneme kõik ärevust, sest me ei tea täpselt, mis juhtuma hakkab. Sellest tulenevalt hakkab süda kiiremini lööma ja lihased tõmbuvad pingule. See on loomulik reaktsioon, mis võib väljenduda vähem või rohkem silmatorkavalt. Ilmselt on üsna tavapärane, et õpetajad märkavad enne suurt kontrolltööd või eksamit, et üks õpilane klõbistab pastakaga, teine niheleb istudes, mõnel värisevad käed, keegi närib intensiivselt nätsu. See on normaalne reaktsioon stressile, närvisüsteem reageerib uudsele olukorrale. Ärevus ei pruugi väljenduda ainult ühe kindla tunnusena, seega tuleks õpetajatel mõista võimalikke ärevushäire märke, milleks on rahutus, südamekloppimine, pearinglus, higistamine, värisemine, iiveldustunne, kontrolli kadu oma keha üle, ebamäärased lühiajalised valud eri kehaosades, unehäired. Ärevil õpilased kipuvad motivatsiooni ning huvi kaotama ning võivad jätta õpetajatele mulje, et nad ei pane tähele, pole motiveeritud, segavad tundi. 

Tõenäoliselt ei saa me koolis ärevust tekitavaid olukordi vältida ja see ei peakski olema eesmärk – kooli roll on ju noort igapäevaeluks ette valmistada, ja selle hulka kuulub ka mitmesugustes olukordades toimetulek. Küll aga saame suunata noori oma ärevust märkama ja sellega tegelema. Põhikooli riiklikus õppekavas on välja toodud enesemääratluspädevus –õpilane peaks suutma mõista ja hinnata iseennast, oma nõrku ja tugevaid külgi; analüüsima oma käitumist erinevates olukordades, lahendama suhtlemisprobleeme. Seega tähendab enesemääratluspädevus ka seda, et õpilane tuleb ärevust tekitavates olukordades toime, ja selle pädevuse kujunemisele peab kool kaasa aitama.

Nagu iga paha tuju ei ole depressioon, nii ei ole ka iga pabistamine ärevushäire. Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima, kui ärevus on väga tugev või kestab pikalt. Õpilane võib hakata mingeid olukordi (kooliskäimine) või inimesi vältima. Ka siin kehtib põhimõte, et mida varem me ärevust märkame ja sellega toimetulekut suuname, seda väiksem on tõenäosus, et see muutub häireks.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire korral märkab õpetaja eelkõige füüsiliselt aktiivset last, kuid tähelepanuhäirega last ei pruugi ta märgata. Niisamuti märkab õpetaja ärevushäire korral eelkõige neid õpilasi, kelle ärevus ilmneb käitumises, kuid vaikselt istuv ärevil laps võib jääda tähelepanuta. 

Ärevil inimesel on (kujutletava) ohu korral võimalikud mitmesugused reaktsioonid: võitle, põgene või tardu (ingl fight, flight, freeze). Võitle või põgene puhul kiirenevad hingamine ja südame töö ning keha on valmis kiirelt reageerima. Tardumise puhul reageerib keha pidurdumisega – inimene on kehaliselt, vaimselt ja emotsionaalselt tardunud ning tajub endaga toimuvat tuimemalt. Oma õpilasi tundev õpetaja oskab selliseid muutusi nende käitumises märgata.

Martin Seligmani kaks eksperimenti

Õpitud abituse ja ka õpitud optimismi mõistetega tuntuks saanud USA psühholoog Martin Seligman viis kolleegidega 1960. aastatel läbi uuringu, kus puuri suletud koertele anti lühikesi valusaid elektrilööke. Pärast korduvaid elektrilööke avati puuride uksed. Kontrollrühma koerad, kes polnud eelnevalt elektrilööki saanud, jooksid otsekohe minema, kuid elektrilööke saanud koerad ei proovinudki põgeneda, olgugi et puuri uks oli pärani – nad lamasid vaikselt ja niutsusid. Nad tundsid end abituna ka siis, kui väljapääs oli olemas. Nad olid abituks õppinud.

Seligman jt tegid ka teise abitust tekitava eksperimendi. Selles pidid inimesed lahendama mõtlemist nõudvaid ülesandeid mürarikkas keskkonnas. Pooled katses osalenutest teadsid, et soovi korral saavad nad müra välja lülitada, teised seda ei teadnud. Need, kes olid müra väljalülitamise võimalusest teadlikud, ei kasutanud seda võimalust kuigi sageli, kuid lahendasid ülesandeid efektiivsemalt ja otstarbekamalt. Kes aga ei teadnud, et müra saab välja lülitada, tundsid enda abituna ja said ülesandega halvemini hakkama. Seega piisas oma töö tulemuste paranemiseks üksnes teadmisest, et vajadusel on võimalik oma olukorda mugavamaks muuta. Niisamuti on õpilastega – ainuüksi teadmine, et abi on käeulatuses, muudab nad rahulikumaks. 

Õpilane, kes on korduvalt kogenud ebameeldivusi ja abi puudumist, võib tarduda ja käega lüüa ning vaikselt kannatada – see ei toeta õppimist. Kui õpilane aga teab, et vajadusel saab ta õpetajalt abi küsida ning oma õppimist ja vastamist muul moel organiseerida, saab ta enesekindlust juurde ja tunneb end rahulikumalt. 

Avalikkus paraku ei tea, kui tähtis on ärevuse puhul teadmine, et abi on käeulatuses. Selle asemel arvatakse, et ärevusega aitab toime tulla ärevust tekitavate olukordade, kohtade või isikute vältimine. Vältimine võib ärevust ent veelgi suurendada. 

Uuringute põhjal esineb 10–28%-l inimestest elu jooksul ärevushäire. Toetava ja mõistva keskkonna loomisega saaks kool paljuski kaasa aidata, et ärevus ei muutuks tavapärases õppeprotsessis arengut pidurdavaks häireks.  

Mõned nõuanded koolile

  • Õpikeskkond olgu turvaline: vigade tegemine on õppimisprotsessi loomulik osa ja kelleltki saab alati abi küsida. 
  • Laps peab tundma, et teda võetakse tõsiselt, tema mure on oluline ning teda toetatakse.
  • Õpilastele tuleb koolis luua rahulikke ja turvalisi kohti omaette olemiseks.
  • Kui laps ei saa ärevuse pärast koolis käia ja tema õpivõimekus langeb, siis võiks tal lubada õppida mõni aeg distantsilt.
  • Ärevil õpilane võiks algul esitada suulisi ettekandeid õpetajale individuaalselt, kuni ta julgeb esineda kogu klassile.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ärevus kui uus reaalsus”

  1. Kadri Luht ütleb:

    Tere
    Praktiseeriva sotsiaalpedagoogina olen veendunud, et ärevusega laste abistamisel oleks suur abi tõhusast võrgustikutööst lapsega tegelevate tugiteenuste osutajate, lapsevanemate ja pedagoogidega. Tõhusat võrgustikutööd piiravaid asjaolusid on praegu mitmeid. Kuidas seda olukorda parandada laste parimaid huve silmas pidades – selles on küsimus.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!