Balilt Green Schoolist kaasa pea, süda ja käed

Senini Euroopa piires rahvusvahelist koostööd teinud Tartu Kunstikool tegi algust ka üleilmse õpirändega – kooli direktor Kadi Kreis ja õppejuht Roosi Nemliher tutvusid Bali saarel Green Schooli põhimõtetega.

Mis on Green School ja miks otsustasite külastada Tartu Kunstikooli üleilmse õpirände avamiseks just seda kooli? 

Roosi Nemliher: Green Schooli (ee Roheline Kool) osutus valituks, sest sealne kogukond toimib samade väärtuste alusel, mida ka Tartu Kunstikool oma sihtide seadmisel oluliseks peab: jätkusuutlik haridus, inimeste, loodusliku ja kultuurilise keskkonna hoidmine, loovuse ja disaini tark kasutamine õppetöös. Green Schooli asutasid John ja Cynthia Hardy. John ei sobinud lapsena oma kodumaa Kanada kooli. Ta kolis Balile, kohtas seal oma naist ja neist said edukad ettevõtjad. 2006. aastal tekkis neil soov rajada kool, mis sobiks neile ja nende lastele.

Kadri Kreis: Tartu Kunstikool on panustanud rahvusvahelisse koostöösse 15 aastat, mistõttu saame juba hinnata õpirände pikka mõju meie vilistlaste erialasesse tegevusse. Näeme, et nad on valmis professionaalselt töötama rahvusvahelistes meeskondades ja loomingulistes projektides. Akrediteeritud organisatsioonina ei saa me jääda paigale ning sel aastal tegime Green Schooli külastades esimese julge sammu üleilmse õpirände avamiseks. Kui seni on meie tegevus piirdunud peamiselt Euroopaga, siis tänasest asume looma üleilmset võrgustikku.

Kas see, et kool asub Bali saarel, peegeldub ka kooli õppetöös? 

Roosi Nemliher: Kogu kooli õppekava on seotud Bali saarega. Näiteks projektõppes valivad õppijad oma projektiga lahendamiseks probleemi, kuidas koguda suvise põua ajaks vett. Koolis on igal kolmapäeval neljatunnine jalan jalan, mis tähendab indoneesia keeles jalutamist. Jalan jalan’il õpitakse tundma kohalikku floorat ja faunat näiteks nii, et noored käivad mangroovisaludes prügi korjamas ja teevad sellest video. Mangroovisalud on muide ühed maailma kolmest suurimast süsinikusidujast.

Torkas silma ka see, et õppetöös arvestatakse kogu põhikooliastmes kohalikke Bali pühi. Koolis on õppijaid üle 400 üle maailma. Austusest kohaliku kogukonna ja kultuuri vastu võtavad õppijad osa Bali pühade tähistamisest, õpivad kohalikku keelt ja söövad kohalikku toitu. Green School on väga hea mudel, kuidas koostada globaalne õppekava kohalikus kultuurikontekstis. 

Kadi Kreis: Green Schoolis mõtestasin ümber selle, kui looduslähedane on eestlaste mõtteviis. Meil on häid mooduseid, kuidas seda kooli õppekavadesse siduda, aga võiksime seda teha veel rohkem. Oleme soome-ugri rahvas, loov ja loodustark ning võiksime seda julgemalt ja uhkemalt väärtustada. Balil kogetu põhjal tekib küsimus, kas ka Eestil võiks olla oma soome-ugri mõtteilmast lähtuv haridusmudel?

Kes olid teiega samal ajal tulnud Green Schooli õppima ja kes teid õpetasid? Milline kool välja nägi?

Roosi Nemliher: Meiega samal ajal õppis umbes 20 külalist üle maailma: Indiast, Singapurist, Ameerika Ühendriikidest, Uus-Meremaalt, Peruust, Egiptusest, Dubaist, aga ka Hollandist, Belgiast, Iirimaalt. Ka õpetajaid oli üle maailma, eriti palju oli neid Kanadast, Austraaliast ja Suurbritanniast.

Kadi Kreis: Programm oli tihe, olime koos varahommikust magamaminekuni. Väga oluline on teha kõik koos läbi. Peegeldusena tooksin välja, et Eestis on koolil ja õpetajal väga palju vabadust ise otsustada, võrreldes näiteks Singapuriga. Meil on vedanud.

Samas tekkis tunne, et kohati on Vana Maailm oma haridustraditsiooniga liiga mugavaks muutunud. Meie koolid näevad ikka välja nii, nagu sada aastat tagasi. Aga kõik ümbritsev on muutunud tohutu kiirusega. Haridusstrateegiat tehes hakkas Eestis levima õmblusteta õpiruumi mõiste. Green School viljeleb seda jõuliselt. Vähetähtis ei ole ka pedagoogilise kontseptsiooni võimendamine kooli arhitektuuri ja keskkonna abil. Green Schooli seinteta bambuskool, bambusarhitektuur on maailmakuulus. Koolihoonete, õpikeskkonna julgemate kestlike lahendusteni on Eestis veel pikk maa minna. Me oleme kinni „korralikus“ õpiruumis. Hoidku selle eest, et uuele lauale tekiks plekk! Green School on näide loovast keskkonnast. Vaba, natuke suvaline, aga hooliv, vastates sel viisil küsimusele, kuidas luua koostööd soosiv keskkond, mis on korraga nii avatud kui turvaline. 

Roosi Nemliher: Green School asub kohas, kus on palju mürgiseid madusid, järske üles-alla treppe jm ohte. Kooli lähenemine on koos iga õppijaga arutada, kuidas hinnata riske ning ohu korral tegutseda. Keegi ei tee sellest suurt numbrit, kui saad märjaks, mustaks või ennast natuke ära lööd. Sa tead, kust saab abi ja kuidas tegutseda näiteks mürgist madu nähes. Klassides ei pööratud erilist tähelepanu välisele, kõik oli lihtne ja toimiv ning sobis keskkonda. 

Kadi Kreis: Võiksime Eesti hariduses kooli ümbritsevast linnaruumist/õuest veel rohkem mõelda kui õpiruumist ja seda ka rohkem kasutada. Aga eelkõige tuleks lahti saada silotornidest hariduses ja tuua asemele terviklik (holistiline) õppimise ja hariduse käsitus, mille alusväärtused on koostöö, kogukond ja loomulikkus.

Kui Balil kogetu lühidalt kokku võtta, siis jah, see kool on nagu unistuste lapsepõlv ja unistuste koolipäev. Vähemalt väga ligilähedane. 

Mis oli õppetöö sisus teie jaoks uut ja olulist? 

Roosi Nemliher: head-hands-heart- (ee pea-käed-süda) lähenemine. See tähendab, et lisaks akadeemilistele õpingutele (head) on väärtustatud ja õppetöösse integreeritud praktiline ehk tegutsedes õppimine (hands) ning hinge eest hoolitsemine (heart). Eneseväljendus, oskus keskenduda, eneseteadlikkus ei ole midagi eraldiseisvat, vaid iga õpetaja rakendab neid oma tunnis. Õppekavas ei ole ainult matemaatika või kirjandus, ainekava (lõimitud ainekava) tehes määravad õpetajad, kus on head, kus on hands ja kus on heart. Näiteks astronoomia ja füüsika õppimisel on oma koht andmete analüüsil, arvutamisel, kirjandusel, lugemisel, vaikusel, taevavaatlusel. Ehk siis füüsikaõpetaja teadvustab, et tema ülesanne on samuti õppija vaimse tervise ja praktiliste oskuste sidumine. 

Kadi Kreis: Koolis kõlas ka iga päev kl 14 gong, millele järgnesid vaikuseminutid. Meie koolis on kunstitunnid praktiline tegevus, mis ühtlasi aitab süveneda, aju treenida, soosib keskendumist. 

Aga mis meid Eestisse tagasi jõudes raputas, oli taipamishetk, et kogu Green Schoolis veedetud aja jooksul ei rääkinud me kordagi hindamisest. Võib-olla ongi hindamine juba vanamoodsaks kontseptsiooniks muutunud. Küll aga rääkisime vastastikku tagasiside andmisest. Kuidas seal siis üldse kooli lõpetada saab, võib tekkida küsimus. Nii põhi- kui keskkooliastme lõpus on „Rohelise kivi“ ehk projekti kaitsmine. Projekti valivad õppijad oma huvist lähtuvalt. Üks näide väga edukast projektist on 2016. aasta vilistlase ettevõte Force of Nature, mis keskendub kliimaärevuse vähendamisele eri kogukondades. Selle asutaja Clover Hogan kutsuti Oxfordi ülikooli õppima, kuid ta keeldus, sest soovib oma projektile keskenduda.

Jätkusuutlik haridus, inimeseks olemine on kogu Green Schooli tegevuse keskmes. Olin seni seostanud transformatsiooni kui kvaliteedijuhtimise mõistet pigem organisatsiooniga. Et transformatsioon viitab eelkõige organisatsiooni võimele muutuda. Green Schoolis taipasin, et transformatsiooni peab julgemalt vaatama nii õpilase kui ka õpetaja tasandil. Transformatsioon on igas inimeses, igas päevas ja tunnis. 

Need mõtted panid meid omakorda arutlema mõistete unlearning ja unschool üle. Leiutasime koos hea kolleegi Aigiga neile vasteks unuõppimise – see on julgus lahti lasta ja minna kaasa ebakindlusega!

Mida uut Bali kogemusest võiksime kasutusele võtta? 

Kadi Kreis: Kutsehariduse ülesanne on praegu vastuoluline: ühelt poolt tööandjatele spetsialistide kasvatamine ja koolitamine, teisalt toimuvad majanduses väga suured muutused. Me peame lähtuma eelkõige inimesest, et ta oskaks oma oskusi kasutada ja uusi õppida ka viie või kümne aasta pärast. Oskused annavad vabaduse. Oskused annavad vabaduse ka maailma muuta. 

Kunstikoolis oleme ehk rohkemgi harjunud n-ö rebel’itega. Me peame õpetama, tagasi- ja edasisidestama ning toetama noori, kes muudavad maailma ja teinekord (tegelikult iga põlvkond) nii, et vastanduvad eelmisele. Kuidas toetada positiivseid mässajaid? Kuidas õpetada rahumeelselt, edasiviivalt ja tulemuslikult (ennast lõhkumata, kurjust kasvatamata, vihkamist kasvatamata) maailma muutma? Green Schoolis me nägime seda. Dialoog, kuulamine, hoolimine, erinevuste aktsepteerimine on seal väga olulisel kohal.

Mida plaanite kohe kasutusele võtta ja mida kaugemas plaanis? 

Kadi Kreis: Saime inspiratsiooni teha oma kooli jätkusuutlikkuse kompass, mis on õpetaja ja õpilase tööriist. Kompass valmis meie arengukava strateegilistest eesmärkidest lähtuvalt. Iga õpilane ja õpetaja saab vaadata, kas tema projekt, kava, tunnisisu, eesmärk kattub kooli eesmärkidega. Hakkame seda nüüd katsetama.

Roosi Nemliher: Juba tagasiteel lennukis panime kirja oma kooli pedagoogilised praktikad, mida kavatseme lühidalt ja selgelt sõnastada. Nägime Balil end kaugemalt ja märkasime paremini oma väärtusi. Saame julgustada õpetajaid, kes on kestlikkuse mõttes õigel teel, neid võimestada. Ja julgemalt suunata õpetajaid, kes veel kahtlevad.

Kadi Kreis: „Meiega tulid kaasa kestliku hariduse viis põhimõtet

1. Kõik algab inimesest: hoiame õpetajat ja õppijat kui tervikut.
2. Soodustame loomulikku arengut õmblusteta õpiruumis.
3. Minimaalne pedagoogika ehk vähem on rohkem: anname õppimisele ruumi õpetamise arvelt.
4. Pea-käed-süda-lähenemine: lisaks akadeemilisusele vajab inimene õppimist käte ja kehaga, oskust tunda oma südant, vaimu ja emotsioone.
5. Kui oskame hoida inimest, oskab inimene hoida keskkonda.“