Eesti õpetaja vene koolis (4): Ainekava ei juhi elu, vaid elu juhib ainekava

Tartu Hansa Kooli emakeeleõpetaja Siim Karnö õpetab eesti keelt ka vene õpilastele Tartu Annelinna Gümnaasiumis. Kogemused on tulnud tund-tunnilt, ütleb Karnö. 

Siim Karnö lõpetas 2015. aastal Tartu Ülikooli ja asus tööle Tartu Hansa Kooli eesti keele õpetajana. Üle-eelmisel aastal tõi juhus Karnö aga naabruses asuvasse Annelinna gümnaasiumi, õpetama eesti keelt emakeelena noortele, kes tulnud eestikeelsest põhikoolist. Neid õpilasi ei ole kuigi palju, kuid viimastel aastatel on siiski leidunud eesti emakeelega õpilasi, kes on soovinud oma haridusteed just Annelinna gümnaasiumis jätkata. Praegu on gümnaasiumiosas eesti keelt emakeelena õppijaid 15.

Eelmisest sügisest õpetab Karnö eesti keelt ka vene emakeelega noortele.

„Kõige rohkem hämmastas mind siia kooli tulles vene õpilaste temperament,“ märgib Siim Karnö. „Eesti lapsi on raske klassi ette saada. Vene lastega on vastupidi, neid ei saa lavalt ära, nad on siirad ja vahetud. Ütlevad asju ausamalt ja nende tagasiside on märksa adekvaatsem. Nad ei häbene ka küsida, kui midagi ei tea või ei saa aru.“

Karnö on ülikoolis õppinud eesti keele õpetamist emakeelena. Eesti keele kui teise keele õpetamise kogemus on tulnud töö käigus.

„Ülikoolist tulles arvab noor õpetaja, et täis varjatud kullateri on viimne kui inimene – nagu Ellen Niidu luuletuses. Aga peagi selgub, et nii see pole,“ muheleb Karnö. „Sõltumata sellest, kas õpetan neljandat või kaheteistkümnendat klassi, lähtun sellest, et igaüks on täpselt nii hea, kui ta parajasti on. Koos hakkame minema, alustame puhtalt lehelt. Kui mõni laps ei oska ühtegi käänet, siis hakkamegi seda õppima, kuigi õppekava järgi ta peaks oskama. Ainekava ei juhi elu, vaid elu juhib ainekava. Mul on tekkinud julgus katsetada. Suureks abiks on juhtkonna tugi, koostöö kolleegidega.“

Siim Karnö õpetab gümnaasiumiastmes, kuhu on tulnud õpilasi ka teistest koolidest, kust nad pole kaasa saanud head eesti keele oskust. Nende õpilaste järele aitamiseks on loodud tasanduskursus. Õpetaja hinnangul on kõik õpilased püüdlikud, käegalöömise tunnet pole ta tajunud. Ei ole pidanud ka kellelegi selgitama, miks on eesti keelt vaja. 

„Nad on sündinud vabas Eestis ja nende hoiak on juba teistsugune, kui oli venelastel varem,“ nendib Karnö. „Paljud on käinud eesti lasteaias, jälgivad eesti meediat. Ma ei tunneta vastasseisu. Rõhume koolis riiklusele, võtame täie tõsidusega kõiki Eesti riigi tähtpäevi ja tähistame neid. Õpetame eesti keelt, aga austame ka teiste rahvaste keelt, kultuuri ja traditsioone. Kultuuride dialoog on meie koolis au sees.“

Siim Karnö püüab tunnis kasutada võimalikult mitmekesiseid meetodeid, kuid liigset mängulisust ei poolda. Osa tunde toimub arvutiklassis, vahel vaadatakse üheskoos filmi ja analüüsitakse nähtut. Suur rõhk on raamatute ettelugemisel, et õpilased kuuleksid eesti keele kõla. 

„Tunni keskkond peab olema vaid eestikeelne. Kuigi ma saan aru, kui keegi midagi vene keeles küsib, vastan ainult eesti keeles ja palun õpilasel sõnastada oma küsimuse eesti keeles,“ lausub Siim Karnö.

Eesti keele tunnist peab õpilane kaasa saama võimalikult palju teadmisi eesti kultuurist. Tammsaare sünniaastapäeval, mil tähistati eesti kirjanduse päeva, lugesid õpetajad ette oma lemmikraamatuid. Karnö annab õpilastele lugemissoovitusi. Mõned õpilased on ise leidnud endale huvipakkuvaid raamatuid. Näiteks üks noormees, kes harrastab korvpalli, luges oma iidolitest raamatuid ja otsis hoolega talle tundmatute sõnade tähendusi.

„Nii eesti kui vene koolis annab aga üha enam tunda inglise keele mõju,“ on Siim Karnö tähele pannud. „Lapsed teavad mõnda sõna inglise keeles, aga ei tea selle vastet emakeeles. Lapsed loevadki inglise keeles rohkem, ka mängud ja filmid on ingliskeelsed.“

Siim Karnö meenutab, et kui ta tuli kaheksa aasta eest õpetajaks, siis oli levinud mõtteviis, et esimesed aastad on rasked, aga kui materjalid olemas, siis lased juba kergemalt edasi. Tegelikult see kuvand enam ei toimi, kogu aeg tuleb midagi uut ja õpetajal tuleb luua uusi materjale ja ise juurde õppida. 

Kunagisi materjale ei saa enam kasutada kas või sellepärast, et õpilaste sõnavara on kitsamaks jäänud. Enne raamatute lugemist tuleb õpetajal paljutki selgitada.

Hansa koolis lõpetas Karnö eelmisel kevadel klassijuhatajana üheksandikega ja sai sügisel asemele neljanda klassi. 

Ta koges peagi, et väikestel on hoopis teised mured. Kord nuttis üks laps lohutamatult. Asja uurides selgus, et ta oli ilma jäänud tunnis jaotatud väikesest šokolaadist. Õpetaja andis siis talle kaks tükki ja päike hakkas taas paistma.

„Mulle meeldib mitmekülgne elu, mida pakub mitmes koolis ja eri vanuses lastega töötamine,“ nendib Karnö. „Selline keskkonnavahetus aitab pingeid maandada. Vene kooli ei tasu karta. Tuleb ise olla avatud, austada ja aktsepteerida õpilaste eripärasid. Siis aktsepteerivad nemad ka sind. Teerulliga üle sõitmine tänapäeva koolis ei toimi.

Tund-tunnilt tulevad kogemused, kogu aeg tuleb ennast analüüsida ja julgelt abi küsida, ei tasu põlve otsas midagi leiutada. Meie koolis on nii palju kogemustega õpetajaid, kes on ise õpikuid teinud. Neil on tõenduspõhised materjalid ja tulemused ette näidata.“