Emakeelele pühendatud päev
15. aprillil toimus Toompeal Eesti Teaduste Akadeemia saalis rahvusvaheline konverents, tähistamaks Kuusalu kiriku- ja keelemehe Eduard Ahrensi 220. sünniaastapäeva.
Konverentsi avas teaduste akadeemia president, akadeemik Tarmo Soomere, kes oma sõnavõtus tõi kuulajateni ka antiikaja mõtleja Galenose öeldu: „Keele peamine mõõdupuu on selgus.“ Konverentsile olid saatnud oma tervitussõnad EELK peapiiskop Urmas Viilmaa, EELK piiskop Tiit Salumäe ja Tallinna Toomkooli direktor Egle Viilmaa. Kohapeal olid tervitamas Kuusalu vallavanem Terje Kraanvelt ja Emakeele Seltsi esinaine Helle Metslang.
Keele selguse eest seisis ka Eduard Ahrens, kes astus oma 1843. aastal ilmunud eesti keele grammatikaga „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes“ („Tallinnamurdelise eesti keele grammatika“; teine, täiendatud trükk 1853) otsustava ja julge sammu: läks üle vanalt, saksa keele eeskujul loodud kirjaviisilt eesti keele hääldusega sobivamale soomepärasele kirjaviisile. Selle järgi peetaksegi Eduard Ahrensit tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks.
Mihkel Kampmann on öelnud (1913): „Ahrens wabastas kirjakeele walitsewa kirikukeele mõju alt ja tegi rahwakeele grammatikaliselt kirjakeele aluseks.“ – „Seega seisab uus kirjawiis meie keele loomu ja seaduste põhjal.“
Eduard Ahrens on üks niisugustest ajaloolistest isikutest, kelle roll on osutunud ajaüleselt väga oluliseks, ent kes ise on jäänud suhteliselt tundmatuks. Keeleteadlane Mati Hint ütles 2017. aastal, kui Kuusalu pastoraadis avati Laurentsiuse Seltsi eestvõttel ja eesti rahva toel Eduard Ahrensi mälestusmärk (autorid A. Simson, P. Mänd): „Ahrens oli tugev usuvõitleja, aga ta tahtis seda teha õiges eesti keeles. Suurel määral on Ahrens, ise seda aimamata, ma arvan, eesti identiteedi päästja.“
Kuusalus tegutsev Laurentsiuse Selts on pühendanud rohkem kui kümme aastat oma kunagise kaaskihelkondlase mälestuse jäädvustamisele ja tema elutöö, millest kasvas välja praegune eesti riigikeel, propageerimisele. Omaette vaimseks mälestussambaks on kujunenud Ahrensi konverentsid, mida Laurentsiuse Selts on korraldanud alates 2013. aastast. Seega oli tänavune 10. konverentski juubelihõnguline.
Ahrensi konverentside korraldamine ei ole kunagi olnud Laurentsiuse Seltsi põhikirjaline ülesanne, nii et need pole aset leidnud mingi kohustusena. Ühiste arutluste käigus on see idee kuidagi loomulikult ja spontaanselt sündinud ning nüüd juba traditsioonina elujõuline ning igal aastal elevusega oodatud. On ju meie emakeele, selle hoidmise ja arendamisega seotud nii palju huvitavat ning teadmisväärset, et kahju oleks seda unustusse jätta.
Ja meil on palju inimesi, kelle elutöö või amet on väärindanud meie emakeelt ja ajalugu. Rõõm on tõdeda, et professionaalide kõrval on kuulajate ette astunud ka õpilased ning akadeemilises tegevuses alles esimesi samme astuvad üliõpilased. Nii luuakse põlvkondade side, jagatakse ühist huvi ning väärtustatakse emakeelt. Ja nii saab osalejatele ning esinejatele tuttavamaks ka Eduard Ahrens, väsimatu kiriku- ja keelemees, tänu kellele on meil praegu elujõuline kirjakeel.
10. konverentsi esinejad pakkusid riigi väärikaimas saalis 80-pealisele kuulajaskonnale oma ettekannetega võimaluse veelgi avardada ettekujutust Eduard Ahrensist nii keelemehe kui ka kirikuõpetajana (26 aastat Kuusalu koguduse pastor), lisada teadmisi tollaste olude ja elu- ning kirikukorralduse kohta. Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professori Karl Pajusalu abil said selgemaks eestlaste ja soomlaste keelekontaktid Põhja-Eesti rannikualadel.
Laurentsiuse Seltsi juhatuse liige, ajaloolane Sulev Valdmaa kõneles Eduard Ahrensi tähtsusest, tuues esile nii tema kaasaegsete karmid seisukohad uuendusliku grammatika suhtes kui ka isiklikumat laadi läbikäimised teiste keelemeestega, sh soome rahvuseepose koostaja Elias Lönnrotiga, kes Ahrensil Kuusalus külaski käis.
Baltisaksa kultuuripärandi uurija Sirje Kivimäe lõi kuulajaile värvika ettekujutuse Eestimaast Ahrensi ajal, Tartu Ülikooli professor, kirikuloolane Priit Rohtmets lisas põhjaliku ülevaate tolleaegsest kirikukorraldusest Eesti- ja Liivimaal. Eesti Keele Instituudi vanemteadur Annika Viht tutvustas Eduard Ahrensi positsiooni 19. sajandi grammatikute seas. Soome keeleteadlane, Emakeele Seltsi ja Johannes Aaviku Seltsi auliige Hannu Remes on aastakümneid tegutsenud Soome-Eesti keele- ja kultuurikontaktide edendajana. Sel korral kandis tema ettekanne pealkirja „Soome keel Eduard Ahrensi grammatikas“. Konverentsi juhtis ka seekord keeleteadlane, praegu Ülenurme Gümnaasiumi direktor Tõnu Tender.
Sisuka päeva lõpetasid muusikalise tagasivaatega Ahrensi aega sopran Maria Valdmaa ja klavessiinimängija Saale Fischer, kes esitasid siinsete (balti)saksa vähetuntud heliloojate avalikkusele seni tutvustamata, koduse musitseerimise tarbeks loodud salongimuusikat.
Laurentsiuse Selts koostas Ahrensi tähtpäevaks kogumiku „Mees, kelle „õlade pääl“ meie emakeel seisab. Eduard Ahrens 220. Raamat jõudis trükki kohaliku omaalgatuse programmi toel. Väljaande eesmärk on jäädvustada Kuusalus tegutsenud keele- ja kirikumehe Eduard Ahrensi ettevõtmisi ning neile pühendatud konverentsidel kõneldut – kinnitust meie keele ja keelekultuuri elujõust. Raamat on sobilik lugemisvara igale kultuuriloohuvilisele ja õppivale noorele, ent Kuusalu rahva jaoks on see eelkõige kummardus omakandimehe saavutuste ees. Raamat kingiti tänutäheks konverentsil esinenutele, selle said ka autorid, kelle kaastöö kogumikus ilmus.
Eelkirjeldatuga poleks Laurentsisuse Selts ilma toetajate ning abilisteta toime tulnud. Suur tänu Kuusalu vallale, teaduste akadeemiale, kultuurkapitalile, Eesti Kirikute Nõukogule, Emakeele Seltsile, Murtud Rukkilille Ühingule ja Tallinna Toomkoolile! Kuulajate kõhud said täis tänu Kuusalu oma toitlustaja OÜ Hirveli traditsioonilisele mulgipudrule ning küpsetistele.
Laurentsiuse Seltsi 10. Eduard Ahrensi konverentsi saab kokku võtta ühe osaleja sõnadega: „Ma tulen järgmisel aastal kindlasti jälle, sest mul oli täna siin väga hea olla.“
Kohtumiseni aasta pärast!