Hariduskolonialismi mitu tahku

21. apr. 2023 Arne Rannikmäe filosoofia teadusmagister - Kommenteeri artiklit

Samal teemal: Rain Mikser, „Kolonialism, kolklus ja kuldne kesktee“, ÕpL, 27.01.2023


Arne Rannikmäe.

Rain Mikser kirjeldab hästi olukorda Eesti haridusuuringutes ja teadusartiklite publitseerimises.

Kokkuvõttes on väga kasulik Rain Mikseri artikli nõuanne õpetajakoolituses õppijatele: „Kui leiate mõne uudse, tõeliselt vaimustava suundumuse, mida tahaksite kasutada ja juurutada, siis otsige esmalt artikleid, mis selle vaimustuse kummutavad.“ Sama soovituse võiks edasi anda tegevõpetajatele, kuigi arvan, et väga paljud pikema koolikogemusega õpetajad on juba aru saanud, et Angloameerika või Aasia koolikultuuris leitud tulemused ei ole meile mehaaniliselt ülekantavad. Ning rahvusvaheliste ja samuti Eesti teadlaste tekstide lugemisel ei ole vaja alustada alt üles vaatava hoiakuga, pigem tuleb olla kindel oma terves ja kriitilises mõtlemises.

Uuringud hariduses on akadeemilise tegevuse ja ideaalis ka tegevõpetajate üks töövaldkond, mille tulemused avalikustatakse konverentside ettekannetes, artiklites ja monograafiates. Kuna akadeemilises maailmas kehtib kirjutamata reegel publish or perish (ee publitseeri või hukku), siis kandub avaldamise surve üle kirjastustele ja ajakirjadele. See omakorda tekitab paradoksaalse olukorra, kus selle asemel et oma loomingust kasu teenida (nii nagu kunstis, kirjanduses jm), peab teadlane kirjastusele teadustekstide avaldamise eest peale maksma. 

Lauri Laanisto on uurinud teaduskirjastamise ja sellega seotud ajakirjade maailma ning osutab muuseas, et ajakirja Nature hinnakirjas on ühe artikli menetlemise kulud 9500 eurot (Sirp, 08.07.2022).

See valdkond on tuttav magistrantidele ja eriti doktorantidele, kellel on samuti publitseerimiskohustus. Järgnevalt püüan kirjeldada hariduskolonialismi mõnda tahku kahe konkreetse näite ja kriitika kaudu. Esmalt aga ühest olulisest haridusmetodoloogilisest küsimusest.   

Teaduspõhine, tõenduspõhine ja kõhutundepõhine   

2019. aasta kevadel toimus Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduste konverents teemal „Haridusinnovatsioon – tõenduspõhine praktika või kõhutunne?“, kus Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi professor Tobias Ley esitas sama pealkirjaga ettekande. Loomulikult oli ettekande sõnum tõenduspõhisuse poolt, kuid Ley osutas samuti sellele, et õpetajal, kes tegutseb n-ö kõhutunde põhjal, on teatud olukorras eelis. Alati ei ole aega hakata haridusteaduslikku manuaali lugema nagu arvuti seadistamise puhul, tuleb tegutseda siin ja praegu. Tuleb improviseerida.

Kahjuks seostub kõhutundega palju müüte, mille puhul tuleb tõesti olla kriitiline. Üheks klassikaliseks näiteks on kujunenud arvamus, et igal õpilasel on oma individuaalne õpistiil, mis tuleks ära tunda ja millega arvestada. Ley väitel usub seda üle 90 protsendi õpetajatest. Kahjuks ei ole senini koherentseid teaduslikke tulemusi, mis niisugust väidet kinnitaksid. 

Levinud müüdina võib veel nimetada arvamust, et esimesed kolm eluaastat on aju arengus määravad, aju eri poolkerade domineerimine mõjutab otseselt õppimist ja et kasutame ainult 10% oma ajust. Põhjaliku ülevaate neuromüütidest annab Katrin Poom-Valickise jt artikkel Eesti Haridusteaduste Ajakirjas nr 10 (1) 2022, kus muuhulgas osutatakse samuti müütide tekke põhjustele.

Nüüd aga teadus- ja tõenduspõhisusest. Paljudes dokumentides esitatakse need mõisted kui sünonüümid. Näiteks Tartu Ülikooli arengukavas 2021–2025 ülikooli ülesande kirjeldamisel läheb teaduspõhisus ühes lauses sujuvalt üle tõenduspõhisuseks. 

Ideaaljuhtudel langevad need mõisted tõesti kokku, aga missugune on olukord hariduses? Tõenduspõhisuse „sünnimaa“ on kliiniline meditsiin, kus niisugune nõue on esiplaanil alates möödunud sajandi üheksakümnendatest. Selle sisu on lihtne: arstlikud otsused peavad põhinema platseeboga kontrollitud esindusliku (representatiivse) juhuvalimiga katselistel uurimustel (ingl randomized controlled trials) (Sinisalu, 2015). Niisuguste tõenduspõhiste uurimuste kõige tähtsam omadus on võime leida põhjuse-tagajärje seoseid, mida ei suuda teha korrelatsioonanalüüsid.

Haridusvaldkonnas on tõenduspõhisuse nõue esile tõusnud arvukate reformide taustal viimastel aastatel. Uued õppemeetodid, haridussüsteemi ümberkorraldused, igasugune innovatsioon peab olema tõenduspõhine. Õpetaja, kes kirjutaks artikli n-ö kõhutundest tulenevate meetodite kasutamisest ja oma pikaajalisele töökogemusele toetumisest, sooritaks pedagoogilise enesetapu.

Kuid haridusuuringutes on viimastel aastatel tekkinud tõsised vaidlused esindusliku juhuvalimiga katseliste uurimuste võimalikkusest. Ühelt poolt oleks niisugune metoodika teaduslikkuse garantii, teiselt poolt on palju autoreid, kes argumenteerivad, et haridusuuringutes ei ole võimalik seda meetodit kasutada (Cowen jt, 2017; Slavin, 2019; Wiliam, 2019 jt).

Vaidlus tipneb „kunstipäraste“ pealkirjadega artiklitega, nagu näiteks „The post-truth tyrannies of an evidence-based hegemony“ (Wescott, 2022). Vaidluse sisu aitab aga selgitada meie kodumaine ekspert Einar Rull, kes toob lihtsa näite, et haridus ei ole füüsika, ja tõestada saab seda, mida soovime. „Näiteks uuringud selle kohta, et õpilaste jagamine võimekuse põhjal rühmadeks on kokkuvõttes kahjulik, sest mõjub nõrkadele õpilastele rohkem kahjulikult, kui on tugevamatele kasulik. Saab korraldada uuringuid, mis tõestavad vastupidist. Näiteks kui tugevamat gruppi õpetab nõrgem õpetaja ja nõrgemate gruppi tugevam õpetaja. Samas on lapsevanematele raske soovitada panna oma laps tugevamate gruppi, kui seda õpetab nõrgem õpetaja.“ (ÕpL, 09.02.2018)

Kokkuvõttes arvan, et tõenduspõhisuse ja teaduspõhisuse mõisteid tuleks hoida skaala eri otstes. Me ei taha ju loobuda sotsioloogia teaduslikkusest või kustutada noorte inimeste ambitsioonid, kes lähevad Eesti kolme ülikooli õigusteadust õppima eesmärgiga saada teadlaseks.

Järgnevalt aga kaks näidet tekstidest, mille puhul saab loosungiks muudetud kriitilist mõtlemist päriselus rakendada.

Viinamarjad purgis

Õpetajate Lehes (11.01.2019) ilmus artikkel uurimuslikust õppest. Artiklis antakse ülevaade seitsme üldhariduskooli õpetaja osalusel tehtud etnograafilisest uuringust, mille eesmärk oli selgitada vastutuse jagunemist õpilase ja õpetaja vahel eksperimendi kavandamise ja läbiviimise käigus. Tulemusena esitatakse, et nii õpilaste kui õpetaja jaoks on tähenduslikum avatud õppe tüüp (õpilaste iseseisev katse planeerimine). 

Mõneti üllatav on aga õpilaste valitud ja läbi viidud katsete kirjeldus. Ühel juhul kaevasid 2. klassi õpilased sügisel maa sisse mitmesugust materjali, et kevadel selle mädanemise astet uurida, teisel juhul oli 7. klassis ülesandeks silinder veega täidetud kaussi uputada, et selle maht arvutada. 

Gümnaasiumi uurimisgrupp tegi aga katse, kus kaasõpilased pidid ära arvama purki pandud viinamarjade arvu. Just viimane näide on kummaline, sest uurimusliku õppe üks esimesi reegleid on ülesande elulähedus, praktilisus, mistõttu on raske uskuda, et gümnaasiumiõpilased peavad tulevases elus määrama viinamarjade arvu purgis.

Artiklis kirjeldatud uuringu eesmärk saab aga selgemaks, kui lugeda ajakirjas Science Education International 2018. a avaldatud originaali. Nimelt on mitmed teaduse ja innovatsiooniga seotud EL-i institutsioonid viimastel aastatel võtnud kasutusele termini responsible research and innovation (lühendina RRI). Kahjuks on see termin seniajani mitmetähenduslik, ähmane ja artikli peamine eesmärk oligi anda RRI terminile mõistlik tähendus teadushariduse kontekstis, mis on omakorda võimalik termini „vastutus“ ühemõtteliseks muutmises. 

Jääb mulje, et uuringu ja vastava artikli peamine eesmärk ei olnud mitte viia koolides läbi etnograafiline uuring uurimusliku õppe näitel, vaid täita mõistliku sisuga EL-i raamprogrammides kasutatav (välja mõeldud ja kasutusel umbes 2010. aastast) termin RRI. Siit on hästi näha paljude EL-i poliitikute iseenda tegevust põhjendav loogika, mille järgi luuakse esmalt uus sõnaühend ja seejärel asutakse sellele sisu otsima. Selles kontekstis on samuti ootuspärane, et antud uuringu läbiviimist finantseeris EL-i 7. raamprogramm.  

John Hattie

Austraalia Melbourne’i ülikooli haridusuuringute instituudi direktor sai tuntuks oma raamatuga „Nähtav õppimine“ (2009), milles ta viib läbi haridusvaldkonna metaanalüüside analüüsi (niisiis meta-metaanalüüsi) eesmärgiga selgitada välja mõjutegurite suurused (ingl effect sizes), mis avaldavad kõige tugevamat mõju õpilaste õpitulemustele. Ta uuris läbi üle 800 õpetamise ja õppimisega seotud metaanalüüsi ja leidis tulemusena 138 mõjutegurit. 

Järgnevate aastate jooksul suurendas ta oma analüüside mahtu ning esitas 2018. aastal juba 252 mõjutegurit, kusjuures kümneaastase intervalliga järjestusskaalad on oluliselt erinevad. Sellest hoolimata võib tema analüüse tõepoolest nimetada elutööks. Viis aastat tagasi tõlgiti eesti keelde Hattie ja Yatesi raamat „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime“ (2018), millele on asjatundliku retsensiooni kirjutanud Eve Kikas (Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 7(2), 2019) ja kes peab vajalikuks rõhutada, et raamatut loetaks kriitilise pilguga. Kahjuks peabki Hattie hiiglasliku töö puhul küsima, kas see on väärinud küünlaid.

Hattiet on palju ja asjakohaselt kritiseeritud. Põhiliseks etteheiteks on asjaolu, et Hattie ei kontrolli oma vaatlusaluste metaanalüüside – nendes analüüsitud publikatsioonide – teaduslikku kvaliteeti (uuringu metoodika, valimi representatiivsus jm). Seetõttu võimenduvad metaanalüüsides tehtud vead Hattie kokkuvõtetes (Slavin, 2018). Samuti ei põhjenda Hattie, miks nendes mõjutegurite järjestuses ei ole eristatud õpilaste vanuseastmeid ja miks on välja jäetud kõik kvalitatiivsed uuringud.

Lisaks on oluline etteheide, et Hattie viib oma reitingutes läbi nn regressiooni keskmise suunas (ingl regression towards the mean). Asi on selles, et enamikus Hattie pakutud mõjutegurite nimetustes on kokku pandud palju alltegureid (näitena: Piaget’ teoorial põhinevad paljud õpimeetodid või siis mõjutegur, mida Hattie nimetab „cooperative learning“, sisaldab tegelikult kümneid alltegureid lihtsamatelt keerukamatele). 

Kommentaator Barrie Bennett (2016) toob Hattie blogis selle metodoloogilise vea kohta hea näite. Lapsevanker, aiakäru, pooletonnine ja viietonnine veoauto on kõik sõidukid, mida saab kasutada kruusa vedamiseks. Kui nüüd arvutada välja nende sõidukite keskmine mõjutegur (effect size), siis on selge, et lapsevanker pälvib tegelikust oluliselt kõrgema ja viietonnine veoauto tegelikust madalama hinde.


Soovitatav kirjandus

  • „Õpetajakoolituse tudengite õppimisega seotud neuromüüdid“, Katrin Poom-Valickis, Kati Aus, Elina Malleus-Kotšegarov, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituut, Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 10(1), 2022, 118–142. 
  • „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime“, John Hattie, Gregory C. R. Yates, Ad Rem Tõlkebüroo. Kirjastaja: Innove (2018). 
  • „Mõtteid seoses John Hattie ja Gregory Yatesi raamatuga „Nähtav õppimine ja teadus sellest, kuidas me õpime““, Eve Kikas, Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut, Eesti Haridusteaduste Ajakiri, nr 7(2), 2019, 234–242.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!