KAHEKÕNE ⟩ Maagümnaasiumid − kas mõttetu kulu või tuleviku ülesehitamine?

Omavalitsused tõmbavad koolivõrku kokku ja väiksed maakoolid elavad sulgemishirmus. Kuidas hinnata kooli tulemuslikkust ja jätkusuutlikkust ning mil moel jääda ellu? Kahekõneks said kokku kahe maagümnaasiumi direktorid, Diana Leenurm Kanepi Gümnaasiumist ja Erli Aasamets Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist.

Erli Aasamets: Koalitsioonikõnelustel on kesksel kohal olnud kvaliteetne haridus. Kas Kanepi Gümnaasium suudab kvaliteetset haridust pakkuda ja mis see kvaliteetne haridus üldse on?

Diana Leenurm: Usun küll, et suudame. Ei ole ju vahet, kas sa õpid suures või väikses koolis. Eestis on väga edumeelseid väikekoole, kus lapsed ja lastevanemad panustavad õppetöösse. Väikekoolides ongi tunduvalt inimlikum ja paindlikum õppida, lähenemine on personaalne. Mina küll ei saa öelda, et õppe kvaliteet on maakoolis halvem kui linnakoolis. 

Minu jaoks, ja usun, et ka väga paljude meie kooli õpetajate jaoks, on kõige tähtsam õppimise tulemuslikkus ehk see, kui edukad on õpilased pärast kooli lõpetamist ja mida nad oma teadmistega tulevikus peale suudavad hakata.

Erli Aasamets: Ka mina arvan, et kooli tulemuslikkust saab hinnata kümme aastat pärast lõpetamist: kui palju on lennul lapsi, kui palju nad maksavad riigile makse ja kui palju on väärteomenetlusi. Kahjuks praegu hinnatakse tulemusi riigieksamitega.

Kanepi Gümnaasiumis on õpilasi 217, sh gümnaasiumiastmes 42. 
Diana Leenurm on direktor alates 2. jaanuarist 2020.

Diana Leenurm: See on kahetsusväärne. Akadeemilised tulemused võivad sul olla head, aga teadmised ei võrdu oskustega. Võib-olla oskad ainult asju, mida oled õppinud kontrolltööks või eksamiks, aga kasutada neid ei oska.

Erli Aasamets: Meie kogemus ütleb, et umbes kahekümnele protsendile õpilastest suur gümnaasium ei sobi. Teil on gümnaasiumiõpilaste arv, võrreldes viie aasta tagusega, vist kasvanud?

Diana Leenurm: Praegu kahaneb, järgmisel õppeaastal on ka väike, aga siis hakkab jälle tõusma. Viie aasta taguse ajaga võrreldes on põhikooliõpilasi juba tunduvalt rohkem.

Kuna sa oled juhtinud ka vallavolikogu, siis ma küsingi rahastuse kohta. Ilmselgelt peab ju kohalik omavalitsus leidma raha, et maakoole üleval hoida?

Erli Aasamets: Saarde valla territoorium on suurem kui Hiiumaal ja meil on kaks kooli. Oleme aastast 2000 lõpetanud seitsme haridusasutuse tegevuse ja juurde teinud ühe. Maakoolide pidamisel tuleb inimestega läbi rääkida. Kui kooli on jäänud paarkümmend õpilast põhikooliosas, siis ei saa neist isegi rahvastepalli võistkonda moodustada.

Kui lapsi on võimalik suuremasse kohta viia, siis on transpordikulu mõistlikum maksta, kui laste sotsiaalse arengu arvelt lõivu maksta. Esikohale tuleb seada lapse areng ja vältida poliitiliste koolide teket. 

Haridussüsteemis on väga suured valukohad, sest regionaal- ja sotsiaalpoliitikat ning mida kõike veel tehakse laste arengu arvelt.

Diana Leenurm: Praegu rahastab riik nii Tallinna suurt kooli kui ka Põlvamaa väikest kooli ühe mudeli järgi. Maakoolile ei tehta mingeid erisusi, toetust makstakse õpilaste arvu pealt ühtviisi kõigile. Väike kool ei ela sellest toetusrahast ära ja kohalik omavalitsus peab panustama lisaks.

Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis on 342 õpilast, sh 62 gümnaasiumiastmes. Erli Aasamets on direktor alates 2011. a augustist.

Erli Aasamets: Tead ju isegi, et raha ei tee õnnelikuks, vaid raha hulk (muigab).

Kui vaadata PGS-i muudatusi 2011. aastast, siis on näha, et sama rahastusmudeli juures on koolide õlule pandud umbes 30 täiendavat ülesannet. Mina tõstataksin selle probleemi isegi enne, kui räägime, et väikekoolide pidamiseks on raha juurde vaja. 

Meie vallas on kahekümne aasta jooksul – hoolimata sellest, milline on volikokku valitud opositsioon või koalitsioon –, olnud haridus autonoomne ja mõistuspärane. On töötanud väga lihtsad põhimõtted. Laps ei tohi hommikul enne seitset majast välja tulla ega üle kolmekümne minuti kooli tulles bussis olla, lapsel peab olema koolis hommikul valla poolt soe toit. Kui niisugused asjad ette läbi mängida, siis on paljudel omavalitsustel mõtlemisainet. 

Aga räägiks nüüd uuesti rahastusmudelist. Kui palju sa suudad projektidega kooli hallata?

Diana Leenurm: Olen olnud koolijuht veidi üle kolme aasta. Oleme kirjutanud KIK-i, Tiigrihüppe ja Erasmus+ projekte. Üldiselt on lood kesised. Valdavalt oleme küsinud toetust IT-vahendite soetamiseks.

Erli Aasamets: Kas sa pead seda mõistlikuks? 

Diana Leenurm: Kindlasti mitte. Need on lisavõimalused, mida kool saab kasutada oma võimekuse piires.

Erli Aasamets: Vaidlen veidi vastu selle võimekuse suhtes. PGS sätestab, et koolil peab olema raamatukogu. Aga ei sätesta, et koolil peaks olema internetiühendus.

Kui tulevad e-tasemetestid või e-tasemetööd, pean mina koolijuhina projekti kirjutama, et IT-seadmed või koolisisene võrk olemas oleks. 

Riigikaitset tahavad poliitikud koolides laiendada, aga selleks, et õpilased saaksid bussiga sinna, kus asuvad pataljonid − Tapale, Jõhvi või Võrru –, pean kirjutama projekti. 

Räägime sellest, et lapsed liiguvad vähe ja söövad halvasti – jälle kirjutame projekti, et mahetoitu pakkuda. Ühel aastal oli kooli eelarves ligi 15 protsenti raha projektipõhine. Koolidele on tulnud juurde tohutult administratiivset tööd, et õppeprotsessi läbi viia, PGS-i täita. 

Aga ma küsiks juhitöö kohta. Kuidas sa oma aega jagad? Viimastel aastatel räägitakse, et koolijuht on tippjuht. Mina olen tõesti suhteliselt õnnelik inimene. Juhin strateegiat ja ka situatsioone, mis majas ette tulevad, aga aasta taktikat ja protsesse juhivad õppejuht, huvijuht ja majandusala juhataja.

Diana Leenurm: Minu mentor ütles ka, et võimalikult palju tuleb delegeerida, aga kui on keeruline olukord, peab alati olemas olema. Kui on võimalik midagi delegeerida, siis ma teengi seda. Aga kui olukord vajab kiiresti lahendamist, tuleb kohe sekkuda. 

Ajaplaneerimisel on mul ära jaotatud, millal on kohtumine sotsiaalpedagoogi, KiVa tiimi või teiste tugimeeskonna liikmetega. Aga eks tuleb veel planeerida, sest kohati tundub õhtul, et olen terve maailma asjad enda kanda võtnud ja tuleb hakata kodus tegutsema.

Erli Aasamets: Minu teada ei ole Eestis tehtud haridusökonoomika valdkonnas uurimust, mis oleks seotud koolide suurusega. Vist USA Marylandi osariigi uuringus selgus, et kooli kõige optimaalsem suurus on 350 õpilast. See võimaldab kõige väiksema sisendiga saada kõige parema haridusliku väljundi, saab eri juhtimistasandeid kasutada või siis otse juhtida. Selles kontekstis oleme siis suhteliselt õnnelikud, meil on üsna sarnase suurusega koolid.

Diana Leenurm: Maapiirkonna väikekoolis tulevad sotsiaalmajanduslikud ja sotsiaalsed probleemid lastega kooli kaasa ja kogukonnakoolina tuleb meil neid ka lahendada.

Väga paljud lapsed ei olegi valmis mammutkoolis õppima. Kõige kaugemalt käib meie gümnaasiumisse õpilane, kes alustab kooliteed hommikul kell kuus ja peab bussile jõudmiseks kõndima neli kilomeetrit. Kuigi piirkonnas, kus tema elab, on teisi gümnaasiumeid, valis ta meid, sest meil on väike kool, väiksed klassid. Kuna tema põhikooli klassis oli seitse last, ei tahtnud ta gümnaasiumisse, kus on kolmkümmend seitse õpilast. Loodame, et ta lõpetab sel kevadel hõbemedaliga. 

Tähtis on, et sind mõistetaks ja toetataks ning et õppesüsteem oleks paindlikum kui suuremas koolis. Kõik teavad kõiki ja muidugi on paljude puhul kodulähedus mänginud väga palju rolli.

Erli Aasamets: Kuidas Kanepi Gümnaasiumi direktor suhtub kanepi legaliseerimisse?

Diana Leenurm: Seda on ikka küsitud! Mina ise ei ole kunagi proovinud. Kuna kanep ei ole Eestis seaduslik, arvan, et meie kultuur ei ole selle legaliseerimiseks valmis.

Erli Aasamets: Küsimusel oli tagamõte − meil väiksemates koolides pole ilmselt selliseid teemasid, mis suurtes linnades kooliväliselt kerkida võivad. 

Diana Leenurm: Meil valmibki kaheksanda klassi õpilasel loovtöö. Ta uurib kanepi tarvitamist ja teadlikkust Kanepi Gümnaasiumis. Valimis on 7. ja 10.–12. klassi õpilased.

Väike kool on ka pindalalt tunduvalt väiksem, meil ei ole viit-kuut korrust ning korrapidajaõpetajad ja -õpilased jõuavad vähemalt üks kord vahetunni jooksul sind märgata. See on kindlasti väikekooli üks eelis – täiskasvanud pakuvad turvatunnet tunduvalt rohkem kui linnakoolis.

Erli Aasamets: Kui ärkaksid ühel hommikul nii, et muinasjutt on teoks saanud, mis siis Eestis maagümnaasiumite jaoks teistmoodi oleks?

Diana Leenurm: Ma hirmsasti tahaks, et hariduslik ebavõrdsus kaoks ära ja et maapiirkonna õpilased teadvustaksid endale, et nad jõuavad elus edasi ja võivad olla tööturul sama edukad kui Tallinna eliitkooli õpilased.

Erli Aasamets: Kas sa võtad seda haridusliku murena või on Eesti praegune ühiskond nii üles ehitatud, et raha lõpeb Suur-Tallinna piiril ja Tartumaa Ülenurme ringteel? Kas seda saab lahendada haridussüsteem?

Diana Leenurm: See tuleb lahendada ikkagi kõrgemal tasandil. Aga väikekoolid saavad motiveerida ja süstida noortesse eneseusku.

Erli Aasamets: Lihtsam tee on ju ka: paneme veel väikseid maakoole kinni, Kanepi ja Kilingi-Nõmme sealhulgas. Siis on pedagoogide asemel rohkem tööd psühholoogidel, politseil, terapeutidel.

Diana Leenurm: Maapiirkondades kaovad siis ära ka maksumaksjad. Sest kui sul ei ole võimalik panna last mitmekümne kilomeetri kaugusele kooli ning kooli juures pole ka internaati või sa ei saa pere kõrvalt lapsele gümnaasiumi ajaks korterit üürida, siis ongi nokk kinni, saba lahti olukord.

Erli Aasamets: Haridussüsteem on ühiskonnas ainuke, mis midagi lõplikult loob. Kuidas ühiskond seda tunnetab: kas see on mõttetu kulu või tuleviku ülesehitamine? See on maailmavaateline küsimus.

Diana Leenurm: Maakoolid peavad jääma. Kui palju peab koolis õpilasi õppima, et see oleks suur kool, seda peavad otsustama kohalik omavalitsus kui koolipidaja ja lastevanemad. Kui nad leiavad, et kolmekümne õpilasega kooli on rentaabel üleval pidada, siis ei ole iseenesest probleemi. Kõik oleneb kooli, kogukonna ja omavalitsuse elujõust või -tahtest.

Erli Aasamets: Meie vallas on haridusvõrk optimeeritud, meil rohkem ressurssi ei ole ja tuleme praegu sellega välja. Muide, viimased aastad on näidanud, et suurte gümnaasiumite kõrval on kasvanud õpilaste soov asuda õppima väiksematesse gümnaasiumitesse.

Mis on põhjus? Ilmselt peaksid seda uurima sotsiaalteadlased. Aga see näitab, et maagümnaasiumis on võimalus haridust omandada ja neid tuleb pidada.