Keeleteadlik aineõpetus – möödapääsmatu suund koolis

Keel toimib teadmiste vahendajana igas aines. See mõte pole Eestis küll võõras, kuid hoolimata sellest, et suhtluspädevus on õppekava üks üldpädevusi, pole täpsemalt teada, kuidas jagavad aineõpetajad ja emakeeleõpetajad vastutust selle õpetamise eest. Püüdsin enda väitekirjaga selles küsimuses selgust tuua ja töötasin välja raamistiku, kuidas edendada keeleteadlikku aineõpetust. Ühtlasi arutlesin, millise osa keeleteadlikkusest peaks jätkuvalt tagama emakeeleõpetus. 

Mis on keeleteadlik aineõpetus? 

Keeleteaduslikust vaatenurgast võib õppimist tõlgendada suhtlemisprotsessina, mille tulemus on teadmine. Keeleteadlased peavad üheks õppimisel nähtamatuks jäävaks probleemiks seda, et keeleliste erinevustega ei arvestata õppimisel piisavalt. Ainealased tekstid on keerukad eri moodi, mistõttu ei ole mõistlik ka lugemist ja kirjutamist ühtmoodi õpetada: kui varieeruvad tekstid, peaksid varieeruma ka õpistrateegiad ja -meetodid. 

Igal ainel on oma väärtusruum, hoiakud ja žanrid ehk tekstid, millel on välja kujunenud teatud ülesehitus, lausestus ja sõnakasutus. Näiteks on loodusteaduslikud tekstid tugeva nominaalsusega, abstraktsed ja tiheda lausestusega. Ajaloos domineerib narratiivsus ja selgitamine, õppijal tuleb vallata kriitilist allikaanalüüsi ja osata tekste ajastu konteksti paigutada. Kirjandustekstide vastuvõtt eeldab poeetikakeele mõju tõlgendamist, muusikatekstid nõuavad elamuste kirjeldamiseks vajalikku sõnavara, hinnangu andmist ja interpreteerimist. 

Keeleteadlik aineõpetus ehk ainekirjaoskus seisneb valdkondlike keelekasutustavade valdamises ehk sellises kirjaoskuses, kus õpilane tunneb õpitava aine vastuvõetavaid ja loodavaid tekste. Õpetaja jaoks tähendab see, et lisaks küsimusele, mida on siin tekstis öeldud, tuleks küsida, kuidas on öeldud, või õigemini, milliste väljendite ja lausete abil on siin tekstis teadmisi edasi antud. 

Kuidas-tahk toob juurde tekstide žanrilise ja grammatilise eripära, mis jääb pigem emakeeleõpetuse pärusmaale. Tänapäeva emakeeleõpetus on tekstikeskne, mis tähendab, et grammatikasüsteemi ei õpetata tekstidest kui keele esinemisjuhtudest eraldi. Grammatikat nähakse tähendusloome vahendina, mis mõtestab tekste metatasandil. Grammatikat tuleks õpetada kui retoorilist potentsiaali, mis on iga keelekasutaja suhtluseesmärkide teenistuses. Sestap vaatlesin ka, kuidas tajuvad emakeeleõpetajad oma erirolli tekstirikkas maailmas. Uurisin, milliseid tekste kasutatakse viie aine tundides ning millisel viisil õpetajad lugemise-kirjutamise õpetamist mõtestavad, et teada, milline on ainete tekstikasutuse ühisosa. Tegin intervjuu 40 õpetajaga, katsetasin ühe kooli 7. klassides ainekirjaoskust toetavat žanriõpetust, mida võib pidada tekste ja grammatikat ühendavaks meetodiks. Lisaks uurisin dokumendianalüüsi abil ainekavu, et näha, kuidas uuritud õpetajate tekstikasutus haakub ainekavas tooduga.

Millised on kooliainetekstid?

Selgus, et kõigis uuritud ainetes kasutati rikkalikult autentseid tekste, kuid pigem esines mitmekesisus teksti vastuvõtus kui tekstiloomes. Kooliainete tekstilist ühisosa kirjeldab tabel, mis annab ülevaate tekstidest, mis esinesid nii eesti keeles kui ka teistes ainetes.

Kõige suurema ühisosa moodustab eesti keele aine ajaloo ja kirjandusega, sest sarnaseid tekste esines kõigi suhtluseesmärkide puhul. Üsnagi samasuguseid teabetekste kasutatakse käsitöös ja kodunduses ning füüsikas. Huvitavana ilmnes, et kirjutamisel peab tekstiline eeskuju tulema eesti keele ainest, sest ainetundides tekste pigem loeti. Sestap võib mitmekülgne tekstivalik jääda teadvustamata.

Ehkki õpetajate tekstivalik paistis ainekavaga võrreldes mitmekesisem, jälgis ainekava paremini vastuvõtu ja loomise tasakaalu. Õpetajad küll valisid tundi mitmesuguseid tekste, kuid kirjutamist esines lugemisega võrreldes vähem. Ainekavades ja õpetajate intervjuudes mainiti kirjutatavate tekstidena pigem koolispetsiifilisi tekste, nagu referaat, loovtöö, vähem aga ainevaldkonnale omaseid autentseid tekste. Tekstide ülevaade on kasulik esiteks aineõpetajatele, kes saavad fookuse selgemini just neile tekstidele suunata. Emakeeleõpetaja saab aga ainetekste teadvustades keskenduda samade tekstide grammatilisele eripärale.

Mismoodi õpetati kirjaoskust?

Aineõpetajate intervjuudes paistis välja soov kirjaoskust arendada, tekstitöös domineeris loovuse arendus ja funktsionaalne lugemine ning õigekiri. Ajakohaste ja aktuaalsete tekstide kaudu püüti õpilastele ainet lähemale tuua, seejuures esines ka võõrkeelseid ja audiovisuaalseid tekste, nagu näiteks Youtube’i postitused või dokumentaalfilmid. Aineõpetajad väljendasid muret õpilaste kehveneva keelekasutuse, käekirja ja tekstimõistmisoskuse ning sõnavara tundmise üle, mis pandi vähese lugemuse süüks. Tunti vajadust emakeeleõpetaja abi järele, aga ei soovitud emakeeleõpetajaid kurnata. 

Emakeeleõpetajad aga tajusid, et nemad peavad õpetama ka selliseid suhtluspädevuse tahke, mis on pigem aineõpetajate vastutada, nt ainesõnavara. Väljendati ebakindlust teise ainevaldkonna tekstidega töötamisel ja avaldati pettumust, et eesti keele eksam on kaugenenud keele ja kirjanduse ainespetsiifikast. Niisiis on nemadki tajunud, et keeleõpetuse vastutuse küsimus on päevakorral. 

Uuritud õpetajad lõimisid tekstitööd kolmel viisil: kirjatööde hindamine, tervikteose käsitlus ja aineteksti vastuvõtt. Lõiminguliste kirjutamisülesannete puhul paluti emakeeleõpetaja abi õigekirja hindamisega, kuid ainetekstide keeleline eripära jäi kõrvale. 

Sekkumisel ilmnes, et tekstitöös keskendusid emakeeleõpetajad eelkõige õigekirjale, grammatika ja teksti seostamine jäi keerukaks. Kasutatud meetoditest sobisid pigem konkreetsed ja vähe aega nõudvad metoodilised võtted, tekstide üle arutlemine ja aeglane ning süvalugemine sujus vaevalisemalt.

Mida ette võtta?

Kuigi selgus vajadus keeleteadliku õpetamise järele, on selle rakendamiseks Eestis veel pikk tee minna. 

Esimese sammuna on tarvis kirjeldada ainetekste ja tõsta kõigi õpetajate ja ainedidaktikute tekstiteadlikkust. Kooliainetekste kirjeldavad õpetajaraamatud koos tekstide näidisanalüüsidega (ülesehitus, lausestus, sõnastus) näitaks, kuidas ainetekstides teadmisi vahendatakse ja tähendusi luuakse. See abistaks ühelt poolt aineõpetajaid, kes saaksid praegusest teadlikumalt teksti vastuvõttu ja loomet suunata, ning emakeeleõpetajatel oleks võimalik grammatika õpetamisel arvestada ainetekstide eripära. Mõistagi oleks tarvis täienduskoolitusi ja lülitada tekstiõpetus ka aineõpetajate koolitusse.

Teiseks võiks õppekavas suhtluspädevuse kontseptsiooni täpsustada ja lähtuda ainete tekstitoimingutest ning ainetekstide keeletahkudest. Kõne alla võiks tulla tekstipädevuse kontseptsiooni kasutuselevõtt. Suhtlusepädevuse osana vajab läbiarutamist ka lingua franca ehk inglise keele roll koolis, et võõra kultuuri pealetung ja vajadus tõlkimise järele ei viiks tasakaalust välja omakeelse teadmuse kujunemist.

Kolmandaks võiks tihedamalt lõimida grammatikaõpetust ainekirjaoskusega. Eesti konteksti võiksid sobida asünkroonsed koostöömudelid, nagu näiteks tekstitunni järel ühine refleksioon või tekstianalüüs, teksti eripärast lähtuvate hindamiskriteeriumite väljamõtlemine ja õpilastekstide koostöine hindamine. 

Emakeeleõpetuse fookuses võiks olla ainetekstide grammatika:tarindite märkamine, analüüs ja matkimine aitaks tähenduslikult õppida nii keelt kui ka ainet.

Neljandaks võiks Eestis arendada žanriõpetust, mida katsetasin sekkumisuuringus. Selle toestatud variant, programm „Lugedes õppima“, pakuks õpetajaskonnale sobivat tööriistakasti, sest paistis, et just toestatud metoodikast jääb praegu puudu.

Viiendaks vajab arendust grammatikaõpetus emakeeleõpetuses, sest praegu domineerib õigekirjakeskne lähenemine. Siin peab aga teadus appi tulema, sest õpetaja saab erialateadmisi täiendada vaid siis, kui selleks on loonud eeldused erialane teadus- ja arendustöö. 

Keeleteadlik lähenemine vajab süsteemset arendust ja riigi tuge: vaja on teadlaste järelkasvu, kes asjaga tegeleks, ulatuslikke arendusprogramme. Keel tuleks igal juhul õppimise tahuna nähtavaks teha, see on eestikeelsele õppele üle minnes vältimatu.

Merilin Aruvee kaitses oma doktoritööd „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused“ 2023. aastal Tallinna Ülikoolis. Juhendajad TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand.

Vaata ka Austrias loodud aineõpetajatele suunatud keeleteadliku õpetamise veebilehte ja otsimootorit https://www.oesz.at/sprachsensiblerunterricht/main_02.php. 

Head näited on ka Austraalia õppekava https://www.australiancurriculum.edu.au/f-10-curriculum/general-capabilities/literacy/ ja Soome põhikooli õppekava https://www.oph.fi/fi/koulutus-ja-tutkinnot/perusopetuksen-opetussuunnitelman-ydinasiat.