Kellele kuulub tegelikult käitumishinne?
Käitumine „hea“ või „eeskujulik“?
„Töötad tunnis aktiivselt kaasa. Teisalt kipud koha pealt rääkima. Harjuta käe tõstmist!“
„Vahel kipud liiga kõva häälega lobisema.“
„Kipud lobisema, see segab kaasõpilasi ja õpetajat.“
„Väga viisakas ning eeskujulik.“
Käitumishinne ikkagi „hea“. Need on õpetajate selgitused minu poja käitumishindele. Ja märgin kohe alguses ära, et ma ei õigusta mitte kuidagi oma poega, sest tunnis õpetajaga samal ajal tõesti ei räägita.
Aga … Tegemist on viienda klassi õpilasega, käitumishinde kujunemisest rääkis õppeaasta alguses klassijuhataja. Aasta jooksul pole mitte ükski õpetaja seda enam kordagi maininud ega märku andnud, et poisi käitumine mõjutab käitumishinnet. Mitte ükski õpetaja pole teda kõrvale kutsunud ja temaga tunni segamisest või selle tagajärjest rääkinud.
Minu kui lapsevanemani jõudis kirjeldatud perioodil kaheksa tagasisidet Stuudiumis, kust loen välja kaks tunni segamisega seotud märkust:
- „Mõtleb tunnis aktiivselt kaasa. Julged ja arukad vastused!“,
- „Vahel unustad end naabriga lobisema ja ei pane tähele, mida tunnis tehakse. See segab kaasõpilasi“,
- „Kaotasid täna tunnis närvi, kui pidid jutustama, kuid tulid sellest uhkelt välja. Tubli!“,
- „Töötad tunnis tublisti. Tõstad kätt ja mõtled kaasa“,
- „Palun võta kirjanduse tundi eraldi kirjanduse vihik. 23-joonega, õhuke vihik, mitte kaustik“,
- „Kiitus aktiivse tunnitöö eest!“,
- „Olen märganud, et tahad tunnis lisaks töö tegemisele ka valjuhäälselt lobiseda klassivendadega. Olen seda sulle ka öelnud. Palun püüa lobiseda tunnis vähem, siis jääb ka vahetundi midagi rääkida“,
- „II trimester hakkab varsti läbi saama. Taas võin teile öelda, et olete koostöised, motiveeritud ja positiivse ellusuhtumisega õpilased! Aitäh teile!“.
Kellele see käitumishinne siis on, kui noor isegi ei mõista, mis see on, või kui talle ei anta isegi märku ega võimalust olla eeskujulik? Nii minul endal kui mu pojal ei ole mingit n-ö häda selle käitumishindega, aga mul tekib lihtsalt küsimus: „Kelle ja kellele see hinne on?“
Asi, mis Eesti haridussüsteemis täielikult lonkab, on piiride teema. Just õpetaja seatud piirid võimaldavad igal õpilasel eeskujulikult käituda. Õpetajakoolitusel ei räägi keegi, et turvalise õpikeskkonna alus on piiride seadmine. Kui õpetajal ei ole piire, siis temast lihtsalt sõidetakse üle. Ja siinkohal ei ole süüdi mitte ülekäte läinud lapsed, vaid sõrmega tuleb osutada hoopis õpetajal enda suunas.
Teine äärmus on aga liiga jäigad ja ranged piirid. Kes suudab õppida ning omandada keskkonnas, mis on raamitud ja allutav? Siis pole ju ime, et aina enam kuuleb õpilasi ütlemas, et kool on vangla.
Kui võtta piiride teema lastevanematega fookusesse, läheb asi täiesti lappama – kes mille eest vastutab? Jah, lapsevanem on lapse vanem. See tähendab, et kuni 18. eluaastani tagab tema lapse turvalisuse. Teistpidi viibib näiteks 13-aastane tööpäeviti koolis keskmiselt kaheksa tundi. Mis tähendab, et viie päeva jooksul (kui arvestada, et keskmiselt jõuab vanem koju kella 18 paiku ja noortel on trennid 2–3 korda nädalas ning magama minnakse 23 paiku) näeb laps oma vanemat hommikuti tunnike ja õhtul heal juhul kolm tundi. Mis teeb kooli ja õpetaja osaluse ühe noore inimese turvatunde tekkimises ja hoidmises meeletult suureks.
Kellele siis kuulub käitumishinne?
Kelle hinne see tegelikult on?
Kuidas luua õpikeskkond, kus nii õpetajal kui õpilasel on hea ja turvaline olla ning mis soodustab õppimist?
Kes loob turvalise õpikeskkonna?
Kes?
Iga lapse käitumine on individuaalne, see sõltub palju tema vanusest, tundlikkusest, kodusest olukorrast ning väärtustest, aga see võib kümnendiksekundi jooksul ka ühest äärmusest teise muutuda.
Aeg-ajalt jäävadki teemad õhku. Kes siis selles olukorras vastutab?
Seetõttu ongi kooli ja kodu koostöö õpetamise alus. Lapsevanem on (vähemalt enamasti, aga alati on erandeid) kooli koostööpartner. Ja koostööd tehakse selleks, et noor sirguks enesekindlaks maailma avastajaks.
Naljakas küsimus!
PEDAGOOGILISES asutuses annab õpilase käitumisele (kasvatuslikel eesmärkidel) HINNANGUID ju professionaalne ÕPETAJA (vähemalt mõni aeg tagasi kooskõlastati KÄITUMISHINNET ka õppenõukogus). Kui on aga küsimus õpetajate professionaalsusest, siis tuleks arutleda ka vastavalt … Aga subjektiivsete juhtumite tirimine eesti rahva ette ei lahenda midagi (pigem vastupidi…).
Arvan, et tuleks ikka lapselt küsida, mitu korda õpetaja tunnis suulisi märkusi teinud on. Sageli teeme õpetajatena ikka tunnis märkusi, kui jutustamine liiga tihedaks läheb, kuid kirja neid ei pane. Tänapäeval jätavad õpilased väga vähest meelde, mis tunnis toimub. Soovitan ikka pojalt küsida, mis oli tema osa tunnis. 🙂
Mina pole ammu aru saanud, kuidas õpetajad käitumishindeid panevad.
1 õpetaja pani poisslapsele käitumishinde rahuldava. Kuna olen õpetaja teises koolis, küsisin. Et kas ta segab tundi? Ei. Kas ta ei tööta kaasa? Töötab. Mida ta siis teeb või tegemata jätab? Õpetaja hakkas mulle RT hindamist tsiteerima. Kui ma küsisin, et mitte ühtegi märkamist, ega märkust pole, kui te ei oska öelda, mida lubamatut teeb, siis kuidas saab käitumine rahuldav olla. Teiste õpetajate meelest oli hea ja eeskujulik.
Elust enesest veel. Kõik õpetajad panevad käitumishinde hea ja eeskujulik, klassijuhataja paneb kokku rahuldava, sest TEMA on nii otsustanud ja üleüldsegi oli 3 ka tunnistusel.