Kirjanik on küll neetud, aga mitte inspiratsioon
Eestis on olnud probleemseid ja isegi viletsa iseloomuga kirjanikke. Nii oli Enn Kippel enamlik agitaator Eesti veel koos püsivas sõjaväes ning Juhan Smuul ja Debora Vaarandi osalesid küüditamisel algul agitaatorite ja siis manukatena. Albert Kivikas toimetas kogu sõjaaja ajalehte Eesti Sõna, mis avaldas füüreri kõnesid ja teateid reeturite hukkamisest. Smuul oli puhastuste ajal Eesti NSV Kirjanike Liidu eestseisuses ja August Jakobson koguni selle esimees.
Aga need olid klassikud. Järk madalamal olid samasugused probleemid – Punaarmeed ülistanud, tegelikult päris hea kirjamees Jaan Kärner skandaalitses deliiriumisse sattudes kolleegide ja oma naisega. Suur mässav mõtleja viidi lõpuks hullumajja. Meenutagem ka ühe romaani meest Jaan Anveltit ehk Eessaare Aadut. Ta oli kindlasti salapärane, sest „Linnupriide“ ainetel tehti omal ajal skandaalne film ja tema novell „Metsa serval“ pani keskkooli ajal mõtteid vahetama paari koolipoissi.
Suurnaistele on keelepeksjad pahesid juurde mõelnud – näiteks Kreutzwaldi naine laimas puhtast naiselikust kadedusest Lydia Koidulat. Et too olevat kleptomaan. Talle ei meeldinud, et ta mees noort kaunitari nii ihara pilguga vaatab.
Aleksandr Puškinile püüti samuti pahesid juurde luuletada, aga ükski laim külge ei hakanud. Ja Jossif Brodsky eitas Ukraina olemasolu – eks see on samuti pahe.
Sellest järeldus, et ühest küljest on kirjanik samasugune nõrkuste ori nagu igapäevainimene. Teiselt poolt ei oleks suured poeedid oma nime väärt, kui nad oma tegusid hiljem läbi ei mõtleks ja end süüdi ei tunnistaks.
Karm noorus
Kippel, kelle panus kooliklassikasse on vaieldamatu, jäi Leningradi blokaadi kätte. Seal vahetas ta oma leivatagavara kulla vastu ja suri nälga. Smuul põdes oma minevikutegusid, uputas kõik mured – Koguva muuseumi giidi andmetel – ohtrasse alkoholi. Lõpuks kirjutas: „Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.“ Koguva muuseumi giidi andmetel suri Smuul 49-aastaselt, kuna tema kõhunääre oli atroofiline.
21. aprillil otsustas kirjanike liidu üldkogu Juhan Smuuli bareljeefi oma kohale jätta. Sellele eelnenud kirjanike mõttevahetusest kumas läbi mõte, et Smuul karistas ennast ise. Ränkade süümekate tõttu manustas ta jooki, mis suurtes kogustes ja regulaarselt tarvitatuna on surmav. Samas ei võtnud see elu lõpul temalt loomepalangut.
Akadeemik Jaan Undusk juhtis üldkoosolekul tähelepanu asjaolule, et karm noorus rikkus Juhani närvid. Tulevane luuletaja oli 1941. aastal ühes paljude Eesti meestega sundmobiliseeritud ja pidi kaasa tegema kurnavad retked tapilaagritesse, metsatöö vihtumise kuuseokkakompoti toel. Selles ei olnud midagi privilegeeritut. Nälja, külma, peksmiste ja enesetappude läbi lahkus üle kaheteistkümne tuhande mehe.
Juhan jäi malaariasse ja tuberkuloosi, kuni toimetati mingisse kolhoosi varjule. Minu vanaisa oli ka üks tuhandetest, kes Uurali lumiseid teid tampis. Põlise maapoisina ei olnud tal raske punuda oma jalanõud kaotanud saatusekaaslastele niine- ja pajukoorest viiske, sama materjali sai kasutada arstimiks …
Siis võib-olla punus mu vanaisa Juhan Smuuli sugustele viiske? Aga ei – viisud lähevad surma pikendamiseks. Kui sul Siberi teedel juba jalanõud kadunud on, saavad kondised käed sind niikuinii kätte, olgu pasteldega või ilma. Smuul oli siiski määratud elule.
Kas tühistada?
Nüüd siis ka küsimus, kas need viletsa iseloomuga kirjanikud tuleks tühistada? Mida suured Euroopa kultuurrahvad on teinud? Prantslastel Vichy valitsuse meelseid kirjanikke polnud – oli Robert Brasillach, kes ise polnud kirjanik, aga semutses nendega. Talle tuntakse ta õnnetu saatuse pärast kaasa.
Seevastu sõjakaotajad sakslased on oma natsimeelsed kirjanikud juba resoluutselt tühistanud. Noored poeedid Hitlerjugendist kõmistasid sedasama sõnarelva, mis Juhan Smuul oma teostes „Poeem Stalinile“ ja „Mina, kommunistlik noor“. Mõni neist kirjutas paiguti hästi – valdas ju ka Smuul sõna jõudu absoluudilähedaselt. Kuid keskmine sakslane on nad kõik sunnitult unustanud ja kirjanduskriitikud neist juttu ei tee.
Smuul, Kippel, Brodsky – kooliprogrammis on nad teatavat otsa pidi kõik. Ei saa teha nägu, nagu poleks neid olemas olnud. August Jakobsoni „Ööbik ja vaskuss“ on isegi väga filosoofiline ja arendab last suurel määral. Autor oli tänase terminoloogia järgi „purupunane kommar“. Aga keda see huvitab, kui meil on juba saadaval nii ilus lugu nagu „Ööbik ja vaskuss“? Kõik Jakobsoni romaanid on head, aga tänapäevasele hõivatud inimesele sobiksid just „Ööbiku ja vaskussi“ taolised inspiratsioonisähvatused.
Kas siis, kui on küüditaja, tuleb tühistada? Aga kirjanike üldkogul võttis ootamatult sõna ka Arvo Valton, kes selles saalis oli ainus elusolev Siberisse küüditatu. Ta ütles, et need kõik ei ole mitte küüditajad, kes seisid 1949. aastal operatsiooni „Priboi“ läbiviimise ajal kulakuks tegemise ja väljasaatmisprotseduuri kõrval. Kui kuritegu toimus, oli rahvast palju ligi, ka igasuguseid agitaatoreid, kuid kõik need ei saa ju olla küüditajad.
Näeme, et kirjanikke nende viletsa iseloomu pärast ei saaks tühistada, sest paljudel juhtudel ei tea me, kes oli ohver, kes kurjategija.
Kirjanikele näib, et Smuuli eemaldamisega võetaks seinast ära vaid raudkang ja selle otsas olev pundar. Majast väljas aga pandaks selline akt üldise monumendisõja konteksti. Oleme seda õppinud Ameerikast, kus uudselt meelestatud rahvas kisub maha lõunaosariikide sidemetega sõjaväelaste ja riigijuhtide ratsamonumente. See pole hea.