Kirjutamis- ja lugemisoskuse kõrval tuleb arendada laste jutustamisoskust. Sõnadeta raamat tuleb appi
Sõnadeta raamatute ja nende õppetöös kasutamise teemal vestlevad lastekirjanduse uurija, kasvatusteadlane ja õpetaja Mare Müürsepp, sõnadeta raamatute autor Kertu Sillaste ning keeleteaduse doktor, Tallinna Ülikooli nooremteadur ja Keeleilu erahuvikooli direktor Andra Kütt.
„Võib-olla on õige kohe selgeks teha, et sõnadeta raamat ei ole üks konkreetne asi, vaid sellest on mitu varianti. Mõnel on lugu sees, mõned toimivad näiteks kui mõistatusmängud või kasvõi dekoratiivse ilupildi vaatamine,“ juhatab Kertu Sillaste vestluse sisse ja lisab, et täna räägitakse põhiliselt looga sõnadeta raamatutest.
„Sõnadeta raamatuid on väga erinevaid,“ tutvustab Mare Müürsepp. „On neid, millel on hästi rikas visuaal – palju värve ja detaile. Sa võid neid otsima jäädagi. Ja siis on raamatud, kus muutus on nii-öelda millimeetris – iga järgnev lehekülg on peaaegu samasugune kui eelmine, muutunud on vaid üks väike detail. See teritab vaatamisoskust väga erinevalt – kas sa leiad paljususest midagi üles või oskad korduvuses märgata muutust. Need on täitsa erinevad ülesanded ja erinevad võimalused.“
Tavalise ja sõnadeta raamatu üheks peamiseks erinevuseks peab Mare Müürsepp, et viimase lugemisel puudub keelebarjäär: „Kui sul on klassis armeenlane, venelane, ukrainlane, eestlane ja Aafrikast tulnu, on nad selle raamatu ees võrdsed. Vaiksed raamatud on just sellepärast kogu maailmas hoogu läinud, et rahvastik on üha mitmekultuurilisem igal pool. Sõnadeta raamat annab vabad võimalused.“
„Vaikne raamat on piiride avaja, laiendaja ja heas mõttes lõhkuja,“ lisab Andra Kütt ja leiab, et pildiraamat võib olla lapsele isegi kõnekam kui tekst. „Jah, sest sõnad ei väljenda kõike, meil ei ole kõige kohta sõnu,“ on Mare Müürsepp nõus.
Sõnadeta raamat õpetab jutustama
Sõnadeta raamat on tõhus abiline laste jutustamisoskuse arendamisel. Andra Kütt rõhutab, et jutustamisoskuse arengule on kõige kasulikum raamat, kus on mingi narratiiv oma alguse ja lõpuga. „Last tuleb rääkima õpetada ikkagi rääkides ning samamoodi tuleb teda õpetada jutustama,“ lisab ta. „Me ju iga päev jutustame, kuidas meil läheb, aga kas me teadlikult ikka pöörame sellele tähelepanu?“ Andra Küti sõnul näitavad uurimistulemused, et liiga detailirohked raamatud ei mõjugi alati keele arengule hästi: „On tehtud katse, kus last on lastud jutustada, kasutades sama, aga erineva detailirohkusega pilti. Kõige paremad olid tulemused sellise pildi järgi, kus oli kõige vähem sigri-migri. Pildiraamatuid on tõesti väga erinevaid ja on oluline, et neid valitaks teadlikult, arvestades, mis vanusele on raamat mõeldud ja mida tahame arendada.“
Mare Müürsepp käib koolis lugemismemmeks. „See on selline töö, et ma olen vabatahtlikuna tunni ajal klassi ukse taga koridoris ja õpetaja saadab minu juurde ükshaaval lapsi, kellel on lugemisega probleeme,“ selgitab ta. Mare Müürsepa kogemusel mõjuvad sõnadeta raamatud vabastavalt ka muukeelse taustaga lastele, kellel on eesti keeles väike sõnavara. „Nad loevad mehaaniliselt lihtsaid tekste ning võivad klassis end iga päev täiesti tobukestena tunda. Ja siis ta tuleb, võtab selle raamatu ja avastab: ma saan ise loo teha! Oli näiteks üks poiss, kes jutustas mulle saksa keeles ühe raamatu väga pikalt ja põhjalikult ümber. Sain kuulda, kui hea ta saksakeelne kõne üldse on. Me ei saa eestikeelset kirjaoskust istutada ükstapuha kuhu. Kui laps on vaba oma kodukeeles, siis saab ta areneda sinna, kuhu me tahame.“
„Head sõnadeta raamatud ei kirjelda ainult igapäevasituatsioone, vaid pakuvad maailmale laiema pilgu,“ peab Andra Kütt oluliseks ja nendib, et jutustada on Eesti lastel üsna raske. „Piltide järgi jutustamine on algõpetuse üks raudpolt,“ jätkab Mare Müürsepp. „Alati tahetakse, et õpikutes oleks pildisarju, mille järgi jutustada, aga tänapäeva õpikute illustreerimise tava on teinekord karikatuurne ja kõik asjad muutuvad seeläbi nagu ühetaoliseks. Sealt ei ole midagi jutustada. Sõnadeta raamatute kunstilise laadi mitmekesisus annab valikuvõimaluse. Mõnikord on lapsele tema lugemisoskuse nõrkus nagu vangistus, tal on nagu trellid ees, kuigi tegelikult on tal väga elav fantaasia.“
„Väike laps ei oska veel kirjutada, ta räägib. Meil seostatakse intelligentsust ainult lugemisoskusega ja on väga kurb, kui näed, et teisel kombel intelligentne laps jääb justkui sinna nurga taha kinni,“ jätkab Kertu Sillaste.
Mare Müürsepp leiab, et lugemis- ja kirjutamisoskus on nagu mäe tipp. „Jalam on palju laiem – osaoskused. Näiteks, et silm liigub mööda paberit, et sul on sõnavara, ettekujutus lugudest. Kui lapsega ei ole jutustatud, et teki tal loo mudelit. Tema sõnavara tuleb aktiviseerida. Lugemise õppimisel toetub teksti äratundmine sellele, et sõnad on tuttavad ja aktiivses sõnavaras olemas. Silm võõraid asju ära ei tunne.“
Täiskasvanu ei tohiks lugu lastele ise ette jutustada ega oodata ja nõuda lastelt ühesugust arusaamist. Andra Kütt toob välja, et kui laps jutustab ise, peegeldab see kõige selgemini tema sõnavara ning me ei piira tema mõtteid ja tundeid.
Kertu Sillastele teeb rõõmu, kui mõni kooliteed alustav laps, kellel lugemine ei edene, hakkab sõnadeta raamatuga kohtumisel raamatutesse hästi suhtuma. „Lapsele on kergendus, kui ta näeb, et raamat ei peagi olema nii hirmus raske. See on võimalus neile, kes muidu raamatu ära põlgaks.“
Lastel on tihti keeruline jutustada tunnetest
Andra Küti sõnul näitavad uuringud, et lastel on sageli raske mõista tundeid ja tundesõnu isegi siis, kui esitada neile teadlik küsimus: mida tegelane tunneb? „Sel juhul laps ei nimeta seda tunnet, vaid ütleb, mida tegelane teeb. Mitte, et tegelane on kurb, vaid et ta nutab,“ kirjeldab ta.
Sõnadeta raamat toetab tegelemist emotsioonide ja tunnetega. Mare Müürsepa kogemusel hindavad just väikeklassiõpetajad sõnadeta raamatuid, mis käsitlevad tugevaid tundeid, nagu hirm, üksijäämine ja abi otsimine: „Mulle on öelnud meie väikeklasside õpetajad, et voh need raamatud on väga head, sest laps, kes ei oska oma emotsioone väljendada, rõõmustab, kui tunneb pildil oma olukorra ära.“
„Kui on liiga suured probleemid, siis ongi hea, et ei ole teksti, mis selle sinu eest sõnadesse paneb,“ lisab Kertu Sillaste.
Sõnadeta raamatuid saab kasutada mitmel moel
Ka lapsed ise võiksid joonistada sõnadeta raamatuid. Andra Kütt laseb Keeleilu huvikoolis oma õpilastel tihti raamatuid teha ja need, kes veel kirjutada ei oska, joonistavad neid. „Järgmises tunnis me „loeme“ neid nii, et lapsel on pildid ees ja ta räägib teistele oma lugu. Sünnivad nii rikkad lood, et olen neid lausa lindistanud ja kirja pannud. See on ka hea metoodiline nõks õpetajale. Pilt aitab jutustada algusest lõpuni sidusat lugu.“
Kertu Sillaste soovitab, et ei maksa lapselt küsida, mis on pildil, vaid mis pildil toimub ja kuidas lugu edasi läheb.
On mitmeid viise, kuidas sõnadeta raamatuga töötada. „Üks ühele lapsega raamatu vaatamist saaks viljeleda näiteks pikapäevarühmas või hommikul, kui lapsed tulevad lasteaeda või kooli. Samuti õpiabis. Lisaks on muid toredaid võimalusi, näiteks väikestes rühmades rühmatöö. Klassis võiks olla ka lugemispesa, kus on näiteks nädal aega raamatukogust laenutatud sõnadeta raamatud ja lastel on ülesanne nendega tutvuda. Seejärel kirjutatakse nende põhjal jutte. Lugemispesas on lapsel võimalik vaadata raamatuid vabal ajal just siis, kui talle sobib, sest kogu klassile korraga neid kätte anda ju ei saa. Klassiga saab teha piltide järgi lugusid ja neid ka lavastada. Lapsed võivad kirjutada jutumullidesse, mida keegi kellelegi ütleb, ning nende piltide järgi võib luua teksti. Olen pannud pildid ritta, lasknud lastel neid vaikselt vaadata ja pärast kirjutab igaüks selle raamatu põhjal oma jutu,“ tutvustab Mare Müürsepp võimalusi.
„Mina olen oma sõnatuid raamatuid lugenud klassidega kohtumistel suure kambaga. Sel juhul ei saa igaüks oma mõtteid jagada, aga kui mõni laps juba kaasa räägib ja arvamust avaldab, saavad teised tema märgatut kinnitada või sellele vastu vaielda. Vaatame kõik koos, mis pildil toimub, mis järgmiseks juhtub ja mis paneb kedagi nii või teisiti arvama. Leiame tekkivatele küsimustele vastuseid lehti edasi ja mõnikord ka tagasi keerates. Õpetaja saab aidata, pöörates tähelepanu loo mõistmiseks olulistele detailidele. Üht tervikteksti kambakesi lugedes ei teki, jagatakse märkamisi. Igale osalejale jääb mälestuseks kogemus, et raamatus võib olla lugu ka ainsagi täheta. Rõhutan lugejatele eneseusalduse tähtsust ja loost erinevalt arusaamise võimalikkust,“ jagab Kertu Sillaste oma kogemusi.
„Pildilugemise oskust on kõigile vaja. Mulle tundub, et see on täiskasvanute hulgas kuidagi alatähtsustatud ja ehk isegi kardetud,“ muretseb Kertu Sillaste ja ütleb, et on tihti näinud, kuidas sõnadeta raamatut ei julgeta kätte võtta, arvates, et seda ei osata lugeda. Mare Müürsepp lisab, et jutustamisoskus toetab inimest läbi elu: „Muidu ongi nii, et täiskasvanud esitavad kirjalikku teksti, kui nad kuskil esinema peavad. Räägivad kirjaliku kõne lausetega ja keegi ei saa aru, mida tegelikult mõeldakse. Loomulikku väljendusviisi tuleb endas arendada.“
Kertu Sillaste sõnul on sõnatu raamatu lugemine kunstielamust pakkuv lugemiskogemus, sest mitte ainult jutustamisoskuse areng pole tähtis, vaid ka pildilugemisrõõm ja piltidelt lugemise oskuse või võimaluse äratundmine. Isegi siis, kui sõnastamiseni ei jõuta vaid selline lugemine jääb lihtsalt meeldivaks ja eriliseks kohtumiseks raamatuga. Kunstnikuna tundub talle murekohana, et pilt kui oluline emotsiooni, info- ja elamuse kandja jäetakse (isegi uhkelt!) kõrvale, niipea kui juba pikka teksti lugeda mõistetakse. „Pildist arusaamise kogemine ja pildi väe tunnetamine ilma selgitamiskohustuseta on oluline sõnatu raamatu lugemisel pakutav võimalus,“ lisab Kertu Sillaste.
„Raamat peaks pakkuma ka visuaalselt kaunist elamust,“ peab Andra Kütt tähtsaks. „Hea raamat harib nii teksti kui ka pildi kaudu.“
Korraliku ja järjest täieneva kollektsiooni sõnadeta raamatutest leiab Eesti Lastekirjanduse Keskusest.