KOGEMUS. Minu esimene aasta kooliõpetajana

„Oma kooli tunne annab isemoodi kaitstuse. Ja kui juhtub olema õnne, siis kiirgab sel ajal rajatud sõprus või mõne õpetaja targalt osutatud teetähis veel aastaid tagantjärele otsekui soemüür kitsukeses puupliidiga köetavas tudengitoas.“ (Doris Kareva „Müüridest“, 25.12.2022)

Oli palav augusti keskpaik, kui seadsin koos teiste suvepuhkuselt naasnud õpetajatega sammud Nõmmel kohe-kohe valmiva ja pidulikult avatava Püha Johannese Kooli poole. Esmakordselt õpetajana. Läksin jalgsi läbi suviselt lõhnavate roheliste Nõmme männitukkade.

Jõudsin uude, ent veel ehituse lõppjärgus olevasse koolimajja, kus koolijuht Liivika Simmul tervitas kõiki päralejõudnuid sooja kallistusega ja juhatas nad aatriumisse. See teekond enam nii värviline ei olnud, valmiv koolimaja oli valgusküllane, aga täis ehitustolmu ning uue alguse ja värvilõhna. Inimesed olid mulle võõrad peale koolijuhi ja füüsikaõpetaja, kellega olin kohtunud kevadel n-ö juhuse tahtel ja kes mind kooli tööle olid kutsunud.

Uus lähker

Kool oli asutamisest alates, kümme aastat, olnud rändkool, tegutsedes rendipindadel. Nüüd aga oli üks ime teise järel toonud kooli päris oma majja. Nõnda siis pidime appi võtma kujutlusvõime, milline kõik saab olema. Sellele aitas kaasa koolijuht Liivika, kes koosolekute ja koolituste alguses mõtestas, kus me oleme, kes me oleme ja miks me oleme. Ta meenutas ja rõhutas, et see mõningane kaos on tegelikult hetk, mida koolipere oma südames kaua igatses ja ootas. Tuli varuda veel pisut kannatust, sest maja valmimise ja piduliku avamiseni polnud palju jäänud.

Asusime ajaloolises hetkes, kuna just sellest, kuidas meie ise uues majas päris alguses oleme, pidi sõltuma, milliseks kujuneb kool. Nõnda siis oli meie uue kooliaasta olulisi ülesandeid teadvustada, kui oluline on iga üksiku roll selles, milliseks kujuneb kooli kultuur, vaimsus ja suhtumine üksteisesse. Usun, et kooliaasta tähtsaima ülesande täitmine on läinud hästi, sest kuuleme külalistelt üpris tihti, et nad kogevad meie koolis ilu, soojust ja rahu.

Uued rajad

Uue lähkri täitmine vaimsuse ja kultuuriga polnud siiski aasta ainus eesmärk. Saan sisse tallata raja ka gümnaasiumigeograafiasse – on ju praegused kümnendikud selle kooli esimesed gümnasistid (kool kasvab iga aasta ühe lennu võrra). 

Õpetajaameti võtsin kanda osakoormusega, sellele lisaks saan kommunikatsioonispetsialistina rakendada aastatepikkust kogemust kommunikatsiooni vallas. Mulle meeldib, et saan koolis ühendada mõlemad Tartu Ülikoolis omandatud magistrikraadid: geograafias ning ajakirjanduses ja kommunikatsioonis. Kui oli teada, et asun kooli tööle, võtsin südameasjaks täiendada end hoolega pedagoogika alal, teisel poolaastal taotlesin ka õpetajakutse (oli see vast aeganõudev!).

Esimene september

Ootasin esimest septembrit väga. Igatsesin näha, kuidas äsja valminud maja täitub esimest korda laste, õpetajate ja peredega. See oli imeilus! Pered pildistasid ja filmisid. 

Esimese klassi poiss, saanud kätte aabitsa ja tekli, läks oma kohale isa kõrvale. Isa, olles otsatult õnnelik ja südamepõhjani liigutatud, andis pojale põsemusi. See isa ja poeg särasid, lausa hiilgasid õnnest! 

Sel hetkel sain ma aru, kui tähtis on kool, kui tähtis on esimene september ja kui tähtis on see töö, mida koolipered üle maailma teevad – iga päev. Meist sõltub suur osa perede ja õpilaste kogemustest, eludest, lapse- ja nooruspõlve mälestustest, isiksuste kujunemisest ja tulevikust. Positiivne, mida õpilased kooliajal kogevad, võib olla hindamatu, millele tagasi mõelda ja toetuda hilisemas elus.

Klassi ees

Olin õpetamise ja koolitamisega kokku puutunud, aga päriselt üldhariduskooli klassi ette astusin alles nüüd. Perioodõppest tulenevalt polnud hetkegi raisata, toimus pidev eneseharimine ja areng, oli vaja tegutseda efektiivselt ning tulla toime suure pinge ja koormusega otsatute tööpäevade rütmis.

Tänu põhjalikule ettevalmistusele ja tublidele õpilastele oli kõige meeldivam ja kergem olla klassi ees. Seda aega oli aga võrreldes ettevalmistuse ja administratiivse tööga mitu korda vähem. 

Ettevalmistuseks kulus aega ühelt poolt sellepärast, et soovisin pakkuda õpilastele huvitavaid tunde, arvestades nüüdisaegset õpikäsitust, ja teisalt polnud mul varasemast valmis materjali. Toetusin paljus küll õpikule, ent selle sisu on 12 aastat vana ning see andis tunda iseäranis ühiskonnageograafia teemade puhul, eriti põhjusel, et Venemaa rünnak Ukraina vastu tähendas ühiskonnas tohutuid muutusi. Näiteks rände, transpordi ja majanduse teemade puhul polnud sõjaeelsetest materjalidest suurt abi.

Tõrksad hetked

Esimesed nädalad kujunesid väljakutseks, sest lisaks võõrale keskkonnale puudusid mul tulenevalt uude majja kolimisest kindel tööruum ja -vahendid. Arvutit sain kasutada siis, kui keegi teisi pakilisi ajatoimetusi ajades enda oma parasjagu ei vajanud. Niisiis töötasin esimestel päevadel, kui kool polnud veel alanud, kellegi lahke kolleegi pidevalt kokku jooksva arvutiga paigutamata mööbliga klassis pingiotsa peal.

Mis puutub klassis õppetööks arvutite kasutamisse, siis kaardirakenduste ja infosüsteemidega töötamiseks peaksid need olema märksa paremad ja internetiühendus võiks mitte ehmuda, kui 30 õpilast korraga tahavad sellest oma osa saada. Järgmisel aastal on siin ehk juba edasiminekut märgata.

Hea tagasiside

Kolimisega seotu oli kõigile omamoodi väljakutse, aga teadsime, et see on ajutine. Järjepanu sain uute kolleegidega tuttavaks, tähelepanelikkus ja vastutulelikkus üksteise suhtes aitasid ree peale, sh administratiivsetes ülesannetes. Samuti sain tuge uute õpetajate teeõhtutel, kus õpetajad jagasid oma kogemusi ja tänu jagatud infole saime kiiremini järje peale.

Usun, et pühendunult tundide ettevalmistamine on tasuv investeering. Geograafia õpetamise tarkusi olin käinud eelnevalt ammutamas reaalkooli geograafiaõpetajalt Piret Karult. Tunni läbiviimise kohta sain tarkusi ja nippe kohe õppeaasta alguses ja vaheaegadel koolis toimunud koolitustelt. Kõige enam andis jõudu õpilaste hea tagasiside ja klassi meeldiv sisekliima.

Arvutite ja IT-toe kohta arvan, et on arenguruumi, aga meie klassides on rosinad, milleta on mõnikord õpetamist raske ette kujutada: digitaalsed, interneti kasutamise, arvuti ühendamise ja traditsioonilise tahvli võimalusi ühendavad tahvelekraanid. Need teevad õpetamise mugavamaks ja aitavad mitmekesistada lisamaterjalide kasutamist.

Miks koolis?

Palju räägitakse koolis töötamise varjukülgedest, näiteks vastutusele mittevastavast palgast ja üha kasvavast töökoormusest. Olen neid aspekte kogenud. Aga miks siis üldse õpetajana töötada? Mina otsustasin proovida mitme põhjuse koosmõjul: koolis on võimalus töötada noortega; olin varasemalt sattunud jälgima Püha Johannese Kooli tegemisi, mis tundusid sümpaatsena; kool asub minu kodukandis, mis tähendab, et käin tööl jalgsi; lisaks õpetajatööle saan tegeleda jätkuvalt ka kommunikatsiooniga.

Kooli õhkkond on meeldiv, koolis panustavad kõik õpetajad, tugipersonal ja tegelikult ka suurem osa õpilasi sellesse, et kokkulepitud reeglid kehtiksid. Mõistagi on meilgi tekkinud möödarääkimisi, aga arusaamatused lahendatakse viivitamata ja üksteist mõista püüdes. Koolis valitseb turvaline ja toetav õhkkond. 

Kokkuvõttes on koolis huvitav töötada, töö on vaheldusrikas ning kõige rohkem meeldib mulle klassis, kus on koos erisuguse taustaga õpilased. Soovin, et suudaksin neile anda rohkem, kui aineteadmised. Soovin panustada õpilaste oma kooli tundesse.