Kolme lõviga kutsetunnistused kaheksandikele

„Aga tule ja vaata!“ kutsus Järvamaa Kutsehariduskeskuse juht Rein Oselin, kui hakkasin uurima, kuidas neil ikkagi põhikooli kaheksanda klassi õpilastele kutseoskuste õpetamine käib?

„Vaata kui tulengi,“ mõtlesin ja ajatasin oma mineku täpselt selleks ajaks, kui kaheksandikel oli käsil viimane nädal viiest, kus nad praktilisi oskusi omandasid.

Nimelt otsustas Järvamaa Kutsehariduskeskus aasta või enam tagasi, et lõimivad omavahel põhikooli elukutsevaliku ehk karjääriõppe kutsekoolis pakutava kutsevalikuaastaga. Kui oma majas oli võimalik koolitusplaan läbi mõeldud, hakati otsima kaheksandikke linnast ja maalt.

„Neli põhikooli käisime läbi, kaks saime nõusse, ühes vahetus juht, see langes ära ja sõelale jäi Paide Hillar Hanssoo Põhikool, kellega lõime käed,“ rääkis Oselin. „Leppisime kokku, et viis nädalat käivad põhikooli 60 kaheksandikku kutsehariduskeskuses, kus toimub lõimitud õpe, mille jooksul teevad õpilased iga nädal põhjalikumalt tutvust ühe koolis pakutava erialaga, ja viienädalase õppe järel väljastab kutsekool neile 2. taseme tunnistuse.“

Selle tunnistuse üle tundus Rein ise kõige uhkem olevat. Ütles, et 11. mail on pidulik aktus ja puha, kõik saavad riigivapiga tunnistuse, mis kinnitab, et viis nädalat pole möödunud niisama. Lõbus fakt on, et põhikooliõpilastest saavad kutsekooli vilistlased enne kui põhikooli vilistlased.

Tarkust tuli mühinal

Niisama ei istutud tõesti. Alustasime Paidest. Minu esimene imestus ja imetlus langes majale – millised ruumid, milline tore keskkond, kui mõnus õhustik! Digiekraanid, infostendid, käänulised koridorid, klassiruumid ja siis sauh!, esimene uks lahti – siin nad olidki, väikeklassi kaheksandikud teeninduseriala tunnis toodete etikettidega tutvumas. Ajud ragisesid, õpetajad turvasid kõrval, tarkust tuli kohe mühinal.

„Suurem osa õppetööst käib ikkagi Säreveres,“ ütles Rein ja palus endale sappa võtta. Esimene peatus oli kalakasvatuses. Sain teada, et Järvamaa Kutsehariduskeskus on ainuke koht Eestis, kus saab õppida vesiviljelust. Hästi sel majandusharul Eesti tingimusis praegu läinud ei ole, aga tünnides sulpsu löövad dresseeritud kalad end sellest segada ei lasknud. Kalakasvatust põhikooliõpilaste programmis polnud. Sobivad alad said nad ise valida ja sinna mahtusid lisaks teenindusele veel IT, siseviimistlus, maaelu ja masinad.  

IT õppijaist libisesime siuhti üle, sest mis sa neist ekraani süvenenutest ikka vahid. Masinaruumis tuli aga õppuritel kõigepealt tutvuda ohutusnõuetega, et siis juba omandada sel päeval kavas olnud rehvivahetuse ABC. Teine grupp eemal oli valmis ammutama autopuhastamise nutikaid oskusi. Mõlemad teadmised kuluksid hädasti endalegi ära, mõtlesin. Heal meelel oleksin jäänud kuulama ja võimalusel käedki külge pannud, aga Rein kihutas edasi.

Ossa! Suur saal siseviimistluse suurepäraste näidetega – plaatimine, pahteldamine, ja kui tahate, siis ka ahju ladumine. Meister oli sappa võtnud noored, kellega hakati õppima tapeetimise kunsti. Kui nende laste kodudes suvel remondi tegemiseks peaks minema, siis on selge, et munad võivad vabalt kanu õpetama hakata. Lubatagu siis sel sündida, sest mina näiteks pidin ise leiutama, kuidas tapeet seina külge jääb.

Juhtimise meistriklass

Uurisin noortelt, mis valdkond neile endale on viie nädala jooksul kõige enam meeldinud, ja üllatus, üllatus, vastuseks sain maaelu. Üllatusena mõjus see täpselt seni, kuni jõudsime tuuriga hobusetalli, lehmalauta ja nägime lambaid. Need ei olnud lihtsalt lehmad, hobused ja lambad, seal olid lisaks ka varsad, vasikad ja uted. Kõik oli päris, oli lõhn, oli pori, sai sõita ja sööta, oli elu.

„Miks te seda kõike teete? See pole ju kutsekooli ülesanne, see on puhas lisatöö esiteks koolile ja teiseks meistritele,“ uurisin. Rein pühkis seepeale oma tahvli muust infost puhtaks ja sõnastas minu jaoks oma missiooni. „Meil on palju erialase hariduseta inimesi. Põhikooli lõpus ei ole noored valmis sisulisteks valikuteks, nende ettevalmistuses puudub praktiline osa. Meie anname neile esiteks praktilise kogemuse ja teiseks aitame selle kaudu luua seoseid juba omandatuga. Kui tal tuleb arvestada välja karjamaa suurus ja seejärel piirete tegemiseks vajalik materjali kogus, siis küsime, mida nad täna õppisid, ja nemad ütlevad: matemaatikat!

Siseviimistlus on puhas keemia, siin on füüsikat, bioloogiat, programmeerimist ja oma peaga mõtlemist rohkem kui lihtsalt koolipingis istudes,“ kuulsin koolijuhilt.

Ta tunnistas, et muidugi pole see olnud liiga kerge samm, aga sellelt kogemuselt tuleb edasi liikuda. „Me peame oma viienädalase õppe veel praktilisemaks muutma.“

Ma ei saanudki aru, kas see oli öeldud mulle või õppejuhile, kes oli meiega liitunud. „Järgmisel aastal peame saama õpilastele ka auto, millega nad sõita saavad, rendime kasvõi autokoolilt, aga auto peab olema, sest õppida peab olema äge,“ ütles Oselin, mis kõlas juba kui kahe tandemis töötava juhi kokkulepe.

Kõrvaltvaataja jaoks kõlas kuuldu ja nähtu kokku kui juhtimise meistriklass – selles oli usku ja usaldust oma meeskonna vastu ning ka nende inspireerimist, kes tuli haakida väljastpoolt. „Ma saan aru, et põhikooliõpetajatele võib see olla keeruline pähkel pureda, sest õppekava tuleb ju täita, aga ma näen siin ka suurepärast lõimimise võimalust, mis sünnib koostöös,“ tõi Rein välja.

Üks on selge, see on nüüd tehtud ja 11. mail saavad 60 Paide Hillar Hanssoo Põhikooli kaheksanda klassi õpilast kätte kolme lõviga tunnistuse, kus kirjas, et nad on omandanud 2. taseme kutseoskused, mille võib uhkusega letti lüüa, kui minna suvel teiste omaealistega taskuraha teenimise eesmärgil tööd otsima.

Omalt poolt soovitan julgelt minna Järvamaa Kutsehariduskeskust külastama. Eriti neil, kel on kutsehariduse suhtes eelarvamusi või kes tahaks lihtsalt teada, kuidas või mida seal ikkagi õpetatakse. Mine ja vaata!