Koolijuhtide praktikaaruanne Õpetajate Lehe lugejaile
Kristi Mumm Swedbankis. Foto: erakogu
Robert Ossipov Pipedrive’is. Foto: Liis Treimann
Haridusjuhtide praktikaprogrammi neljas lend on lõpetamas oma tegevust edumeelsetes ja tunnustatud juhtimiskultuuriga ettevõtetes. Nähtust-kogetust annavad ülevaate Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm (Swedbanki praktikant) ning Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi ja Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor Robert Ossipov (Pipedrive’i praktikant).
Robert Ossipov: Kristi, millised kolm asja võtsid sa endaga praktikaprogrammist kaasa?
Kristi Mumm: Enne praktikat rääkisin oma õpetajaile, miks ma sinna programmi üldse lähen. Minu jaoks oli tähtis näha, kuidas mujal organisatsioonikultuuri üles ehitatakse ja missugustele detailidele tuleb veel tähelepanu pöörata. Teine küsimus oli, kuidas muuta õpetajate sisseelamisprogrammi koolis paremaks, õpetajate järelkasv ja ametis püsimine on ju tuline teema. Kolmas soov oli õppida, kuidas teha oma õpetajatele karjääri- või kompetentsimudelit. Sain aru, et tänapäeva karjäär käib hoopis teistmoodi kui varem – tee seda, mis teeb sind õnnelikuks, sa ei pea liikuma ametiredelil kõrgemale, vaid saama selles, mida teed, väga heaks. Sain ideid, kuidas õpetajaid paremini võimestada.
Tunnen, et kasvasin juhina, ja mõistsin, kui palju on veel õppida.
Aga mida sina programmi ajal enda kohta õppisid?
Robert Ossipov: Ka mina kasvasin kõige rohkem juhina. Tahaksin, et ka õpetajad leiaksid võimaluse minna korraks kooliruumist välja, et näha elu väljaspool koolimaja. Käime küll end koolitamas, aga need on kahe- või ühepäevased eemalolekud.
Olen täna (intervjuu toimus 10. aprillil – toim) esimest päeva tööl. On küsitav, kas ma hakkan kohe suuri muudatusi tegema, aga olen tõesti täis energiat ja mõtteid, mida kõike võiks ette võtta. Isiklikus plaanis on see väga väärtuslik. Varsti saab mul kümme aastat koolijuhina, minu karjääris on see üks eredamaid mälestusi. Varem pole mul olnud võimalust nii pikalt ära olla. Usaldasin oma meeskonda, kes tegi samal ajal väga head tööd. Eks natuke hoidsin silma peal ja suhtlesin, kui oli abi vaja. Aga see, et sain kõigest lahti lasta – mul ei olnud isegi allkirjaõigust – meeldis väga.
Kristi Mumm: Ka mina nägin, et minu äraolek oli üks viis inimesi võimestada. Mul ei olnud konkreetset inimest, kes kõik minu asjad üle oleks võtnud. Jagasime ülesanded inimeste vahel ära. Tegin õpetajate tuppa tabeli, millega kelle poole pöörduda. Nii mõnigi asendajaist on öelnud, et tahaks jätkata. See on üks viis jagada vastutust. Vastutus tekitab seotust kooliga.
Robert Ossipov: Sa nimetasid ühe oma huvina organisatsioonikultuuri arendamist. Väärtusruum on väga oluline. Pipedrive’is tundsin algusest peale, kui vajalik ma olen. Mind võeti väga koduselt vastu. Sisseelamisprogramm oli väga hea. Kohe esimesel päeval tundsin, et olen osa firmast. Esimesel päeval tehti tööintervjuu, järgmistel päevadel oli onboarding ehk sisseelamisprogramm. Tundsin ennast organisatsiooni täisväärtusliku liikmena. Mind pandi kontorisse tööle ja sain abi igast nurgast, kaasati protsessidesse, küsiti, kuidas ma aru sain, mida tahaksin lisada.
Needsamad probleemid, mida kooliski näeme – tööaeg, palgateema, puhkused, karjäärimudel – olid seal aktuaalsed. Inimesed on ikka inimesed, oled sa tippfirmas või mujal.
Oluline pluss oli see, et Pipedrive’is on tööl väga palju noori, koolis on seltskond teine, inimesed on seal kümme-kakskümmend ja rohkem aastaid tööl olnud.
Kristi Mumm: Sa tõid välja väärtuste teema. Mina märkasin, et pangas on väärtused igal tasandil mõtestatud − ka selles, kuidas ja milliseid postitusi teeme, milliseid pilte üles paneme, kuidas me räägime, koosolekut peame. Iga asi on detailideni paigas. Jälgitakse, kas meie väärtused seda kajastavad. See oli hästi sümpaatne.
Juhtimine on mingis mõttes universaalne. Aga pangas on sul juhina partnerid, kellega saad oma muresid ja mõtteid põrgatada. Koolijuhina oled ju multitalent!
Pani mõtlema, et millegipärast on haridussüsteem, hariduse mudel ja rahastamine, lähenemine hariduse juhtimisele aegunud, justkui aastast 1965! Ressursse antakse aastast aastasse sama palju. Kui saadame koolijuhte sellistesse programmidesse, tahame vaadata haridusjuhtimisele laiemalt ning peame haridusjuhti tippjuhiks, siis tuleks kõik see ümber mõtestada. Me ei saa eeldada, et koolis on ainult koolijuht ja õppejuht ja kõik toimib, vaid meil on vaja muid süsteeme ja tiimipõhisust, et inimesed saaksid tuge.
Oleks ju tore, kui ka haridusosakondades oleksid HR-partnerid (human resource partner ehk justkui iga juhi personalijuht), et sul oleks mõttepõrgataja, kellega saaksid oma juhtimisülesandeid arutada.
Robert Ossipov: Mulle tundubki, et meie koolielu ja -juhtimine sõltuvad väga palju poliitikutest. Tuleb uus valitsus, vaatad koalitsioonilepingut ja mõtled, mis nüüd nelja aasta jooksul toimuma hakkab. Sõltume poliitilistest otsustest, aga kool peaks säilitama rahu, ei tohiks olla poliitilises tõmbetuules, koolijuhti ja meeskondi peab usaldama. Loomulikult peab riik kontrollima, aga selleks on juba omad funktsioonid. Usaldagem ülikoole, kes on meie partnerid.
Kristi Mumm: Aga milliseid väikseid muutusi sa ise oma igapäevapraktikas teed?
Robert Ossipov: Pipedrive’is on iga päev laud kaetud, võtad kohvi, teed smuutit, sööd puuvilju. Täna tulin esimest päeva pärast praktikat tööle, võtsin tulbid, kommikarbi. Kõik said aru, et direktor on tagasi ja midagi on muutunud. Minu meelest on õhkkond oluline – et juba uksest sisse tulles oleks näha, kui ilus siin on. Ma ei ütle, et see on odav populaarsus. Homme on õpetajatega töökoosolek ja ma peegeldan neile kogetut.
Koole ootavad ees õppekava muudatused, meil tuleb ka uus arengukava. Tahan teha seda nüüd teistmoodi, läheneda tänapäevasemalt. Panin ka Tallinna linna haridusametile ette, et programmi lõpetanud koolijuhtidega võiks toimuda kohtumine. Tahaks näha ka seda, mida haridusamet meilt ootab. Kas nad näitaksid rohelist tuld, kui otsustaksin koolielus näiteks personalipoliitikat muuta või teha õpilaste vastuvõtu ja õppetöö täiskasvanute gümnaasiumites veel paindlikumaks? Erinevalt eraettevõttest me kasumit ei teeni, peame oma rahakotiga hakkama saama.
Suhtlemine inimestega on tähtis. Praegu on õpetajatel väike hirm, et direktor tuleb tagasi ja hakkab suuri muudatusi tegema.
Õpetaja on ikkagi traditsioonides kinni. Ma ei taha üksi neid muutusi ellu viima hakata, vaid meeskonnaga nende elu paremaks muuta.
Kristi Mumm: Just elu paremaks muutmine ongi fookuses − et protsessid oleks mõtestatumad ja inimesi hoidvamad. See edasiliikumine on oluline. Nägin, kuidas pangas tehti õpireedeid. Mind kõnetas enesetäiendamine, pidev õppimise vajadus ja õpioskustele fookuse panemine. Koolis õpivad meie õpetajad õpiringides. Igal pool peame õppima ennast täiendama.
Olen täna pärast praktikat viiendat päeva tööl ja kogu aeg ainult inimestega rääkinud, see mulle väga meeldib. On võtmekoht olla inimeste jaoks olemas.
Robert Ossipov: Aga mis sa arvad neljapäevasest töönädalast? Pipedrive’is kippus reedene päev olema selline, et olin täitsa üksi kontoris.
Kristi Mumm: Pangas on nad veel viie päeva peal, aga reede hommikul tegeleb igaüks enesetäiendamisega.
Pühade ajal vahel näeme, et kui sa oled kolm päeva saanud olla perega ja kvaliteetaega veeta, on energiat hoopis rohkem. Aga ma ei tea, kuidas seda kooli tuua. Mõnes mõttes loob tõhusust, kui oled neli päeva tööl, võtad end rohkem kokku, oled värskem.
Robert Ossipov: Olen vaadanud ka mõne avatava riigigümnaasiumi kava, kus ühel päeval nädalas on valikainete päev, mis annab rohkem vabadust.
Kristi Mumm: Organisatsioonikultuurist veel: mulle meeldis pangas arenguvestluste süsteem, tahan seda proovida. Sain ise ka protsessis osaleda. Arenguvestlustele eelnes tiimi koosolek või seminar. Arenguvestlusi tehakse kolm korda aastas just selle mõttega, et vaadata eesmärkidele otsa, kuidas läheb. Inimesed seadsid kolmel tasandil eesmärke: tulemuslikud, käitumuslikud ja arenguga seotud. Tore, kui igaüks mõtestab läbi.
Oma koolis oleme leppinud õpetajatega kokku, milline on meie kooli suhtlemis- ja käitumiskultuur, oleme selle ka kirja pannud. Sealt saakski igaüks võtta endale käitumuslikke eesmärke järgmiseks aastaks. Hea on mõelda asjad mitmel tasandil läbi ja niimoodi kätt pulsil hoida. Mõtteid, mida juhi tööriistana kasutada, sain praktikal päris mitu.
Robert Ossipov: Pipedrive’is meeldis mulle, et pabereid peaaegu üldse ei kasutata ja kõik on online’is. Siseveebis pidid töötajad endale ka eesmärke püstitama. Tekib aasta skaala ja juhina näed, kui palju seatud eesmärke on igaüks jõudnud saavutada. Paralleelselt jälgitakse firma suuri eesmärke ja osakonna omasid.
Kui meie paneme arengukava tehes kaustikusse oma eesmärgid kirja, siis sinna nad kahjuks ka jäävad. Võiksime ka koolisüsteemis liikuda digitaalsema lahendi suunas. Siin on meil väga palju õppida.
Kristi Mumm: Mulle oli veel hästi sümpaatne inimeste heaolule tähelepanu pööramine. Kuidas koolis õpetajat hoida, tema vaimsele tervisele ja heaolule tähelepanu pöörata? Elu muutub pidevalt, me ei saa stagneeruda, jääda koolis kogu aeg maha ja longata ühte jalga, kui näeme, millised on ootused tulevikutöötajale. Kuidas aga hoida tasakaalu ja inimesi? Võtsin selle teema fookusesse, proovisin enda jaoks üht-teist välja noppida.
Robert Ossipov: Minu mentor Agur Jõgi, kes on kui haridusfilosoof, rõhutas, et uusi töötajaid võttes vaatavad nad alati, kas inimesel on üldse mingi eesmärk. Koolis peab õpilasi õpetama eesmärke püstitama. Eesmärkide püstitamine ja enesejuhtimine on kõigile vajalik.
Kristi Mumm: Millistele võtmeoskustele võiks koolis tähelepanu pöörata? Millised on tulevikutöötaja võtmeoskused? Kas sul sellised teemad ka jutuks tulid?
Robert Ossipov: Otseselt mitte, aga koolijuhina vaatan, et praegu on tehisintellekti teema õhus. Tõese info ülesleidmine ja haldamine, digitaalses maailmas hakkama saamine on üks oskusi. Meile on justkui paralleelmaailm kõrvale tekkimas, väga-väga kiiresti.
Tegin ka ise ühe katse Chat GPT-ga. Kui hakkasin praktika kokkuvõtet kirjutama, andsin talle ülesande. Kirjutaski kokkuvõtte valmis, lõi mingi pildi. Oskus selles maailmas hakkama saada on oluline. Hariduses tulevad suured muutused.
Kristi Mumm: Mina rääkisin panga tippjuhtidega, millisena nemad näevad tulevikutöötaja võtmeoskusi. Rõõmustas, et mitmed asjad kattuvad sellega, mida me oma koolis teeme. Üks on enesejuhtimise oskus. Meil on fookus õpioskustel.
Pangas on aluspõhimõte, et iga uus töötaja on esmatasandil enese juht ja järgmiseks võib ta siis olla tiimi juht, juhtide juht ja nii edasi. Tähtsaks peetakse ka oskust õppida ja suhelda, koostööd teha, analüütilisust, süsteemset lähenemist, uudishimu. Juurdekasvu uskumus on oluline. Me pöörame tähelepanu, et õpilased suudaksid kohaneda, mõtleksid, et saavad hakkama, kui proovivad ja õpivad.
Igalt poolt tuli välja digipädevuse arendamise vajalikkus – et ma saaksin digiandmetega hakkama ning oskaksin neisse kriitiliselt suhtuda.
Robert Ossipov: Praktikaprogrammi kokkuvõtteks tahan öelda, et ühiskonnas peaksid pildil olema koolid ja ka ettevõtted – koostöövõrgustik. Meie eesmärk peaks olema, et laiema üldsuseni jõuaks teadmine, kui vajalik on õpetajaamet ja kui olulist tööd me ikkagi teeme. Pipedrive’id ja teised tippettevõtted kukuvad kokku, kui järeltulevat põlve ei ole.
Peame õpetajatööd järjest rohkem väärtustama, muidu ei ole meil varsti kedagi, kes digioskusi õpetama hakkab.
Kristi Mumm: Praktikaprogrammi suur väärtus ongi teadmises, kuidas olla kaasaegne juht. Võib-olla mõni on kriitiline, miks me läheme ettevõttesse, haridus on ikka teine asi. Me ei läinudki selleks, et midagi üks ühele üle võtta, vaid kohandame kogetut vastavalt oludele. Meil on fookuses nii noore kui ka kogenud õpetaja vajadused. Ka kolmkümmend aastat majas olnud õpetaja näeb, et on vaja pidevalt muutuda. Kuidas olla talle toeks? Juhtimine muutub ja ajaga tuleb kaasas käia. Selleks saime väga väärtuslikke ideid. Kas või see, kuidas uue töötaja sisseelamist toetada ja olla inimeste jaoks rohkem olemas. Kas õppejuht ja direktor jõuavad iga õpetajani nii tihti, kui vaja on? Mida ma saan veel teha, et olla oma inimestele parem juht − seda praktikaprogramm andis küll.
Robert Ossipov: Me loome nüüdisaegse keskkonna, kus oleme ise juhtidena oma käitumisega eeskujuks ja kus õpetajal ja õpilasel on hea. Seda kõike märgatakse, paljud õpetajad töötavad mitmes organisatsioonis ja võrdlevad.
Mulle väga meeldis Pipedrive’i töökultuur. Olen ka enne paljut juurutanud, aga oli hea meel saada kinnitust, et ka mujal see toimib. Ma ei eelda, et nüüd hakkab meil hommikuti laual olema banaanide-apelsinide meri. Kuigi võiks ju olla, eks ole!
KÜSIMUS JA VASTUS
Mis teid praktikal üllatas? Mida tahate oma koolis rakendada?
Juhan-Mart Salumäe, Viljandi Gümnaasiumi direktor (SEB praktikant):
Mind üllatas see, kui palju SEB investeerib inimeste igakülgsesse arengusse. Nägin ilmekalt, kuidas töötajatele pakutakse koolitusi, millest on neil abi professionaalseks arenguks, aga vähem olulised polnud ka teemad, mis inimesi laiemalt toetavad: peresuhted, stressi maandamine jm. Seda kõike võimaldati tööajast.
Oli meeldiv näha, et kokkulepitud väärtushoiakud peegeldusid kõikides osakondades, mida mul õnnestus külastada. See näitab, et on suudetud luua põhimõtted, mida kõik oluliseks peavad. Väärtustest olulisemad olid väärtusmustrid, millest ühiselt kinni peeti ning kus kolleegid üksteist n-ö samal lainel hoidsid.
Eesti koolides on juhtimisstruktuur üpris vertikaalselt üles ehitatud ning seda soosib ka rahastamismudel. Direktorile ja õppealajuhatajatele on antud pikk loetelu valdkondadest, mida nad peavad koordineerima ja mille eest otseselt vastutavad. SEB-s on juhtimisülesanded jagatud. Tahan nähtust eeskuju võtta ja anda rohkem otsustusvabadust ja -vastutust töögruppidele koolis. Nii ainevaldkondade kui teemarühmade juhtimisstruktuur peaks muutuma horisontaalsemaks. Nii muutub kooli juhtimine paindlikumaks ja muutustega on kergem kohaneda, sest mida vertikaalsem on juhtimine, seda rohkem aega kulub altpoolt tulnud algatuste rakendamiseks.
Deniss Presnetsov, Tallinna Läänemere Gümnaasiumi direktor (Wise’i praktikant):
Mul vedas, et sain liituda Wise’i perekonnaga. Enne praktikat soovisin õppida laiemalt rahandusteadust, finantsasutuste struktuuri ja juhtimisstiili ning jagada neid teadmisi kolleegidega. Teadsin, et uus kogemus on mulle vajalik. Praktika käigus prioriteedid veidi muutusid ja peamiseks eesmärgiks sai koolikultuuri arendamine.
Sain uusi teadmisi, kuidas pakkuda kolleegidele väljakutseid ning huvitavat töökeskkonda, julgustada kogemustega õpetajaid mugavustsoonist välja tulema. Tuletasin endale meelde, et kõike tuleb võtta avatud meelega, ei tohi jääda raamidesse kinni.
Veendusin, et kolleegidega tuleb luua tagasisidemehhanism, mis on suunatud lahendustele, usaldusliku keskkonna loomisele ning vastutuse jagamisele. Mõistan, et eduka kollektiivi kõige tähtsam lüli on inimesed, nende vajadused ja võimalused. Meie koolis on tähtsal kohal ühtekuuluvus ja koolipere traditsioonide hoidmine. Tänu praktikale saan koolis arendada uutmoodi töökultuuri, delegeerimisoskust juhtimises ning toetada julgust töötada iseseisvalt.
Wise’i peamootor on missioon ja väärtused, mis panevad inimesi iseseisvalt usinalt tegutsema.
Praktika ajal tegutsesin partneri ja eksperdina ning rääkisin oma kogemusest koolis. Sain palju suhelda inglise keeles. Muidugi, hoolimata sellest, et Wise ja Läänemere gümnaasium on täiesti erinevad, on neis ka palju sarnast, sest mõlemad on suured asutused ja töö käib tiimides.
Kristi Kivipuur, Haapsalu Viigi Kooli direktor (SOL Balticsi praktikant):
Asusin programmis praktikale SOL Balticsisse. Ettevõttesse, kus juhtimisfilosoofia rõhutab vastutust, usaldust, loovust, vabadust, eesmärke ning rõõmsat ja professionaalset töötamist. Kõik see kõnetas mind väga. Enim üllatas, et on valdkonnajuhid, kuid kui vaja, teevad kõik kõike. Õlatunnet oli kogu aeg tunda. Eraettevõtlus erineb küll koolisüsteemist, kuid eelkõige oleme inimesed ja vajame üksteist, et igapäevatööd teha ning muidugi asutuse väärtusi ja ideid ellu viia. Mind kaasati mitmekülgsesse tegevusse, osalesin koosolekutel valdkonnajuhtidega, sain olla töödejuhataja töövarjuks, mind kaasati värbamisprotsessi, käisin konverentsil ja palju muud. Tänu sellele nägin ja tunnetasin meeskonna sünergiat, mis mind vaimustas.
Praktika alles lõppes ja praegu ei saa kõike, mis mõtetes, veel välja hõisata. Tabel, mille olen enda ja oma mentoriga kokku pannud, on pikk. Oluline muudatus, mille tahan ära teha, on muuta uue töötaja värbamist ja sisseelamist. Lisaks üks ühele vestlused, mis aitaksid minul kui juhil veel paremini oma töötajaid mõista ja toetada. Kindlasti tuleb uuendada dokumente ning muuta info vahetamine tõhusamaks.
Pean väga oluliseks, et minu koostöö praktikaettevõttega ei katke. Näen siin head võimalust korraldada meie kooli õpilastele tööõpet.
Olen väga tänulik selle kogemuse eest. Aitäh inimestele, kes andsid praktikale sisu!
Kristo Matson, Risti Kooli direktor (Swedbanki praktikant):
Mind üllatas, kui tajutavad olid ettevõtte väärtused majas viibides ja inimestega suheldes. Kohe esimesest hetkest kogesin suhtlemisel lihtsust ja avatust. Mul õnnestus kohtuda ligimale kolmekümne Swedbanki eri astme spetsialisti ja juhiga, kellest õhkus sihikindlust ja saavutamistahet. Seda kõike inimlikul ja hoolival moel. Nägin, kui palju aega panustas minu mentor oma meeskonna liikmetele, kuidas tegeles inimestega. Kuna panga kliendina me ju tagatubadesse ei satu, siis üllatas, kui palju töötab pangas eri üksustes inimesi, kes ei ole otsekontaktis kliendiga. Ehk kui suur on see masinavärk, mida on vaja finantssektoris edukalt tegutsemiseks.
Kuna praktikaperiood oli intensiivne ja rohkete kohtumistega, tegin palju märkmeid. Olen hakanud neid tasapisi üle lugema ja enda seest infot läbi laskma. Olen seda meelt, et esimese hooga ei tasu midagi muutma ja ümber korraldama asuda. Kogemusel tuleb lasta laagerduda, siis selgineb, mida ja kuidas teha edasi. Üks oluline juhtimisvõte, mida soovin rakendada, on üks ühele vestlused juhtkonna liikmetega. Mõistsin, kui oluline on mõtestatud ja järjepidev töö oma meeskonna liikmetega, see toetab nende enesearengut ja ühiste eesmärkide saavutamist. Aga mõtteid, kus saadud kogemust kasutada, on teisigi: värbamine, muutuste juhtimine ning nüüdisaegse töö- ja koolikultuuri kujundamine.
KOMMENTAAR
Juhtimine on universaalne
Raino Liblik, Tallinna Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor (programmi esimeses lennus praktikal Ericsson Eestis):
Praktikaprogrammi kogemus, aga ka hilisemad kokkupuuted ärimaailmaga annavad kinnitust, et juhtimine on universaalne. Hoolimata ressursside suurusest on eelkõige oluline töö inimestega.
Ka globaalsel ettevõttel on oma regulatsioonid ja poliitikad, nagu kooliski, kus paljud määrused ja regulatsioonid seavad sulle piiranguid. Kuidas aga saavutada enda või pidaja püstitatud eesmärke, on paljuski ikkagi organisatsiooni kohaliku juhtkonna teha. Protsesse mõjutatakse osakonna juhtide ja meeskondade, koolis õpetajate ja ainevaldkondade kaudu. Insenere ja töötajaid on majas iga päev tuhat nagu ka koolis õpilasi. Kõik see andis enesekindlust ja usku õppida parimatest kogemustest.
Minu praktika lõpp langes kokku koroona tulekuga, mis õpetas kriisisituatsioonis käituma. Kiiresti kohaneva juhtimisega tutvumine praktikal aitas mul uuel ja ebakindlal ajal olukorda oluliselt paremini juhtida. Keegi ei andnud enam aega kohaneda, õppida, katsetada, arvestada organisatsiooni valmisolekuga – olin selleks valmis ja tundsin, et olime väga tublid ning käisime ajaga kaasas kogu kriisiperioodil. Ka tänases koolijuhtimises ja igapäevatöös tuleb üha rohkem sellega arvestada. Ettevõttetes oli hästi tunda, et kiire reageerimine määrab ära sinu asutuse edukuse. Sageli on oluline lasta vanadest mustritest ja dogmadest lahti – nii ise kui ka organisatsioonina. Kes suudavad kiirete ja eriliste muutustega kohaneda ja hakkama saada, on võitjad.
Kui globaalse ettevõtte töös kasutatakse väga palju tehnoloogilisi võimalusi, siis koroonakriis tõi selle kõik ka kooli. Oli hea meel näha argipäeva ärimaailma liikumas meie koolidele veelgi lähemale. Seda kõike juurutada oli oluliselt lihtsam pärast praktikaprogrammi, mis ei tähendanud, et seal ka ebaõnnestumisi polnud. Õnnestumised ja ebaõnnestumised koos ongi ju elu paratamatus!
KORDAN TAAS –
mulle, üle 50 aasta kooli(de)s töötanud inimesena (ka direktori ja pikalt õppealajuhatajana), on seda laadi “praktikad” kaheldava väärtusega. Töös laste-alaealistega toimivad teised põhimõtted (ka õpetajatega seoses)… Kuulen kolleegidelt üle-Eesti, et koolijuhid ei tunne PEDAGOOGIKAT arngupsühholoogia ja didaktikaga. Siit algavad ka kollektiivides vastuolud-arusaamatused…
Kas olete märganud, et ETV2-s näidatakse filme, kus 11-12-aastased lapsed on pandud käituma täiskasvanutena (vaid voodistseene pole). Mis on selle eesmärk? Kas neid tehakse rumalusest või lähtudes moodsast “seisukohast” – LAPS ON TÄISKASVANUGA VÕRDNE! Aga see ei muuda ju LAPSE OLEMUST… Nii olemegi “läbi kukkunud” – kaasaegsed juhtimismeetodidki ei aita…
Olen lugupeetud Peep Leppikuga samal arvamusel. Ei saa kooli juhtimine olla võrreldav äriettevõtte juhtimisega.
Juhtimise kõige keerukam osa on inimeste juhtimine ja siin pole vahet, kas koolidirektor veab eest õpetajate meeskonda või pangadirektor pangaametnike meeskonda.
Laps ei ole täiskasvanuga võrdne oma jõu ja mõistuse poolest, aga ta on võrdne oma väärtuse poolest. Lapse teovõime õiguslikus mõttes on piiratud, aga lapsele peavad olema tagatud täiskasvanuga võrdsed inimõigused, vabadus, väärikus, turvalisus jne. Nt lapse löömine on sama õigustamatu kui täiskasvanu löömine. Aga jah, see on tõesti üsna moodne seisukoht. Millal meil koolides ihunuhtlus ära keelatigi?