KÕRVALPILK ⟩ Andra Kütt usub, et tarkus ja headus käivad käsikäes

21. apr. 2023 Tuulike Kivestu-Rotella - Kommenteeri artiklit

Äsja doktorikraadi kaitsnud keeleteadlane Andra Kütt uurib Eesti laste keelelist arengut ning juhib Keeleilu erahuvikooli. 

Andra Kütt. Foto: Sven Tupits

Kas sulle meeldis koolis käia? 

Mulle meeldis ja meeldib õppida, mistõttu käisin koolis alati hea meelega. Tõtt-öelda meeldis isegi nii palju, et kui väiksena ma mängisin kooli, siis magistriõpingute ajal täitsin oma unistuse ja avasin huvikooli, kus õpetatakse eesti keelt ning tegutsevad laste ning noorte lugemisringid. 

Milline õpilane sa olid?

Olin viieline, gümnaasiumis tulid üksikud neljad tunnistusele, aga tahaksin loota, et õpetajad märkasid, et proovisin alati asjadest päriselt aru saada, teemasid omandada, mitte pelgalt pähe õppida. Selline õppimisstiil on kandunud täiskasvanuikka – ka ülikoolis, ükskõik kas õppides või õpetades, olen tahtnud asjadest päriselt aru saada. Teistele õpetades lähtun põhimõttest, et raskest teemast selgelt ja lihtsalt rääkimine näitab, et oled ise sellest aru saanud, ning nõnda on ka õppijal kergem teemat omandada. 

Millised õppeained olid sulle kerged, millega pidid rohkem vaeva nägema?

Ma pusisin ka kõige raskemate teemade ja ainete kallal nii kaua, kuni olin neist aru saanud. Olin peaaegu gümnaasiumi lõpuni reaalklassis, aga muutsin viimasel aastal õppesuunda, sest mõistsin, et tahan ülikoolis kindlasti humanitaarteadustega jätkata. Mäletan, et kord helistasime klassiõega isegi õpetajale koju, sest füüsikaülesanne, vooluringi skeemi koostamine, ei tulnud kuidagi välja. Võisime olla küll tüütud õpilased tol hetkel! 

Eriliselt nautisin ma eesti keele ja kirjanduse tunde ja olen selle eest tänulik oma eesti keele õpetajatele Sirje Pärnale ja Hille Alverile. Mäletan, et neid tunde ootasin alati ja oli tõeliselt kahju, kui tunnikell lõpetas nauditava lugemispala või kirjandusanalüüsi. Kindlasti mõjutasid just need õpetajad ja tunnid minu hilisemat erialavalikut. Hea õpetaja valem on minu jaoks senini pädevus oma aines, armastus oma töö vastu ning inimlik lahkus. 

Oled kunagi öelnud, et sinu huvikool on andnud sulle võimaluse tegelda oma huviga – lugemisega –, aga seda hoopis laiemalt. 

Jah, ma arvan, et need kaheksa aastat, mil olen oma huvikooli juhtinud, olen ma lugenud vähemalt sama palju laste- ja noortekirjandust kui terve oma lapsepõlve jooksul kokku! Kuigi lapsena ja hiljem kooliajal lugesin ma muidugi palju. Selle eest saan öelda aitäh ka oma vanaemale, kes mind hoidmas käis ja alati, tõesti alati võttis kaasa ühe raamatu endale ja teise mulle. Mäletan, et ootasin seda nagu kommipoest saabuvat kaupa! Siiani on meeles Grimmide muinasjuttude ühe vana kogumiku eriline raamatulõhn. Käisime koos ka raamatukogus ja mäletan, et lapsepõlv möödus tõesti heade lugude keskel. Mõned kirjandusteosed sattusid minu kätte võib-olla ka liiga varakult, aga eks ma tõlgendasin neid siis oma künka otsast. Seetõttu oli lugemisring esimene huviring, millega huvikoolis alustasin. Igal laupäeval tulevad lugemissõbrad kohale, et koos häid raamatuid lugeda, aga ka ise kirjutada, kirjanikega kohtuda ja teha kõike, mis toetab ja tekitab lugemisarmastust. On lapsi, kes on lugemas käinud kõik need kaheksa aastat ning on nüüd lõpetamas põhikooli. See, et lugemine on olnud neile põnev huviring ja laiemalt hobi, millega nad tahavad vabal ajal tegelda, ongi suurim võit ja rõõm. Usun, et lapsest, kes loeb, kasvab tark ja hea inimene, kes saab elus alati hakkama! Kohapeal käivad õpetamas ka eesti kirjanikud, aga võib julgelt öelda, et kaheksa aastat on iga laupäeva ennelõuna möödunud raamatute taga koos teiste lugemissõpradega. 

Foto: erakogu

Mida oled koolist kõige olulisemana kaasa võtnud ehk mis on hilisemas elus osutunud oluliseks?

Just tarkuse tagaajamise mõnu, armastuse õppimise vastu, pingutuse vajalikkuse mõistmise ja teadvustamise, et süvitsi tuleb tegeleda ka nende teemadega, mis kohe kergelt selgeks ei saa. Aga veel kord – hindan õpetajas lisaks erialateadmistele head südant. Tarkus ja headus käivad minu arvates käsikäes. 

Ühe gümnaasiumiõpetaja puhul võtsin kaasa mõtte, mida ise mitte kunagi õpetades teha: kui õpilane soovib pingutada, tuleb talle selleks võimalus anda, mitte teda takistada. 

Milline on sinu arvates Eesti kool praegu?

Ma arvan, et praeguse Eesti kooli tugevus on see, et meil on palju tarku ja häid õpetajaid. Samas on see ka kitsaskoht, sest järelkasvu tagamine paneb muretsema. Üldiselt on suur puudus kvalifitseeritud õpetajatest ja õppejõududest ning seda alates alusharidusest kuni ülikoolini välja. See aga tingib ohu, et hariduse kvaliteet võib langeda ja koolidest saadav ettevalmistus on varasest kehvem. Ka eestikeelsele õppele üleminek nõuab nii häid õpetajaid kui ka metoodiliselt sobivaid materjale. Siiski loodan, et riigi toetavad meetmed ja teadlik hariduspoliitika suudab siin appi tulla. Samuti tahaksin väga loota, et tänapäeval märgatakse rohkem andekaid õpilasi, eelkõige, et neid osatakse näha ja jagub aega seda teha. Andekusteooriad rõhutavad ande arengut toetava tegurina just koolikeskkonda ja õpetaja tuge – on tore, kui koolides ollakse sellest teadlik. Hea, kui jääb ka praegusest pisut enam ressurssi pöörata tähelepanu vaimsele tervisele – nii laste kui ka õpetajate omale.  

Mida sa muudaksid Eesti kooli ja/või haridussüsteemi juures, kui saaksid? Mis vajab parandamist?

Õpetajatöö väärib lisaks suuremale palganumbrile ka enam väärtustamist. Juba lasteaiaõpetajal on tohutult oluline roll lapse arengus – seda teadmist peab ühiskonnas praegusest enam teadvustama. Täiesti lubamatu on ka olukord, kus näiteks muuhulgas õpetajaid koolitavad lektorid võivad saada kesisemat palka kui koolis õpetades. Ülikoolide tegevustoetus on probleemkoht ja vajab hädasti põhimõttelist pikaajalist lahendust. 

Muidugi tuleb teadlikumalt arendada ka eestikeelset teaduskeelt – rahvusvaheline teadussuhtlus on vajalik, aga vajame oma keele ja laiemalt ühiskonna arenguks just emakeelset teadust. Peep Nemvalts pälvis 2020. aastal oma kogumikuga „Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas“ aasta keeleteo tiitli. Ta sõnas, et see kogumik on tunnustus kõigile teadlastele, kes on ingliskeelestumise survele vaatamata tahtnud ning suutnud mõelda ja väljenduda ka eesti keeli. Mulle väga meeldis see mõte. Täppiseestikeelsus kõrghariduses ja teaduses tagab eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade, edendades ja avardades ühtlasi üleilmset teadusmõtet ning tuues kasu Eesti ühiskonnale teadmusloome ning kõigi haridusastmete kaudu. 

Muidugi võiks kodu ja haridusasutuste koostöö olla senisest tõhusam. Abi küsida – olgu küsijaks siis vanem või õpetaja – pole mitte nõrkus, vaid hoopis tugevus. Lastevanemate koostöö on nii alushariduses kui ka kõigi järgnevate haridusastmete vahel ülioluline. Lapse esimene suurim areng toimub ju kodus – see on keskkond, kus laps saab oma algteadmised, tõekspidamised, väärtused. Oma doktoritöö põhjal saan väita, et näiteks eelkooliealiste laste stardipositsioon on koolis üsna erineva keelelise tasemega, mistõttu on oluline parandada pere ja haridusasutuste koostööd. Töötada tuleb meeskonnana, sest siis on tulemus kõige parem!

Eestis on suur puudus õpetajatest. Eriti teatud ainete, näiteks füüsikaõpetajatest. Kuidas sellele olukorrale lahendust leida?

Siin jõuame taas tagasi haridussüsteemi suurema rahastamise ja haridusvaldkonnas töötava inimese väärtustamise juurde. 

Ilmselt tuleb teadust ka enam populariseerida, näidata juba varasemas kooliastmes, kui põnevad on need ained ja kui palju neist kasu saame – meil on neid teadmisi päriselus vaja! Ise olen proovinud humanitaarteadusi nõnda populariseerida. 

Kuidas sa seda teinud oled?

Ülikooli algusaastatest alates olen igal aastal korraldanud noortele keeleõhtuid ja -laagreid. Paar aastat tagasi sai keeleõhtute projekt teaduse populariseerimise rahastuse – Tallinna Ülikooli teadlased rääkisid põnevatel keele ja kirjanduse teemadel ning tegime sellest videoloenguid. Peamine eesmärk oli tutvustada eesti keelega seotud uurimisteemasid ja -valdkondi, äratada noortes huvi keeleteaduse probleemide vastu, edendada nii keeleerialade üliõpilaste ja keelehuviliste gümnaasiuminoorte kui ka kõigi keelehuviliste suhtlemist ning muidugi väärtustada eesti keele õppimist ja uurimist ning populariseerida humanitaarteadusi laiemalt. 

Kas sinu meelest on probleem, et koolides töötavad valdavalt naisõpetajad? Kui jah, siis kuidas saada mehi kooli?

Muidugi oleks tore, kui rohkem mehi tuleks kooli õpetama. Oma kooliajast mäletan, et kõik meesõpetajad oli ka väga head õpetajad ja oma eriala asjatundjad. Mõni õpetas paremini kui teine, aga nõnda oli ka naisõpetajatega. Aga tegelikult arvan, et õpetaja sugu ei ole tähtis – oluline on, et kooli jõuaks tark ja oma eriala armastav õpetaja ning hea inimene. 

Mis on sinu sõnum Eesti õpetajatele?

Mulle tundub, et tänapäeval on hästi oluline teadvustada, kuidas õppimine päriselt toimub ja aju teadmisi vastu võtab ehk oluline on hariduspsühholoogiline ja teaduspõhine mõtlemine. 

Muidugi on heal õpetajal head aineteadmised, aga ärgem unustagem rõõmu õppimisest ja õpetamisest. Märkamisoskus ja headus on aga kogu teadmiste süsteemi edasiandmise tugisambad.


Loe ka: Lapse keelearengut mõjutab vanema keelekasutus


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!