Kuidas sul päriselt läheb? Vilistlase ja kooli vahel võiks olla tingimusteta  armastus

Vahel räägin kuskil koosviibimisel vaimustusega oma gümnaasiumiaastatest ja hilisematest koolikokkutulekutest. Nimetan end uhkusega Viljandi Carl Robert Jakobsoni Gümnaasiumi vilistlaseks. Avastan end ikka ja jälle paatosega rääkimas, kui palju kool mulle andis, vahel kipun isegi liiga kauaks heietama jääma. 

Olen kohanud kolme tüüpi kuulajaid. Esiteks need, kellel on sama tugev side oma kooli, õpetajate ja kunagiste klassikaaslastega. Nemad hakkavad vastu oma lugusid jagama ja õhus on magusaid mälestusi. Mõnikord jätkub juttu tundideks. 

Teised ei mõista mind. Kuidas saab ühel inimesel olla nii tugev emotsionaalne side oma kooliga? See oli vaid maja ja õpetajad olid töötajad. Kuidas on võimalik, et kokkutulek oli esimestel aastatel pärast lõpetamist iga poole või aasta tagant? „Mis kummaline asi see oli, mis teid kokku tõi?“ Nad on ehk paar korda oma kooliga sidet tundnud, kuid pigem on see olnud nõrk.

Ja siis on kolmandat tüüpi inimesed, kes ei mõista mind üldse, sest neil on hea meel, et kool sai läbi. Aga inimesi, kellega nad iga päev koos olid, ei taha nad enam kunagi näha. On haavu, mida ka aeg ei ole parandanud. 

Suhe kooliga 

Vilistlane sinus kas on või ei ole. Sa defineerid ennast mingil viisil oma kooli kaudu. Mina teen seda liiga palju. Käisin 12 aastat ühes ja samas koolis. See aeg kujundas mind palju, andis mulle palju ja ka võttis palju. Olen senini pisarateni tänulik õpetajatele ja koolikaaslastele, sest mäletan palju head. Halba oli ka, kuid see tegi mind tugevaks, ja enamiku halvast olen suutnud seljataha jätta. 

Ülikoolis ei leidnud ma oma kursusega sellist ühist keelt. Osa leidis. Olin ise siin eelnevalt kirjeldatud kolmandat tüüpi kuulaja rollis.

Märtsi alguses kutsuti mind Tartu Ülikooli lahtiste uste päeva aruteluringi „Ülikooliõpingud ja edasine karjäär“. Ütlen ausalt, et olin kutset saades üllatunud, sest sõna „karjäär“ tundus pigem ükssarvikute loojate ja poliitikute pärusmaa. Naljaga pooleks mõtlesin, et ju nemad ei saanud sel päeval osaleda.

Minu jaoks oli see esimene kord, kui ülikool pöördus minu kui vilistlase poole. Jah, iga kuu on postkastis digitaalne vilistlaste kiri, kuid olgem ausad, ma viskan sellele vaid pilgu peale. Virvarri ja tohutut hulka infot täis kuukiri on kahjuks juba veidi ajale jalgu jäänud ning enamjaolt seda läbi ei loeta. Klõps lahti ja klõps kinni, muud ei midagi. Isegi õpetaja ja kooli patrioot ei jõua infomüras, milles elame, lugeda veel pikka infokirja, kus otseselt tema poole ei pöörduta. Kahju on mõelda, et keegi on selle kokku kirjutanud ja seda kujundanud ning mina isegi ei ava seda. 

Leian, et lõpmatul formaalsusel pole mõtet, vilistlastele linnukese pärast asju teha ei tasu. 

Igakuisest e-kirjast sada korda tähtsam on, kui kohtan tänaval ülikooli õppejõudu, kes küsib iga kord: „Maigi, kuidas sul päriselt läheb?“ Ja sealsamas Tartu tänaval toimub mingi teraapiline jutuajamine, pärast mida saan korraks endale tiivad. Tean jah, et olen romantik ja kipun asju üle paisutama, kuid mõte on selge: inimlik kontakt on see, mis mind puudutab. 

Vilistlase kohustused

Minu meelest peegeldab vilistlane koolis valitsenud kultuuri või kultuuritust. Ma ei ütle, et oma kooli peab ainult ülivõrdes kirjeldama. Kui süsteem tekitas sinus sügavaid haavu, on nende jagamine tervendav, ja ehk õpib keegi teine sellest midagi. Olen isegi „Õpetajate toa“ saates jaganud lugusid, mis senini hinge kriibivad. On kergem hakanud. Kes aga peaks vastutama selle eest, et pärast lõpetamist suhe kooliga säiliks?

Eelmise aasta „Õpetajate toa“ saates number 34 rääkisime traditsioonidest ja nende hoidmisest. Vilistlaste kaasamine kooliellu on enamjaolt pika traditsiooniga ja see tuleb sihikindlalt eesmärgistada. Kas ja mida kool vilistlaselt tahab? Kas me tahame, et nad rikastaks õppetööd oma teadmistega ja oleksid praegustele õpilaste eeskujuks, või tahame, et nad toetaks õpetajate väljasõite rahaga? Mis on kooli tegelik eesmärk? Ja järgmine küsimus on, et kui vilistlane panustabki kooliellu ühel või teisel moel, siis mis on see, mille ta tagasi saab. Kas piisab soojast käepigistusest ja tänust?

Isiklikule tagasihoidlikule kogemusele tuginedes toon välja, et toetan võimaluste piires alati stipendiumi andmist noorele matemaatika-füüsika süvaõppes õppivale silmapaistvale õppurile. Mäletan enda kooliajast, et stipendiumi saanud koolikaaslased olid selle tuhat korda ära teeninud. See andis neile võimaluse reisida, osta uus arvuti või panna raha ülikooliks kõrvale. Kui ma tunnen õpilasena toetust, siis annan selle aastaid hiljem võimalusel tagasi. Ükskõik siis, mil moel.
Õpetajana läheb mul süda alati soojaks, kui näen majas vilistlasi. Ja mul on hea meel, et nad tulevad tagasi, naeratus näol. Mõni aeg tagasi oli mul jälle südantsoojendav hetk – endine õpilane tuli rääkima. Jätame oma jäljed kellegi südamesse, mõnikord hoomamata, millised.

Nüüd juba nii mõnegi tööaastaga seljataga tunnen, et on kahte sorti vilistlasi. Ühed heidavad sind nähes pilgu maha, rääkimata teretamisest. Teised lehvitavad juba kaugelt, jäävad seisma ja tahavad mitukümmend minutit jutustada. Ma ei heida kellelegi midagi ette, sest eks ma ise tahaks ka mõne enda õppejõuga rääkida. Ei, ma valetan! Ma tahaks enda õppejõuga rääkida ausalt ja avatult. Kutsun kõiki üles seda ka tegema. 

Kui kooliajast on meeles unustamatud hetked, mis aastaid hiljemgi meeles, siis minge järgmisele kokkutulekule ja jagage neid. Kui kool tekitas haavu, siis minge nende tekitaja juurde ja rääkige suu puhtaks! 

Ehk selline võikski olla vilistlase ja kooli suhe – tingimusteta armastus. 

Järgnevalt jagan näiteid oma tingimusteta armastusest. Need lood olen kirjutanud inspireerituna kooli kokkutulekutest. 

Lugu 1: Igal ruutmeetril on oma lugu

Kuigi juba mitu head aastat on möödunud ajast, mil me Jakobsoni kooli aulas külg külje kõrval istusime ja igas sõnavõtus meile ikka ja jälle tuult tiibadesse sooviti, mäletan selgelt kaskede lõhna ja elektrit õhus. Vaatasin ringi ja avastasin järsku, et mõtlen Joule’i-Lenzi seadusele – nii rikutud oli mu mõtlemine. Vahur Pohlasalu oli meile juba ammu õpetanud, et piimasabas ette saamiseks tuleb kasutada füüsikatunnist tuttavaid sõnu, nagu näiteks „termotuumareaktsioon“ või „superpositsiooni printsiip“. Minu igapäevasesse sõnavarasse need kahjuks ei kuulu, kuid paljude minu klassikaaslaste ülikooliaeg möödus just nende keskel. 

Hoolimata sellest, et pärast gümnaasiumi läksid inimesed juurat, mehhatroonikat, fotograafiat, füüsikat, psühholoogiat, arhitektuuri, semiootikat, arstiteadust jpm õppima, siis ühine keel on meil senini säilinud. Inimesed lihtsalt kasvavad kokku, kui nad päevast päeva koos on. Mul on hea meel, et kõik need 12 aastat oli minu kõrval minu pinginaaber ja hea sõber Rait Märtin. On vähe inimesi, kes nii kaua sinuga sama rada käivad.

Meie kallis koolimaja on meie vanu radu täis. Isegi praegu võiksin silmad kinni kogu koolimaja mõttes läbi käia, iga nurgatagune oleks tuttav ja kodune. Võiksin kinnisilmi minna alla kohvikusse ja Napoleoni kooki osta või õpetajate toast määrivat kriiti tuua. Igal ruutmeetril oleks oma lugu jutustada. 

Esimese korruse peategelaseks oleks Anne Kilk. Ülespoole minnes muutuks asi juba keerulisemaks, sest peategelasi oleks palju: Vahur Pohlasalu ja neeger Mungu, Jaan Usin, Rein Grünbach, Erika Rummel, Liivi Elias, Agnes Ümarik, Silvja Nesser jne. Et kolmanda ja neljanda korruse lugudeni jõuda, läheks päevi, enne kui esimese ja teise omad on ära jutustatud. 

Igaühel meist on oma lood, millest enamik küll ajaga tuhmub, kuid isegi need udused mälestused vahetundidest ja raskest õppetööst on aastaid hiljem kulda väärt. Kunagi ütles keegi, et jakobsonlased õpivad piimakombinaadis. Väljast võib maja küll piimakombinaat tunduda, kuid sees on hoopis midagi muud. Seda mõistavad vaid need, kes seal käinud.

Üks olulisemaid komponente, mis Carl Robert Jakobsoni koolist just selle teeb, mis ta on, on õpetajad. Paljud nõustuvad, kui väidan, et ilma Grünbachita poleks nad ehk kunstini jõudnud, Pohlasaluta poleks nad füüsikast vaimustunud, Kuusiku või Ilverita poleks sporti tegema hakanud, Rummelita poleks kunagi raamatut kätte võtnudki, Eglitita oleksime arvanud, et liimes on mingisugune loom, Maaseni või Žalõbinata poleks ühtegi keelt suhu saanud. 

Kindlasti on igaühel oma õpetajad, kes oma oleku ja aineteadmistega neisse mingi pisiku süstisid. Pisiku, mis ka pärast lõpetamist alles jäi ja ehk isegi edaspidise määras. Nüüd, kui ma ise Tartu Ülikoolis seminare annan, avastan tihti, et oluline on suhtuda oma ainesse kirega ja loota, et suudad kelleski huvi äratada – temasse mingi pisiku süstida. See on tohutult raske töö. Suur kummardus kõigile õpetajatele.

Olgugi et Jakobsoni gümnaasiumi enam ei eksisteeri, arvan, et see kool jääb alati alles, sest mälestusi meilt võtta ei saa. 

Lugu 2: Unes kõnnin siin tihti ringi ja avan uksi

Siin väikeses linnas, kus aeg mõnikord seisma jääb. Siin on linna servas metsa ääres üks maja. Suur ja valge. Tarkust täis. Käin tihti unes siin majas ja kui astun uksest sisse, siis viskan sulle käppa, Jakobson, mu vana sõber. Tunnen kloori, puhast kloori, mis paneb senini mu silmad veidi kipitama ja pea ringi käima. Vasakult tungib sügavale ninna keedukartuli lõhn. Neelud käivad läbi une ja pean mitu korda neelatama, et saaksin edasi liikuda.

Kas on see unes või ilmsi, et selle maja seinad kui räägiks minuga? Räägiksid neid samu jutte, mida aastaid tagasi siin rääkisime. Unes kõnnin siin tihti ringi ja avan uksi. Vaikselt piilun siia ja sinna ning kuigi kõik on udune ja hägune, siis aeg kui seisaks. Hingan sisse seda piiritut tarkust, mis siin majas on ja … ärkan naeratus näol.

Lugu 3: Patrioot vist

Minu CRJG fragmendid-detailid hääbuvad, tunded jäävad. 12 aastat. Täpselt nii kaua õppisin Viljandi Carl Robert Jakobsoni nimelises Gümnaasiumis. Liialdan teadlikult, et need olid mu elu parimad 12 aastat. Liialdan, sest muud moodi ei saa, ei taha. 

Mõned fragmendid on eriti hinge pugenud. Vanusega kipuvad detailid hääbuma, kuid tunded, lõhnad ja värvid jäävad. 1. klass, ma ei mäleta pea midagi peale esimese päeva. Ema oli mulle valge pluusi selga pannud ja vist olid sokkidel väiksed pallikesed (tupsud) küljes. Või olid need Anu sokid, mida ma endale nii väga tahtsin? Mäletan, et mu pinginaaber oli Heli. Heli oli alati parem kui mina ja oskas kõike perfektselt. Istusime vist tunnis, käed ristatult laual.

Esimene luik jääb igaveseks meelde. Esimese etteütluse sain kahe. Ma ei mäleta, mida ma sel hetkel täpselt tundsin, tagantjärele arvan, et ikka kurbust, kuid võib-olla ei saanud ma midagi aru. Mäletan vaid ühte lauset: „Kasi poiad laguvad pima.“ Mulle jäävad see lause ja ilus punane kaks, mis mu vihikusse lennanud oli, vist elu lõpuni meelde. 

Hiljem sain arvatavasti veel mõne kahe, ei mäleta enam. Või siis äkki ei olnudki neid kahtesid enam? Aastaid hiljem on see nii tühine.

Algklassiõpetaja oli Anne Kilk. Sulen silmad ja millegipärast näen rohelist värvi. Sellist tumedat rohelist. Mäletan rippuvaid kõrvarõngaid – kuldsed väikesed mehikesed. Mäletan sooja häält ja konkreetsust, lühikesi juukseid. 

5. klass, mäletan, et sain kurikaga kõhtu. Mäletan, et tantsisime klassiõhtul laua peal. Kuskil on isegi pildid sellest, et tulevastele põlvedele ikka tõestada – me tantsisime eesti keele klassis laual. Tehke järgi! Anarhia!

Imelik, et kui mõtlen koolile, siis meenuvad pigem gümnaasiumiaastad. Mulle tundusid need sel hetkel nii üüratult rasked. Pikad päevad, veel pikemad õhtud. Ma ei tea, miks, kuid kas see oli siis normaalne, et kolm tundi vannis füüsikaõpikut lugesin. Heureka! Ema koputas vahepeal uksele, kontrollis, et kas olen veel elus.

Mäletan, et käisin hommikuti ujumas ja esimeses tunnis haisesin nagu kloorihunnik. Mäletan, et sõime poistega tasuta salatit, jõime piima, närisime leiba, sest raha vist ei olnud. Või oli ja säästsime juba millekski? Või kas me üldse siis unistasime oma kodust ja reisimisest? Ju vist mitte.

Hägusalt meenub suve praktikum. Võin liialdada, kuid veaarvutus oli neli lehekülge ja ma ei saanud seda ikka kätte ja läksin närvi, sest ma polnud klassis kõige teravam pliiats. Kuid tahtejõud tegi minust korraliku pliiatsi. See kõik tundus sel hetkel vaevarikas ja oleks tahtnud suve nautida. Rannas olla, ujuda. Teised juba puhkasid – A-klass istus koolis. 

Mäletan, et kurtsime selle üle mõnikord, kuid teadsime, et see oli olnud meie enda valik. Mäletan, et lõpuklassis olin kadunud. Mäletan, et eksamiteks õppisin tublisti ja korraks isegi mõtlesin, mis ja kes minust saada võiks. Õppisin edasi.

CRJG käib minuga kaasas. Arvatavasti igavesti. Patrioot vist.