Lapsed, kes loevad ussisõnu

Õpilased ei mõista loetut nii hästi, kui peagi täiskasvanuikka jõudev inimene seda võiks. Jääb mulje, et alati ei tutvusta õpetajad eesti kirjandusklassikat piisavalt ega aita õppuril kirjandust lahti mõtestada. Ajakiri Looming on üks viis, kuidas tänapäeva eesti kirjandust õppuriteni viia.

Olen olnud õpetaja ainult lühikest aega, aga mõistsin koolis üsna kiiresti, et õpetamine ei tähenda mitte ainult noorte, vaid ka iseenda tundmaõppimist. Klassis, kus õpetan, leidub õpilasi, kes tahavad koolis teadmisi omandada, aga ka neid, kes ei taha aru saada, miks neid kella kaheksaks kooli aetakse. 

Olen siiski märganud, et nii lastel, kes tahavad koolis käia, kui ka neil, kes seda ei taha, on üks ühine omadus. Neile 14–15-aastastele valmistab raskusi loetust arusaamine ning keegi neist ei tunne suurt huvi eesti kirjanduse vastu. Aga mida teha, et õpetajad oskaksid kimbatuses õpilast paremini märgata? Et keegi teine ei satuks sellisesse ebamugavasse olukorda nagu mina, kui astusin ülikooli ja asusin tööle õpetajana, tahan jagada meetodeid, kuidas olen oma õpilasi saanud loetud kirjandusteoseid mõtestama ja omaloomingut teistega jagama.

Loetu mõtestamisest

Tallinna Ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor Joosep Susi on öelnud, et kirjandus tuleb teha õpilasele söödavaks ehk toetada neid tekstist tuuma väljaotsimisel. Olen Susiga täiesti nõus. Minu jaoks pole sugugi vahet, kas tegu on soovitusliku või kohustusliku kirjandusega – tegu on raamatutega, mille võiks läbi lugeda. 

Enda kooliajast mäletan, et põhikoolis olid kohustuslikud kirjandusklassikasse kuuluvad A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“ ja E. M. Remarque’i „Läänerindel muutuseta“. Need raamatud asuvad praegugi minu raamaturiiulis, aga mitte sellepärast, et õpetaja neid teoseid põnevalt käsitles, vaid olen alati suur kirjandusesõber olnud. Minu kooliajal, millest on möödas ainult paar aastat, rääkisid õpilased õpetajale, kas loetu meeldis neile või mitte, ning sooritasid lugemiskontrolli. Loetud raamatute tuum jäi lahti mõtestamata.

Toon näite. Kui ma poleks „Kõrboja peremehe“ lugemisele eelnenud suvel juhuslikult näinud Ugala teatri lavastust „Vanad ja noored“, sattunud Tammsaare loomingust vaimustusse ja olnud kirjandusest huvitunud, teaksin Tammsaarest vaid üksikuid kilde. Ma ei arvagi, et peab põhjalikult tundma kirjaniku elulugu ja olema tuttav kõikide tema teostega või et lugemiskontroll oleks halb formaat, aga teismeline peab mõistma, miks võiksid teda paeluda suitsiidse Katku Villu töö ja armulugu. Miks õpilasele selline raamat 2023. aastal kätte antakse? Mis peitub tegelikult selles väga hästi kirjutatud romaanis ja tuntud autoris? 

Et õpilane loetut väärtustaks ja tal huvi tekiks, tuleb selliste küsimustega tegeleda. Loetut aitab väärtustada teose teemal diskuteerimine, mis võiks areneda raamatu läbilugemiseks või analüüsiks.

Lugemiskontrollid on oma olemuselt hea struktuuriga, sest küsimuste abil saab välja selgitada, kui tähelepanelikult teksti loeti. Testi küsimused olgu aga sisukad! Pole ju oluline, kuidas täpselt Katku Villu oma silma kaotas, vaid mis rolli see silmakaotus „Kõrboja peremehes“ mängib. Kui õpilane märkab tekstis ühte detaili, ei tähenda see veel, et ta loetu enda jaoks lahti mõtestas.   

Kui oma õpilastele Tšehhovi novelli kohta hiljuti lugemiskontrolli tegin, olid õppurid küsimustest üllatunud. Nad ei olnud kunagi kohanud küsimusi: „Kirjelda oma lugemiskogemust. Palju sa lugemisele aega pühendasid? Kas Tšehhov on sinu meelest naljakas autor? Põhjenda.“ Sellest on kahju, sest loetu väärtustamiseks tuleks õppurite lugemiskogemust mõtestada.

Loetust arusaamine

Nii õpilase kui õpetajana olen märganud, et praegused noored ei suuda haarata seda, millele autor on pelgalt vihjanud. Samuti ei oska õpilased põhjendada oma hinnangut teosele ega arutleda näiteks selle üle, miks lõpeb novell just siis, kui see lõpeb. 

Murekohad tekstist arusaamisega tekivad juba eakohase loo puhul. Võtsin 15-aastaste õppuritega ette Rein Raua novelli „Kivi“. Lisaks lugemisele pidid õpilased vastama 2–3 küsimusele, millest üks nõudis hinnangu andmist ja ülejäänud kahe vastused olid tekstist leitavad. Õppurid kurtsid juba paari minuti pärast, et loetu on nende jaoks arusaamatu.

Milles võib olla probleem, küsisin endalt. Olen koolinoori pikemalt jälginud, endas kahelnud ning jõudnud järeldusele: paistab, et noored ei taha pingutada. Pingutuse olulisusest hariduses on väga hästi ning veenvalt kõnelenud haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro. Tema sõnul peab õpilase arendamiseks andma talle ülesande, millega ta saab pingutades hakkama. Ehk siis õppimine ei tohi olla liiga raske ega liiga kerge. Muidu arengut ei toimu.   

Õppurid peavad mõistma, ja seda tuleb neile pidevalt rõhutada, et neil tuleb lugeda ka selliseid tekste, mis ei vasta nende maitsele, millest on raske aru saada või mida ei jaksa koolipäeva lõpus sirvida. Nii õpivad nad ennast ületama, pingutama ja mõistma, et kõik paberile talletatu pole üheselt hea, lihtne ja arusaadav. Sellepärast olengi õpilastele andnud lugeda eri laadi tekste ja suunanud neid eesti kirjandust avastama. Tänu sellele on noortes tekkinud huvi nii Marie Heibergi, Jaan Oksa kui Friedebert Tuglase vastu. 

Mina ei mäleta oma kooliajast, et oleksime lugenud nõudlikke, mitmepalgelisi tekste. Ülikoolis olen korduvalt pidanud tundma piinlikkust, sest kursusekaaslased räägivad hingestatult, kuidas nemad lugesid koolis Andrei Ivanovi, Jaan Oksa, Mehis Heinsaart või Maarja Kangrot. Mina lugesin neid autoreid hoopis hiljem ja omal käel. See pole sugugi halb, kui noor inimene ise kirjanduse vastu huvi tunneb, aga õpetaja võiks anda lugemiseks suuna kätte, peaks tutvustama teismelisele eesti kirjanikke – muidu võib õpilane vabalt ka tehisintellekti abil õppida.

Aga miks hakkab noor alles ülikoolis kirjandust väärtustama? Mida talle kaksteist aastat koolis õpetati? Kui kehitame selle peale, et õpilane ei saa loetust aru, vaid õlgu, siis kas saab imeks panna, et kirjandusteosed mõjuvad õpilastele ussisõnade reana, millest nad midagi välja ei loe? 

See, kas noor kirjanduse tunnis pingutab ja loetut mõistab, sõltub väga palju õpetajast. Olen avastanud, et õpilane tahab rohkem õppida, kui klassi ees seisja on innustav, toetav ning julgustab õppureid loetust rääkima.

Noortele tuleb eesti kirjandust tutvustada

Mulle on jäänud mulje, et noored loevad pigem välismaist kui kodumaist kirjandust. Küsisin oma õpilastelt, miks nad loevad pigem inglise keeles, ja nad vastasid: „Meie meelest ei küüni eesti kirjandus Ameerika oma tasemele ning eestikeelsed raamatud on kallid.“ Raamatute kalliduse teemal ei saa vastu vaielda, küll aga ei nõustu ma sellega, et eesti kirjandus jääks mõne muu riigi omale alla. Juhan Liivi lüürika, Indrek Hargla krimiromaanid, Hasso Krulli müütilised tekstid, Jaan Krossi „Kolme katku vahel“ on minu meelest maailmatasemel. 

Selge see, et kõik eesti kirjanike avaldatu pole kuld, aga heade asjade äratundmiseks tuleb ka keerulist teksti lugeda ning loetut lahti mõtestada.

Minu viimase aja suurim avastus on ajakiri Looming, mille olemasolust sain paraku teada alles ülikooli astudes. Looming juhatab lugeja väga põnevatele radadele nii proosas kui luules. Minu tänavused lemmikud on olnud Loomingu jaanuarinumbris ilmunud Maarja Vaino artikkel „Vargamäe Iiob“, kus arutletakse Tammsaare romaani ja religiooni seoste üle, ning Karl-Sander Erssi kliimateemalised luuletused, mida saaks väga hästi nii kirjanduse kui bioloogia ainetundides kasutada.

Olen Loomingut ka noortele tutvustanud. Minu klassi seintele saavad noored ise luuletusi, jutte, arvustusi ning mõtteid üles riputada. Seinte nimed on vastavalt Looming ja Vikerkaar. Loomingu seinale saavad õpilased riputada kirjutisi ükskõik mis teemal. Vikerkaares on iga kuu konkreetne teema, millest kirjutada. Õppurid jagavad oma kirjutisi usinalt, aga nad hakkasid seda tõsiselt võtma alles siis, kui said aru, miks nende lood võiksid õpetajat ja ülejäänud klassi huvitada. Lapsi tuleb igal sammul tunnustada, olen püüdnud klassis luua mõnusa keskkonna, millest ise õpilasena puudust tundsin.

Sel õppeaastal on Loomingu seinal ilmunud juba pastoraale, teatriarvustusi, rüütliromaane, muistendeid. Annangi siinkohal paar nippi, kuidas saaks ajakirja Looming õppetöös kasutada. Janek Kraavi artiklit „Proosast ülevaatlikult“ (2/2022) saab mainida gümnaasiumiõpilastele 21. sajandi kirjandust tutvustades, see kirjatükk annab eesti kirjanduse tendentsidest ladusa ülevaate. Kui Kraavi artikli lugemisel tekib raskusi, siis on õpetaja alati stardivalmis. 

Margit Lõhmuse „Õnne pagulase“ (7/2022) näitel saab algatada noorte seas diskussiooni immigratsiooni teemal. Hasso Krulli luuletuste (11/2022) abil saab rääkida müütidest tänapäeva Eestis. Müüte saab kirjanduses ka ise luua, näiteks oma kodukohast.

Noortele tuleb eesti kirjandust tutvustada, kuna kirjandus on fundamentaalne kultuuriteadmine. See ei ole lihtne, sest nii paljud teised meediumid köidavad õpilaste tähelepanu kergemini. Olen ise olnud laps, kellele ei räägitud ussisõnade tähendusest, ja seepärast püüangi jälgida, et minu õpilastel tekiks kirjandusest mitmekülgne pilt.  

Õpetaja selgitust, miks eesti kirjandus on väärtuslik, on õpilastel vaja kuulda juba põhikoolis. Õpilane peab õppides pingutama, aga õpetaja võiks olla tema parim abimees. Fundamentaalseid kultuuriteadmisi ei saa kõrvale heita.    

Jäägu lapsed, kes loevad raamatuid kui arusaamatuid ussisõnu, Andrus Kivirähki romaani. Lugege noortega nii Loomingut kui ka eesti kirjanike loomingut laiemalt ning mõtestage loetut üheskoos.