Mälusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma
Aastapäevad tagasi kirjutasin Õpetajate Lehes artikli pealkirjaga „Miks on ajalugu koolis kõige olulisem aine?“. Toona, mõni kuu pärast Vene-Ukraina sõja algust sedastasin, et ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse aine on ühes eesti keele ja kirjandusega vaieldamatult üks olulisemaid eesti rahvuslike väärtushinnangute ning identiteedi kasvatamise ja tugevdamise aluseid. Nende aineteta ei sirgu koosmeelset ega lojaalset noort inimest.
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad on kui Eesti vaimse julgeoleku rindeohvitserid, sest tugeva moraali ja kriitilise mõtlemiseta võib iseolemine jääda üürikeseks. Oluline on lugude vaatenurk, sest see kujundab noorte inimeste väärtushinnanguid ja identiteeti, arusaamu, mis on rahva vanemas ja uuemas ajaloos toimunud, miks just nii ja mitte teisiti. Ajalooõpetuse õppekavadest selgub, milline on täpne lugu, mida riik tahab endast rääkida. Ajalooõpetuse kaudu kujuneb rahva kultuurimälu. Kultuurimälu aitab rahval ennast identifitseerida positiivsel („meie oleme sellised“) või negatiivsel moel („nemad on teistsugused“) ehk meie-nemad skaalal,“ arvasin mullu 27. mail.
Põhimõtteliselt võiks sama teksti sisu aktuaalsuse poolest uuesti avaldada, aga ma ei alahinda austet lugejat, mistõttu püüame uurida, kas või mis on aasta jooksul muutunud. Kuna läheneb uus maikuu ühes pingelise 9. maiga, siis kirjutan seekord mälust ja selle kustutamisest. Ja mälu süstemaatilisest ja sihilikust selekteerimisest Ukraina sõja näitel.
Vene väljaanne Mediazona kirjutas hiljuti, kuidas Kreml kustutab järjepidevalt Ukrainat, Kiievit ja kõike ukrainapärast kooliõpikutest. Näiteks on 4. klassile mõeldud õpiku „Просвещение“ uus väljaanne kustutanud Kiievi ajalugu käsitlevatest peatükkidest mitu viidet Kiievi linna ajaloole. Kui 2021. aasta väljaandes oli kirjas, et „Muinasjutu möödunud aastatest“ kirjutas Kiievi üleilmselt tuntud koobaskloostri munk Nestor, siis uues versioonis nimetatakse Nestorit lihtsalt mungaks, täpsustamata, kus ta elas ja töötas. Õpiku 2021. aasta versioonis öeldi, et vürst Vladimir ristis kogu rahva Kiievis, uues versioonis on Kiievi nimi õpikust välja roogitud ja asendatud sõnaga „pealinnas“. Veel üks muudatus: 2021. aastal „valitses pärast Olegi surma vürst Igor Kiievis“, sellest sai 2023. aastaks „pärast Olegi surma valitses vürst Igor Venemaad“.
6. klassi Vene ajaloo õpikus on muudetud kuupäeva, mida loetakse Vene riigi asutamise päevaks. 2016. aasta väljaandes on kirjas: „882. aastat, mil Oleg ühendas Novgorodi ja Kiievi, nimetavad paljud ajaloolased Vana-Vene riigi tekkimise esialgseks kuupäevaks“. 2023. aasta õpikus „saavutas järk-järgult suurima tähtsuse vürstide dünastia, mille suguvõsa ulatub tagasi Rjurikuni. Rjuriku riigi moodustamist seostatakse tema kutsumisega 862. aastal Novgorodi“.
Kadunud põlvkond
Sõja esimestest hetkedest algas Ukraina koolisüsteemis ideoloogiline sõda, sest ainuüksi konventsionaalsetest, info- ja küberlahingutest ei piisa rahva kaitsetahte, usu, lootuse ja armastuse mahasurumiseks. Ründajal on alati vaja murda paralleelselt ka sihtmärgistatud rahva – laste, noorte, kõigi – moraal.
Vene armee pommitab, rüüstab ja hävitab ukrainlaste koole järjepidevalt ja kõikjal. Alates sissetungi algusest on Ukrainas kahjustatud või hävitatud üle 3000 haridusasutuse – 10% kõigist. Koolihooned on pärast riigi energiataristu massilist kahjustamist pommitamise ohus või puudub neil küte, elektrikatkestused ja katkenud internet takistavad õppimist kodus. Venelased mõistavad hästi koolide hävitamise mõju. See õõnestab kultuurilist ühtekuuluvustunnet.
Sõja trauma ja selle mõju lastele ja noortele kahjustab Ukraina võimet tulevikus taastuda. Kannatusi jagub Ukrainas muidugi kõigile: täiskasvanutele, lastele, sõjaväelastele. Ent laste puhul on asi eriti traagiline seepärast, et nemad, kes praegu jäetakse ilma võimalusest koolis käia, mängida ja õppida, peaksid Ukraina varem või hiljem uuesti üles ehitama. Tundma end ukrainlastena, kandma edasi Ukraina väärtusi ja identiteeti. Aga kuidas kasvatada kadunud põlvkonnale sõjatingimustes järelkasv?
Koolide hävitamine, õpikute põletamine, ainekavade ja õppematerjalide väljavahetamine, kõige ukrainaliku järjekindel purustamine on meile, eestlastele, küllap tuttav käekiri. Sellisel teguviisil on selge eesmärk: laste ja noorte, õpetajate ja õpilaste, tegelikult kogu rahva identiteedi, väärtushinnangute ja tõekspidamiste ümberkujundamine, mälu kustutamine ja/või nn uueks loomine.
See on Eestigi ajaloos läbi käidud tee. Moraali ja ideoloogilise kägistamise tagajärgedega tegeleme senini. Mis need eestikeelsele kooliharidusele üleminekukatsedki kolme viimase kümnendi jooksul on muud olnud, kui Nõukogude okupatsiooni ideoloogilise vägistamise tagajärgede leevendamine.
Oma inimeste ajaloolise mäluga peab väärikas riik tegelema. Miks? Esiteks seepärast, et kui eestlaste ajaloolise mäluga ei tegele Eesti ise, siis varem või hiljem tuleb keegi teine sellega tegelema. Ainult et see keegi teine ei hooli eestlaste minevikust, olevikust ega tulevikust.
Mälu ei ole kunagi liiga palju
Kui eestlastel ei oleks põlvest põlve edasi antud ajaloolist mälu, ei oleks me 1980-ndate lõpus Eesti Muinsuskaitse Seltsi loomise või laulva revolutsiooniga hakkama saanud. Lihtsalt ei oleks olnud neid mälestusi ja teadmisi, millest lähtuvalt oma iseseisvat riiki uuesti üles ehitada. Aga meie ajalooline mälu, keel ja identiteet olid kõige kiuste kestnud läbi okupatsiooniaja.
Eesti oma ajalugu ja Ukraina praegusi õppetunde arvesse võttes pole meil mälusõjast pääsu. Õigemini, mälu säilitamise, arendamise ja turgutamise sõjast. Sõna „sõda“ ei maksa antud juhul võtta väga südamesse ega seepeale eriti erutuda. Sõja ja rahu piir on ammugi muutunud äärmiselt hägusaks. Sestap võtkem lihtsalt arvesse, et koolihariduse kaudu – ja mitte ainult ajalootundides – peaksime Eesti asja pidevalt ja kõigiti ajama. See ei ole pelgalt õpetajate ülesanne, vaid peaks olema kogu ühiskonna ühine pingutus. Sest mälu ja mälestusi ei ole kunagi liiga palju.
Ja lõpuks.Hoolimata Kremli präänikujagamise poliitikast – alates mullu septembrist makstakse hiljuti okupeeritud alade vanematele ühekordselt 10 000 rubla (145 eurot), et nad saadaksid oma lapsed vene kooli, pluss 4000 rubla iga kuu eest, mil nad seal õpivad –, on paljud pered jäänud truuks ukrainakeelsele haridusele. Kõigi mälu ei ole võimalik rahaga kustutada.