Milleks meile etluskunst?

Hoolimata sellest, et etluskonkursid pakuvad kõigile asjaosalistele väljakutseid alates korraldamisest – sellega seotud kulud, kontaktide leidmine jm – kuni esinemise endani, loob etlemine lisaks etkeelamusele noortele kasvupinnase enese väljendamiseks ja arenemiseks. Rääkimata oluliste autorite mõtestamisega kaasnevast oma kultuuri süvitsi kogemisest.   

Liivi Muuseumis toimus 15. aprillil juba 35. korda koolinoortele mõeldud Liivi etlusvõistluse finaal. Eelnevalt korraldati üle Eesti maakondade eelvoore, kust pääses lõppvõistlusele 14 parimat. Tänavune laureaat Kirke Medri tuli Saaremaalt ning võitis koguni teist korda: tänavu abituriendina, 2017. aastal 7. klassi õpilasena.

Näeme muuseumis, et etlusvõistlused on igal aastal väga oodatud ja võimas elamus, kuid üha keerulisem on leida etlemisega tegelevaid inimesi, nii esinejaid kui juhendajaid. Etluskonkursside korraldamine eeldab pingutust ja nende mõttekus paistab kohati isegi õpetajates kõhklusi tekitavat. 

Tagasisidest on olnud kuulda, et raske on õpilasi nende vabast ajast osalema saada, kedagi ei huvita tänapäeval luule, ei ole võtta esinemisoskusega noori. Aga miks neid siis ei ole? Alljärgnevalt mõtiskleme Liivi etluskonkursi korraldajatena, milleks meil üldse on etluskunsti vaja ning kust tulevad noored ilulugejad. 

Juhendajal asendamatu roll

Etlusvõistlusi toimub Eestis mitmeid ning mitmesuguse kontseptsiooni ja mastaabiga. Üks pikaajalisemaid on näiteks harrastusteatrite liidu korraldatav õpilasetlejate konkurss. Kindlate kirjanike loominguga seotud on Liivi konkursile lisaks veel nt „Koidulauliku valgel“ ja „Hansenist Tammsaareni“ jt. Konkursside põhimõtted ja reeglid varieeruvad suuresti. Loetakse luulet, proosat, omaloomingut, peast või paberilt. Mõnel pool jagatakse osalejad vanusegruppidesse, mõnel pool mitte. 

Liivi etlusvõistlusel tuleb esitada üks luuletus ja proosapala vendade Liivide ning Liivi luuleauhinna laureaatide loomingust omal valikul.

Teksti valik on etluse puhul üks võtmeküsimus. Õpilase ja juhendaja koostöös tuleb leida just konkreetsele lapsele või noorele sobiv ning eakohane tekst. Milline teema, žanr, tonaalsus valida? Mõnikord soovib koolinoor ise teksti leida, igal juhul vajab ta aga ka suunamist või isegi ümberveenmist. Siin on juhendajal asendamatu roll. 

Staažikas etlejate juhendaja ja tänavuse laureaadi mentor Rita Ilves tõi välja, et teinekord tuleb kogenud etleja hoopis mugavustsoonist välja tuua, pakkudes tema olemusele võõrast ja harjumatut tekstimaterjali. Juba publikut valdama hakanud esineja võib langeda hästi toimivatesse stampidesse ning selle tõttu kannatab tema areng.

Rita Ilves on ainuüksi Liivide konkursile saatnud osalejaid 1992. aastast, laureaatide juhendaja olnud tervelt kaheksal korral. See ei saa olla juhus, järelikult on etlejate juhendamine eriline ja kavakindel tegevus, mis nõuab nii tahet, oskusi kui suurt pühendumust. Rita Ilves ise arvab, et ühelt poolt on talle sattunud andekad õpilased, teisalt on tal väga selge nägemus tööprotsessist, mis algab esmalt tõsise tekstianalüüsiga. 

Et luule- või proosateksti veenvalt esitada, tuleb sellest kõigepealt aru saada, järk-järgult materjal omaseks teha. Teisisõnu: kõik algab teksti mõistmisest ja mõtestamisest, alles siis järgneb töö väljendusviisiga, ilmekuse lihvimisega.  

Loomulikult kuulub etlemise juurde ka pingutus tekstide päheõppimisel. Sageli ei saa lapsed aru, miks seda vaja on. Nende vastuseis võib omakorda pelutada õpetajaid, kes ei tohi ju ometigi õpilasi tänapäeval liigselt sundida. 

Ehk ongi siin üks põlvkondadevaheline lahkjoon: tänapäeva õpilased õpivadki tekste koolis oluliselt vähem pähe. Jäägu päheõppimise kognitiivne kasu siinkohal haridusteadlaste valdkonda, täheldada võib aga, et ladusalt meelde jäetud tekst toetab alati mõtestatud esitust. Siit on ainult üks samm nägemaks, miks etlemisega kaasnev õppimine on asendamatu tekstide sisulisel mõistmisel ja süvitsiminekul. 

Samas ei pane tuim tuupimine kedagi iseenesest teksti mõistma, vaid jõuame jälle täiskasvanu toetusel toimuva analüüsini. Kust võiks õpetaja leida aja, et last või noort individuaalselt juhendada? See eeldab juba õpetaja enda suurt huvi, pühendumist ja arusaamist, miks etlemine on vajalik.

Ainukordne hetk publikuga

Eriti koroona ajal oli etlusi korraldada pehmelt öeldes keeruline. Kui inimesed ei saanud omavahel kohtuda, oli ainus lahendus esineda video vahendusel. Äkki võikski teiste ees esinemise asemel piirduda videosalvestistega? Piisaks kaamera õigest rakursist, selle asemel et mõelda, kas põlved värisevad või hääl saali tagareas istujateni kostab. Saaks teha mitu duublit, korrigeerida, kokku lõigata, esitlust muul viisil töödelda. 

Siin ongi konks: kõik, mida võimaldab video ja veeb, mingis mõttes tühistab selle kogemuse, mida annab ainukordne hetk publikuga silmitsi seistes, ennast kuuldavaks ja nähtavaks tehes, oma hirmu ületades.

Jõuame küsimuseni, kuidas saab alguse näitlejameisterlikkus. Liivi etluskonkursi võitjate hulgas on aukartustäratav nimekiri praeguseks tuntud näitlejaid: Andres Puustusmaa, Velvo Väli, Erki Laur, Tiit Ojasoo, Taavi Tõnisson, Lee Trei, Tõnis Niinemets, Marian Heinat. Need on ainult näitlejateks sirgunud laureaadid, me ei räägi osalenutest kõigi nende 35 aasta jooksul, sest neid on loetlematu hulk. Kui süveneda osalenute nimekirjadesse, selgub ka, et konkursil on esile tõusnud lisaks näitlejatele hulgaliselt nüüdseks tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelasi. Etlemise kunst on esinemise kunst, on veenmiskunst, on enda maksmapanemise kunst. Neid oskusi loetakse tänapäeva maailmas elementaarseks, milleta on raske elus hakkama saada. 

Seega, kui kooli ülesanne on noori eluks ette valmistada, siis on etlemine üks ülimalt kaval tööriist väga mitmesuguste oskuste arendamiseks. Tänapäeva koolis on suulisel vastamisel üha väiksem roll, samas eneseväljendusoskust vajame oma elus iga päev. Juhan Liivi nim Alatskivi koolis näiteks on läbi aegade etlusest lugu peetud, ilulugemine on osa kooli traditsioonidest. Tänu sellele saab seal iga laps esinemiskogemuse.