Mis saab tuge vajavatest õpilastest pärast põhikooli?
Kevad on aeg, mil kutsekoolides toimuvad avatud uste päevad ning saab tutvuda pakutavate erialadega. Tartu Rakenduslikus Kolledžis VOCO õpib 2023. aasta veebruari seisuga 2876 õpilast, neist 601 ehk viiendik vajab moel või teisel tuge. Et tegu on õppijatega, kellel on oht koolist välja kukkuda, on nende toetamine üleminekul ühelt haridusastmelt teisele väga tähtis.
16. veebruaril VOCO-s toimunud konverentsil „Toetatud teel meistriks“ oligi fookuses tuge vajavate õpilaste üleminek põhikoolist kutsekooli Tartu linna näitel.
VOCO tugikeskuse kauaaegne juht Liine Maasikas ütleb, et sageli saab kutsekool vajaliku info sisseastujate kohta siis, kui erialavalik on tehtud ja õppetöö alanud. Alles siis võib EHIS-est selguda, et õpilane on olnud põhikoolis aastaid individuaalsel õppekaval, õppinud väikeklassis või on tema õpitulemusi olulisel määral vähendatud. Sageli puudub neil noortel ka tööharjumus ja -kogemus ning eriala on nad valinud vanemate/sõprade eeskujul või mõjutusel: põhimõttel, et suvel panime isaga koos tapeeti, hakkan ehitusviimistlejaks, või mulle meeldib arvutimänge mängida, lähen IT-d õppima! Kui sellised õpilased ei saa kutsekoolis vajalikku tuge, kukuvad nad varem või hiljem välja.
Kes on kutsekooli üllatusmunad?
Kutsekoolidesse tuleb üha rohkem õpilasi, kes pole põhikoolis piisavalt vajalikku tuge saanud ja kelle õpilüngad on nii suured, et tekib küsimus, kuidas nad üldse põhikooli lõputunnistuse said, räägib Liine Maasikas. „Õpilasi, kelle toevajadus ilmneb alles õpingute alguses, kutsutakse VOCO-s isekeskis üllatusmunadeks. Paraku tuleb nendega alustada õpilünkade väljaselgitamisest ja täitmisest, enne kui saab kutseõpingute juurde asuda. Koolis on viimastel aastatel tehtud õppekorralduses suuri edusamme, et nende probleemidega toime tulla. 2018. aastast on kutsekoolidel õigus tuvastada mõningate hariduslike erivajaduste olemasolu – näiteks emotsionaalsed ja käitumisraskused, püsivad õpiraskused, ebapiisav eesti keele oskus õpingute alustamiseks –, ning moodustada tugirühm, et õpilast võimalikult kiiresti ja õigel ajal toetada.
Liine Maasikas lisab, et HEV-õpilaste üleminekute toetamine peaks olema haridus- ja sotsiaalvaldkonna ühine pingutus ning ehkki olukord on läinud aasta-aastalt tasapisi paremaks, toimivat HEV-õpilaste ülemineku toetamise süsteemi haridusastmete vahel paraku veel ei ole.
Samuti ei ole kutsehariduses endiselt piisavalt erialasid, mis sobiksid neile õpilastele, kellel käib kutsekeskhariduse omandamine üle jõu. Ka raske psüühikahäirega lastel on kutsekoolis väga keeruline hakkama saada, sest tingimused, mis peavad nende puhul täidetud olema, on nii ulatuslikud, et koolid ei tule sellega toime.
„Õpingutega hakkama saamist lihtsustab, kui kutsekoolil on juba eelnevalt olemas info õppija erivajaduse ning talle rakendatud kohanduste kohta,“ tõdeb Liine Maasikas. „2012. aastast oleme palunud põhikoolidel täita õpilase ületuleku plaani, kus on kirjas info tema senise toevajaduse kohta, alates sellest, milliseid kohandusi talle õppetöös on tehtud, milliseid tugiteenuseid ta on saanud, lõpetades tema oskuste, huvide ja võimete kirjeldusega.“
Kutsevalikuõppe head kogemused
VOCO-s on HEV-õppijate üleminekuid toetatud juba aastaid. 2016. aastal alustati kutsekoolidest esimesena kutsevalikuõppega, kus praeguseks on osalenud üle 200 õpilase. Peamine sihtrühm on vanuses 16–18, neist kaks kolmandikku poisid.
2019/20. õppeaastast on kutsevalikuõpe ametlik 2. taseme kutseõppekava, mida kõik kutsekoolid võivad rakendada, selgitab Liine Maasikas, kelle hinnangul ongi see seni parim ja tõhusaim ülemineku toetamise meede. Sageli on see ainus võimalus õpilasele, kes soovib kutseõppesse tulla, aga ei tea, milline eriala teda huvitab või milleks tal eeldusi on. Samuti aitab see neid õpilasi, kes on õppinud põhikoolis kohandustega ja vajavad kutseõppega harjumiseks aega või kes suhtuvad halvasti õppimisse, kooliskäimisesse ja iseendasse.
Kutsevalikuõpe kestab VOCO-s pool aastat ja õppekava selgroog on praktika. Õpilane saab kogemuse, mida üldse tähendab kutsekoolis õppimine ja milline valdkond talle sobib. Lisaks arendatakse õpioskusi, tasandatakse põhiainetes õpilünki ja pannakse rõhku suhtlemispädevusele. Suur osa kutsevalikuõppesse tulijatest on koolitraumaga lapsed, kes vajavad palju loov- ja ühistegevust, mida kutseerialadel on vähem.
„Kutsevalikuõppe tõhusust näitab, et seni on umbes 70% lõpetanutest jätkanud õpinguid VOCO-s või mõnes teises kutsekoolis, 20% on otsustanud mitte edasi õppida ja tööle minna, 10% on passiivsed edasi,“ räägib Liine Maasikas. „Viimastega ongi kõige raskem, nemad vajavad lisaks muid teenuseid. Õpilasi, kes vajavad korraga mitut teenust, on üha rohkem. Võtame kutsevalikuõppesse õppeaastas vastu kaks gruppi, grupi suurus on 18 inimest. Seda meedet võiks kindlasti rohkem kasutada, aga kutsevalikuõpet on keeruline korraldada ning see eeldab kõigi – alates juhtkonnast kuni õpetajateni – ühist arusaama, et see on vajalik. Alguses oli raske ka õpetajaid mõistma panna, et nende noortega on vaja tegeleda ja nad vajavad teistsugust lähenemist. Kuna nad jätavad mittemotiveeritud õpilaste mulje, on neid olnud lihtne koolist välja arvata.“
Kas koolikohustus 18. eluaastani?
Viimasel ajal on palju räägitud koolikohustuse tõstmisest 18. eluaastani, millega Liina Maasika sõnul kaasneb suur surve põhikoolijärgsele haridusele ja üleminekute toetamisele. „Üks võimalus on, et gümnaasiumid hakkavad vastu võtma senisest rohkem õpilasi, kellele on vaja pakkuda rohkem hariduslikke tugiteenuseid, mis võib lõppeda osa õpilaste n-ö läbilohistamisega. See omakorda devalveeriks üldkeskhariduse väärtust. Või siis otsustab riik suunata kutseharidusse rohkem ressursse, sest kasvab nende õpilaste hulk, kes toetatud üleminekut vajavad. Tartu linna näitel julgen väita, et kutseharidusse tuleb sel juhul aastas vähemalt sada õpilast juurde. Just nii palju on praegu noori, kes põhikooli järel mis tahes põhjusel edasi ei õpi.
Küsimus on, kas kutsekoolidel on valmisolek ja võimekus hakata vastu võtma senisest rohkem põhihariduse baasil õpilasi, kelle motivatsioon õppida on pigem madal. Sel juhul on vaja mõelda sellele, kuidas kutsekoole toetada, sest olemasolevate ressurssidega, näiteks olemasolevate tugispetsialistidega ei ole võimalik hakkama saada. Samuti peab haridussüsteem leidma lahenduse, kuidas pakkuda põhikoolilõpetajatele praegusest rohkem valikuid. Praegu on neid kolm: õpinguid mitte jätkata, minna edasi kutsekooli või gümnaasiumisse. Juurde võiks tulla valiku tegemise aasta. Kutsevalikuõppe põhjal näeme, et see meeldib õpilastele ning on paljudele abiks eriala valikul.“
Ettevalmistus kutsekooli tulekuks
Liine Maasikas rõhutab, et kutsekooli ei ole mõtet tulla, kui ükski seal õpetatav eriala ei huvita. Samuti mitte hoiakuga, et kutsekoolis saab igaüks hakkama. „See on levinud müüt, mis ei vasta tõele. Kutsekeskhariduse õppesse tulemine on palju suurem muutus kui gümnaasiumisse minek, sest kutseõpe on mitmekülgsem. Sellel on kolm kihti: esimene on erialane teoreetiline õpe, teine on praktiline õpe kutsekoolis ja ettevõtte praktika ning viimane, kolmas kiht on kutsekeskhariduse osa.
Ettevalmistus kutsekooli tulekuks peaks algama võimalikult vara, kuid hiljemalt 9. klassi sügisel. Kindlasti on vaja senisest rohkem kaasata lastevanemaid, kes vajavad samuti tuge. Koolides käies olen õpetajatele ja tugispetsialistidele südamele pannud, et õppetaseme valik peab lähtuma jõukohasusest ja erialavalikul tuleb arvestada, mis noort huvitab. HEV-õpilane peab saama karjäärinõustamist korduvalt, ühest korrast ei piisa. Mõistlik on tulla kutsekooli avatud uste päevadele juba 7.–8. klassis ning leppida kokku ka töötubade külastusi ja ekskursioone, mis on koolidele enamasti tasuta. Kindlasti on abi sellest, kui põhi- ja kutsekoolide tugispetsialistid teevad omavahel rohkem koostööd.“
Erikoolid pakuvad rohkem tuge
Tartu linnas moodustasid üld-, tõhustatud ja erituge vajavad õpilased Tartu põhikoolide õpilaskonnast kaks aastat tagasi 28%, sel õppeaastal juba 32%. Tõus on kindlasti seotud ka Ukraina õpilaste tulekuga. Suurema toevajadusega on 11% ehk 116 last, tõi konveretsil välja Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuse juhataja Annely Võsaste.
Tema sõnul on Tartus mitmekesine haridusvõrk, kuhu kuuluvad erikoolid, mille juurde on loodud kompetentsikeskused, kaasavat haridust toetavad põhikoolid, täiskasvanute gümnaasium, kutseõpet pakkuv rakenduskolledž. „Tartu on piisavalt suur linn, et pakkuda kõiki teenuseid, samas küllalt väike, et kõik tunnevad üksteist ja teevad koostööd.Tartu eelis on, et meil on olemas erikoolid ning keerukamate probleemidega lapsed õpivadki seal. Erikoolide kogemus näitab selgelt, et kui laps satub varakult spetsialistide hoole alla, on tema võimekus järgmisele haridusastmele minna parem. Tavakoolid on liiga suured ja õpetajate kogemus suure toevajadusega õpilastega kesisem. Kõige enam tunnevad koolid puudust abiõpetajatest,“ selgitab Annely Võsaste.
Siiski on üldhariduskoolid teinud tema sõnul oma võimete piires head tööd ja põhikoolist väljalangejaid on Tartus vähe. Pigem kukutakse välja kutsekoolist, kui selgub, et õpilane on valinud vale eriala, sest ei tea, mida ta õppida tahab. Samuti jäetakse õpingud pooleli gümnaasiumis, kui õpilane pole võimeline seal õppima või ei pea tema vaimne tervis vastu.
Kui kutsekoolid rakendavad tuge vajavate õpilaste toetamiseks kutsevalikuaastat, siis üldhariduskoolidele on PGS-iga loodud lisa-aasta võimalus põhikooli lõpus. Mõlema meetme eesmärk on anda õpilasele aega sotsiaalselt küpseda ning aidata aru saada, millised on tema võimed ja võimalused edasise haridustee või eriala valikul.
Annely Võsaste sõnul rakendavad lisa-aastat Tartus peamiselt erikoolid, tavakoolid ei ole selleks vajadust näinud. Vähem võimekad õpilased jäetakse kas klassikursust kordama või tagatakse neile sobiv õppekorraldus individuaalse õppekavaga. „Arvan, et praegusest rohkem ja teadlikumalt tulebki mitmesuguste meetmete abil toetada õpilasi nii lasteaias, algklassides kui kogu põhikooli jooksul,“ räägib Annely Võsaste. „Kindlasti oleks kasu väiksematest rühmadest ja klassidest, kus enesejuhtimis- ja regulatsioonioskused arenevad paremini. Samuti tuleks üldharidusõpe algusest peale rohkem siduda kutseõppega. Oluline on ka vanemate parem kaasamine ja nõustamine selles, millised valikuvariandid HEV-õppijatel on. Tähtis roll on klassijuhatajal, kes saab infot jagada. Tublimad klassijuhatajad juba teevad seda, aga kasvuruumi on. Mida varem kool ja pere ühiselt üleminekutele mõtlevad ja Töötukassaga karjäärinõustamises koostööd teevad, seda paremad on tulemused.“
Lisa-aasta Tartu Kroonuaia Koolis
Tartu Kroonuaia Koolis õpivad erivajadusega õpilased põhikooli riikliku ja lihtsustatud riikliku õppekava järgi. Õppealajuhataja Meelika Maila sõnul vajab enamik lihtsustatud õppekaval õppivaid õpilasi oma arengueripärade tõttu põhikooli järel lisa-aastat, et olla paremini valmis kutseõppesse üle minema. „Lisaõpe muudab õpilase küpsemaks ning soodustab sulandumist kutsekooli, selle aasta jooksul kinnistame kooli turvalises keskkonnas eluks vajalikke oskusi. Paralleelselt saab noor talle tuttavas keskkonnas õppides kutsekooli töökorralduse kogemuse. Kohusetunne ja õpiharjumus on meie õpilastel olemas.“
Kõikidele 9. klassi õpilastele koostatakse kevadel põhikoolist kutseõppesse siirdumiseks üleminekuplaan, kuhu on märgitud, millisel õppekaval, -tasemel ja -vormis õpilane õppis, millised on tema õpitulemused, milliseid tugiteenuseid ta on saanud. Ühtlasi on seal kirjas õpilase käitumise eripärad, suhted kaasõpilaste ja koolitöötajatega ning kodu ja kooli vahel. Lisaõpe sisaldab 1050 tunni ulatuses juhendatud õpet, mis koosneb üldharidusõppest, kutsealasest ettevalmistusest ning sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamisest ning viiakse läbi koolis, kutseõppeasutuses või koostöös tööandjaga. „Kogemus näitab, et kutseõppes saavad paremini hakkama lisaõppe läbinud õpilased,“ tõdeb Meelika Maila.
„Siiski võiks meie kooli õpilastele mõeldes kesta erialaõpe ühe aasta asemel kaks aastat, et õpilased saaksid rohkem harjutada ja õpitud oskusi kinnistada,“ ütleb ta. „Erialad, kus kutseõpe kestab pikemalt, eeldavad üldjuhul ka keskhariduse omandamist, kuid selleks ei ole LÕK-õpilased võimelised. See seab omakorda piirid praegu kutseõppes LÕK-õpilastele pakutavate erialade valikule. „LÕK-i alusel õppinud ja põhikooli lõpetanud õpilased on võimelised omandama enam erinevaid lihtsamaid erialasid, kui neile praegu pakutakse. Tavaliselt saavad neist kohusetundlikud töötegijad,“ kinnitab Meelika Maila.
Probleem on endiselt hoiakutes
Tartu Herbert Masingu Kooli direktori kt Siim Värv tõdeb, et kutsekoolides napib ka autistlikele õpilastele sobivaid õppekavu, samuti puudub neile sobiv õpikeskkond, sest seesugused õpilased vajavad vaikset ja rahulikku keskkonda. Suurem probleem on tema sõnul hoiakutes. „Tean mitut Masingu kooli põhikoolilõpetajat, kes tegid gümnaasiumide ühiskatsed edukalt, aga vestlusele neid ei kutsutud. See näitab, et koolidel on endiselt hirm erivajadusega õppijate ees.“
Autismi diagnoosiga õpilasi õpib ka tavakoolides ning isegi kui neid koolis märgatakse, ei ole õpetajatel ega tugispetsialistidel aega ega ressurssi nende muredega süvenenult tegeleda. „Minu arvates on see juurpõhjus, miks õpilasel koolirõõm ja tahe koolis käia ära kaob,“ usub Siim Värv. „Kahtlemata peavad õpetajal olema eripedagoogilised oskused, aga veel olulisem on inimlikkus. Mulle tundub, et kogu see erivajaduste teema muutub aasta-aastalt järjest meditsiinilisemaks. Lapsed ise ei ole palju muutunud, aga mõeldakse üha rohkem raamides. Umbes nii, et õpilasel on diagnoos ja mina ei saagi midagi teha, sest mul pole piisavalt oskusi.“
Meelika Maila peab üheks murekohaks erivajadusega õpilase kutseõppeasutusse minekul pakutavate tugiteenuste vähenemist. „Põhikoolis me toetame lapsi igal võimalikul moel ning koolides on üldjuhul hästi toimiv tugivõrgustik. Kutseõppeasutuses, kus õpilasi on palju ja tugispetsialiste vähe, ei ole tugispetsialistide teenust kõikidele erivajadustega õpilastele neile vajalikus mahus võimalik pakkuda.“
Kutsekooli minek tähendab enamasti ka perest eraldi kolimist ja iseseisvalt hakkama saamist, mis erivajadusega noore jaoks võib olla keeruline. Sageli on õpingute katkestamise põhjus ka vaimne tervis.
Siim Värvi arvates on tähtis pakkuda tööõpet ka neile erivajadusega noortele, kes ei ole kutseõppeks võimelised. „Need õpilased vajavad eeskätt tööoskusi ja kogemust sellest, et nad saavad hakkama. See on ka ühiskonna seisukohalt vaadates väga vajalik. Minu ammune unistus on, et üks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega sarnane õppeasutus oleks ka Lõuna-Eestis.“
Tähtis on säilitada noore eneseväärikus ja anda talle valikuvariante
Konverentsil jäi kõlama, et muret teevad tavakoolides kaasava hariduse tingimustes õppinud noored, keda pole piisavalt toetatud. Tartu Hansa Kooli õppejuht Marika Vares, kui paljud lapsed koolis tuge vajavad?
Tuge vajab peaaegu kolmandik õpilastest, probleemid on muidugi erineva sisu ja raskusega. Samas ei saa kool jätta ka õpiraskuseta lapsi tähelepanuta. Minu arvates peaks olema lausa seadusega ette nähtud, et algklassides on lisaks klassiõpetajale klassiruumis vähemalt kahe klassi peale üks abiõpetaja. Isegi juhul, kui klassis teadaolevalt väga keerukaid lapsi ei ole. Nõnda jagub õpetaja märkamist ja vajalikku õigeaegset tegutsemist kõikide laste jaoks. Keerukused, mis jäävad tähelepanuta, ilmnevad enamasti hiljem, õppeaasta kestel ja siis ei pruugi abiõpetaja kaasamiseks olla kuskilt raha ega inimesi juurde võtta. Meie koolis on nii lastele kui ka õpetajatele suureks toeks esimeste klasside lennu juures kaks, teiste klasside juures üks ja kolmandate juures samuti üks abiõpetaja, kusjuures vahel tundub, et neist jääb isegi väheks. Mitmele lapsele otsitakse tugiisikut, mis on omaette teema. Lapse märkamine ja toetamine süvendatult juba algklassidest peale loob aluse tema paremaks toimetulekuks edaspidi. Just algklassides tuleb tegeleda ka karjääriõpetusega, mis sisuliselt tähendab iseenda tundmaõppimist. Teame, et juba lasteaedades tehakse selles osas palju tööd, koolis saame alates 1. klassist jätkata. 7.–9. klassis karjääriõpetusega alustada on liiga hilja.
Saan aru, et praegustest tugimeetmetest koolidele ei piisa.
Absoluutselt! Piltlikult öeldes üks kastekannutäis vett ju põua ajal aeda ei päästa. Valdkondi, kus lapsed tuge vajavad, on palju. Meie kooli õpilaste kodus räägitakse isa- või emakeelena näiteks vene, hispaania, portugali, ukraina, soome, inglise keelt. On ka peresid, kus eesti keelt oskab mingil määral vaid laps. Üks mure ongi, kuidas kõiki lapsi toetavalt hakkama saada, kui klassis puudub ühine keel ja kokku saavad kultuurilised erinevused, mis vajavad selgitamist, mõistmist. Siin on vaja täiskasvanu tuge – taas kord kindel märk abiõpetaja vajadusest.
Teine tuge vajav grupp on väga suurte muredega (riski)perede lapsed. Kooli suutlikkusest abi korraldada ning ka kooliväliste spetsialistide võimalustest ja lastekaitsjatest jääb sageli väheks. Kõige valusam on see, et ootejärjekorrad spetsialistide juurde on pikad ning teekond abi saamiseni sageli vanemate jaoks väga keeruline. On lapsi, kellel on juba lasteaias soovitatud minna Rajaleidjasse abi saama, aga eri põhjustel ei ole pere seda teinud. Ühel hetkel saab vanem aru, et asi on tõsine, kuid uuringud võtavad väga kaua aega ja halbade asjaolude kokkulangemisel jääb asi venima. Kahjuks on laps see, kes kannatab – tema koolirõõm jääb napiks ja eduelamus kasinaks.
Aina suurenev mure on laste vaimne tervis. Ka need lood, kus laps ise ka ei tea, kuhu koju ta unustas oma kooliasjad, on keerulised lahendada.
Süvenev ja keeruline väljakutse koolile ning peredele on, kuidas tulla toime sõltuvust tekitava nutimaailmaga, mis neelab endasse üha nooremaid lapsi ja tekitab tunde, et mõttetu on õppida, koolis käia. Omaette teema on seotud veipidega. Spetsialiste ja võimalusi neid lapsi toetada aga napib.
Kas koolipsühholoogil on tööd palju?
Meie koolis ei olegi praegu koolipsühholoogi. Otsime teda. Praegu langeb suurem vastutus vajaliku toe korraldamisel kooli teistele tugispetsialistidele: sotsiaalpedagoogidele, õppejuhtidele, õpetajatele, direktorile.
Töö koolis on küll väga mahukas ja pingeline, kuid võimaldab tunda suurt rõõmu – olukordadest, kus noored saavad oma muredele abi. Üha rohkem vajavad koolipsühholoogi tuge ka õpetajad, sest tööpingetel on omadus märkamatult ligi hiilida, samas pingete lahendamine nõuab juba kõrvalist abi. Eks see tähendab iga õpetaja jaoks ka tööd iseendaga – kuidas leida tasakaal kõigi kohustustega hakkamasaamisel.
Kui tunnid lõpevad, algavad ümarlauad, õpiringid, projektide koosolekud jne. Päev on pikk ja inimesed ei puhka end hommikuks enam välja. Aga lastega on vaja rääkida, tegutseda. Pealiskaudne tegutsemine võib tööd hoopis juurde luua.
Mida teha, kui õpilane ei taha koolis käia ja õppida?
Mina arvan, et kui 6.–7. klassi õpilane tunneb, et ta ei suuda ega jaksa koolis käia, sest ta kas ei näe vajadust või lihtsalt ei usu õppimisse, küll aga teeb midagi hea meelega oma kätega, võikski lasta tal klassikalisest üldharidusest pausi teha. Miks mitte luua selliste laste jaoks väikesed grupid kutsekooli juures, kus nad tegutsevad oma ala meistri või kutseõpetaja käe all – näiteks meisterdavad või remondivad midagi, kus on vaja mõõta, jooniseid teha, kirjutada, võib-olla ka mõne tööriista (võõrkeelset) manuaali lugeda, tõlkida – seda kõike annab paljude õppeainetega siduda. Kui ta siis aasta või paar sedasi toimetab, võib see tuua talle teadmise, et haridus on oluline, ja noor saab kutseõppe kõrval omandada ka üldhariduse.
Toon näite. Meie koolis olid aastaid tagasi mõned väga keerulised poisid, kelle käitumine mõjus teistele laastavalt. Leidsime nende jaoks noortekeskuses ruumi, mis oli hommikul tühi. Leppisime kokku õpetajatega, kes suutsid nendega hakkama saada, tegime koostööd ka mobiilse noorsootöö ja kutsehariduse inimestega ning meil õnnestus pea terve õppeaasta neid sedasi õpetada, et nad ei jäänud istuma. Üks poiss sellest grupist lõpetas küll oma haridustee vanuse tõttu, kuid kaks neist sooritasid rahuldavalt põhikooli eksamid ning läksid edasi VOCO-sse kutsevalikuaastale. Seal õppides avastas üks poistest, et soovib siiski jätkata gümnaasiumis, ning sellest sügisest astuski ta täiskasvanute gümnaasiumisse. Tähtis ongi säilitada noore inimese eneseväärikus ja anda talle valikuvariante.
Püüame oma koolis valikuid võimaldada juba algklassidest peale. Samuti oleme mõne kolleegiga fantaseerinud, et võiks kaaluda varianti viia õppepäevaks õpilasi koolist ja kodust eemale, lähemale loodusele. Õppida lõimitult tegutsedes, vaadeldes, kogedes. Päev veedetakse rännates, tegutsedes (ööbitakse ikka oma kodus), ja nii pikema perioodi vältel. Ühiselt, juhendajatega koos süüa tehes ja olme eest hoolt kandes.
Arvan, et suurtes kombinaatkoolides ei saa kõik lapsed hakkama, ja näen, et side loodusega on nõrgenemas ning suhtlemisoskus väga hapras seisus. Mõni õpilane langeb just seepärast koolist välja, et ei suuda selle suure massi sees olla ega sobituda pilti, mille osana ta ennast ei näe.
Kaasamõtlejad!
Teades meie tänase õpetajaskonna kesist ettevalmistust just arengupsühholoogias ja didaktikas, kerkib küsimus – mida siis ikkagi TOETATAKSE? – PUHAS ISETEGEVUS (ja rahvuskultuuri lõpp)!
Kohtusin eile ühe Valgamaa teeneka koolijuhiga. Rääkides koolist, ütles ta vaid – KATASTROOF! Ja seda kinnitavad ka teaduspõhised uuringud. Kaua me SILMAKIRJATSEME? Või me ei teadvustagi enam, KES on TÄISKASVANUD INIMENE (olgu või erivajadustega)? NB! Vana koolmeistri eelis on see, et tal on võimalik VÕRRELDA (mõtlemise üks alus)…
Liine Maasikas on ettevalmistanud, planeerinud ja rakendanud ehk praktikas tõestanud kutsevalikuaasta vajadust.
Muidugi oli oluline, et talle anti võimalus ja küllaltki ehk ebatavaline vabadus valida koostööle orienteeritud töötajaid, kutsevaliku aasta õpilastega töötamise ruume jm.
Vastastikuse usalduse õhkkonnas kooli juhtkonna ja Liine Maasika vahel sündis asjakohane eksperiment, millest oli ja on edaspidi võimalik teha mitmeid arendustegevusi kooli osakondade juhatajatele ja kutseõpetajatele, tugispetsialistidele, mentoritele, aga ka lapsevanematele.
Aituma, Kaie Holter!
Ma ei ole “rünnanud” üksikõpetajaid (Hm! – v.a. mõnd piiratud silmaringiga kasvatusprofessorit). Oleme kõik selle ABSURDSE süsteemi ohvrid, mida asuti looma ca 30 aastat tagasi (meenutage toonast ministrit!). Et selles elama jääda, on hakatud tegema igasuguseid süsteeme – energia kadu.
Vaimsete erivajadustega ja normõpilasi tuleb hakata õpetama eraldi – võidavad kõik (õpilastest õpetajateni + raha kokkuhoid). Lisaks teadusele toetun siin ka oma pikaajalisele kogemusele… Lõpetagem trikitamine! Ja arvestagem lapse arengu ETAPILISUST oma KRIITILISTE PERIOODIDEGA – arengupsühholoogia!