On aeg eesti keele riigieksami tähendus ümber mõtestada
Eksamit ei ole vaja selleks, et teha eksamit. Eksam peab andma võimaluse pöörata tähelepanu päriselt olulistele asjadele.
Eesti keele riigieksam on asjasse puutuvate inimeste jaoks alati erilise tähendusega. Ka siis, kui teema kerkib üles seltskondlikus vestluses, on enamasti kõigil oma lugu või emotsioon, mis tugineb enda või kellegi tuttava kogemusele. Küll aga paistab, et suhtumine eesti keele eksamisse on kohati jäänud kinni eksamitraditsiooni algusaastatesse ning on aeg hakata seda ümber mõtestama.
Eesti keele eksam on omandanud staatuse ja tähenduse, mida ta kindlasti ei vääri: sellest on saanud teenimatult justkui asi asja pärast ning sellel ei nähta enam suurt mõtet.Tõsi ta on, järjest enam liigutakse selle poole, et edasi õppimiseks enam paljudel juhtudel eesti keele eksamit vaja ei olegi: akadeemiline test võtab pinge maha, välismaale minekuks piisab üldse keskmistest hinnetest, ülikoolid teevad oma katseid või võimaldavad sisse astuda eritingimustel.
Muutunud maailm on kahandanud eesti keele eksami kui sissepääsupileti rolli ning seeläbi tunnetatakse, et eesti keele eksamit polegi vaja muuks kui kooli ära lõpetamiseks, mistõttu ka eesti keele ja kirjanduse õpetajate püüdlik drillimine võimalikult hea punktisumma nimel jätab õpilasi suhteliselt külmaks või on neil raske selles olukorras sisemist motivatsiooni leida.
Selle kõige üle võib vaid rõõmu tunda, sest muutunud olukord ja suhtumine loovad võimaluse keskenduda sellele, mis võiks olla ja peaks olema eesti keele ja kirjanduse tundide eesmärk: arendada kriitiliselt mõtlevat, loomingulist, koostöist, suhtlemisoskustega inimest. Kui kellelegi tulid need märksõnad kahtlaselt tuttavad ette, siis hariduses rõhutatakse just neid, 21. sajandil olulisi õpioskusi (inglise keeles 4C: critical thinking, creativity, collaborating, communicating).
Keerulised ja konveiertekstid
Täpselt nagu teisteski ainetes on eesti keeles ja kirjanduses selleks hulganisti võimalusi, kui ei keskenduta vaid eksamitulemusele. Hea uudis on, et selleks ei pea midagi väga teisiti tegema: kirjandeid saab ikka kirjutada ja lugemisülesandeid lahendada ning nende põhjal õpilaste oskuste kohta tagasisidet anda. Küsimus on vaid selles, kuidas me mõtestame selle tegevuse eesmärki ja tähendust.
Tervikteksti loomise oskuse arendamine ja loetu tähenduse mõistmine vajavad kindlasti varasemast enam teadlikku suunamist. Statistikaamet avaldas 23. aprillil rahvusvahelisel raamatu- ja autoriõiguste päeval oma sotsiaalmeediakontol järgnevad andmed: kui aastatel 1999‒2000 lugesid 10‒14-aastased poisid päevas keskmiselt 20 ja tüdrukud 32 minutit, siis aastatel 2019‒2021 on need numbrid vastavalt 6 ja 27. See on kogemus ja harjumus, millega õpilased keskkooli tulevad.
Tean, et paljud vaidlevad sellele negatiivsele suundumusele ja statistikale vastu väitega, et tänapäeva lapsed loevad rohkem, lihtsalt mitte raamatuid, nad saavad oma info internetist. Küll aga tasub siinkohal mõelda, et õpilane elab suuresti redigeerimata, kiirkonveieri meetodil loodud ja tarbitud tektide maailmas. Lisaks on varsti vist hea, kui üldse midagi loetakse, sest järjest enam on kõik olemas ka videona, uudiseid ei pea lugema, vaid saab kuulata, sõbraga suheldes saab saata häälsõnumeid, nii et ära jääb ka sõnumi trükkimise vaev.
Kirjutatud teksti loomise ja vastuvõtmise maht on niivõrd palju vähenenud, et naljaga pooleks võib öelda: varsti ei tunne õpilane kirjutatud teksti äragi, kui see talle vastu tuleb. Ainult et väga naljakas see ei ole.
Seetõttu on noortel järjest keerulisem mõista redigeeritud, sisukaid, mingisuguse kvaliteedisõela läbinud tekste ning selle oskuse arendamine seda olulisem. Peamised õigekirjanorme ja teatavat ülesehituse loogikat järgivad kirjutatud tekstid, millega õpilane koolitee jooksul kokku puutub, on õpikutekstid ehk näited aimekirjandusest ning ilukirjanduslikud tekstid, kui ta otsustab kirjanduses käsitletud teoseid reaalselt lugeda, mitte sisukokkuvõtetele tugineda. Mõlemal juhul on tegemist millegagi, mis seostub märksõnaga „kool“, sest pärast kooli lõpetamist nende tekstidega ju enam kokku puutuma ei pea, kui ei taha või vastavat eriala ei vali.
Ühtlasi on mõlemal juhul tegemist tekstidega, mis on õpilase jaoks vähemalt alguses keerulised, mistõttu võib suure tõenäosusega tekkida seos, et kirjalik redigeeritud tekst on midagi, mis ongi pingutust nõudev ja seeläbi ka ebameeldiv. Vabal ajal püütakse sellest eemale hoida ja vabatahtlikult nendele tekstidele ei läheneta. Nii aga sulguvad inimese jaoks allikad, kust päriselt kvaliteetseid teadmisi saada.
Näited, seosed, järeldused …
Praeguse aja õpilaste kõige suurem häda kirjandi kirjutamisel ei olegi üldse mitte ortograafia, kuigi nii kiputakse arvama. Jah, võrreldes varasemaga on keskmine kirjaoskuse tase ka langenud, aga seal on teadliku õppimisega lihtsam lünki täita. Palju suurem probleem on hoopis see, et õpilastel ei ole näiteid, mille põhjal midagi väita, ega oskust näidete põhjal järeldusi teha, seoseid luua.
Näiteid ja seisukohti otsitakse internetist, puuduvad enda teadmised või piisav eneseusaldus, seoste loomise oskus, et midagi millegi põhjal väita, seda selgitada, põhjendada, analüüsida. Osalt võib selle põhjus olla kinnistunud teadmiste puudumises, sest elatakse sotsiaalmeedias „skrollimise“ tähe all, kus kõik sõna otseses mõttes libiseb silme eest läbi ja süvenemist, keskendumist on väga vähe. See jätab petliku mulje informeeritusest ja kõigega kursis olemisest, aga kahjuks ei ole selle infoga midagi muud peale hakata, kui lipata suunamudija soovitatud toodet pakkuvasse e-poodi, et koos teiste tuhandete jälgijatega see reklaamitud tootest tühjaks osta. Probleemide analüüsiks ja põhjalikumaks teema üle arutlemiseks sellest ei piisa.
See kõik aga tähendab, et tekstiloome, mis eeldab analüütilist mõtlemist, oskust teema kohta mõtteid koguda, ideede seast parimaid välja valida, eristada olulist taustainfost ning seostada neid mõtteid nii, et tekiks tervik, vajab just eespool loetletud eesmärki ja sisu. Siin võikski olla kirjandiõpetuse ja lugemisülesande mõtte ja tähenduse tuum.
Isiklik side tekstiga
Kirjand on koolis üks lihtsamaid ja mugavamaid viise, kuidas harjutada tervikteksti kirjutamist, sest see on selge formaadiga tekst, mida õpetajal on lihtsam hinnata kui näiteks loovtööd või esseed ning mis sisaldab kõiki tekstiloome seisukohast olulisi aspekte. Mis siis, et pärast enam ühtegi kirjandit kirjutama ei pea: mõtlema, analüüsima, infot vastu võtma ja seda eri kanalites vahendeid valides ise looma peab ju ikka.
Ka lugemisülesanne ei tohiks olla vaid võtme järgi õige koha leidmine tekstist, vaid koolitundidesse peaks selle kõrval alati kuuluma lähilugemise teadlik harjutamine ning loetu üle arutlemine. Sest see võib olla ainuke koht, kus õpilane loeb teksti ja mõtleb selle üle päriselt ja süvitsi, mitte ei lase sel vaid endast mööda libiseda. Nii tekivad teadmised, kogemused, isiklik side tekstiga.
„Teadmistele peab olema loodud emotsionaalne pinnas,“ on rõhutanud Airi Liimets. Seda pinnast luuaksegi muuhulgas lugedes, arutledes, vajadusel ka vaieldes, enda seisukohti luues, neid kaitstes, kahtluse alla seades. Lisaks võimaldavad nii kirjand kui töö tekstiga juhtida tähelepanu sellele, et me oskame asjadest rääkida, neid analüüsida siis, kui meil on teadmised.
Analüüsioskust on aga vaja igal pool: pereringis, töökaaslastega, enda elu korraldamisel. Teise (loetud teksti või inimese, mis seal nii väga vahet) mõistmise nimel pingutamine, valmidus kompromissideks, eriarvamuse aktepteerimine on samuti oskused, mida on vaja ning mida jääb nii avalikus ruumis kui inimestevahelistes suhetes järjest vähemaks, kuid millele koolitunnis peab kindlasti koha leidma.
Usun, et just koolis saame sellele kõigele tähelepanu juhtida ja lünki täita ning eesti keele eksam saab neid oskusi väärtustada ja esile tõsta, eeskujuks sealjuures õpetaja, kes õpilast sellel teekonnal suunab. Eksam annab võimaluse pöörata tähelepanu päriselt olulistele asjadele, elus edaspidi olulisematele kui vaid punktisumma, kui me ise viimast pjedestaalile ei seaks. Seetõttu rõõmustas mind ka selleaastane eesti keele riigieksam: huvitavad tekstid, mitmekülgne kirjutamisülesannete valik, mis kõik võimaldasid erinevaid lähenemise ja teema avamise viise. Iseasi, kas õpilased veel (või juba) selliseks tõlgendamis- ja mõtestamisvabaduseks valmis olid. Aga loodetavasti järgmise aasta õpilased juba on.
Autor puudutab tänase kooli olulisi probleeme, kuigi ääri-veeri ja arglikult! Ei tea MIKS?
Omal ajal KÜPSUSEKSAMIKS nimetatud eesti keele eksam näitaski noore inimese eluküpsust – MÕTLEMISVÕIMET, lugemust, õigekirja valdamist, teksti koostamist-mõtestamist, kõlbelisi hoiakuid jne. Et kooli põhiülesanne on ARUKA-MÕTLEVA inimese arendamine, siis näitas KÜPSUSKIRJAND seda kokkuvõtvalt… Käsitsi kirjutamne on ka peenmotoorika arengu näitaja (tänapäeval absurdis).
Lõpetagem ilujutud, et nüüd saab lapsuke infot ka mujalt (nutikas jne). Seal on tegemist VALDAVALT TAJUMISEGA, mis on loomadel põhiline psüühiline protsess. On vaja lugeda heas emakeeles PIKKI tekste ja õpetajatel panna õpilasi MÕTLEMISOPERATSIOONIDE abil neid “läbi töötama”… Ka SMUUL ja HINT sobivad arendavalt…Hm!
Arutlevat kodukirjandit kirjutades saab õpilane vähemalt teoreetiliselt guugeldada oma väidete toetuseks riiklikku ja rahvusvahelist statistikat, teadusuuringuid, erinevaid arengukavasid ja poliitikadokumente, arvamusliidrite seisukohti jms. Eksamikirjandit kirjutades neid allikaid kasutada ei saa. Aga kui paljudel inimestel on ikka peast võtta näiteks haridustaseme ja oodatava eluea seos vms? Siis tulevadki napakavõitu “argumendid” ilukirjandusest: “Tammsaare on meile näidanud, et õppimine on inimese elus suure tähtsusega.” Ilukirjandus illustreerib, juhib tähelepanu, inspireerib, intrigeerib, esitab küsimusi — aga ta ei tõesta midagi.
Vähene lugemus on tõesti probleem! Kuidas õpilane oma häidki mõtteid sõnastab, kui ta pole lugenud, kuidas seda on teinud meie sõnameistrid? Eesti kirjanduse põhivara peaks keskkooli lõpuks tuttav olema, olgu või kohustuslikuna! Mõni loeb muidu ainult ingliskeelseid seiklusromaane… Nutiinfo käib noortel ka sageli inglise keeles ja keeleõpetajate kohus on õpetada lastel inglise-ameerika ja eesti leksika, lauseehituse ja grammatika vahel vahet tegema, mitte nii et inglise keele tunnis räägitakse ainult inglise keelest ja eesti keele tunnis ainult eesti keelest. Et riigieksami hindajatel enam sellega tegelda ei tuleks!